Kaotatud Kati. Leidjale vaevatasu
märts 18, 2007 at 12:14 p.l. 8 kommentaari
Eile hommikul pesin pead ja unustasin korraga, kas olen selle juba sisse seebitanud ja äragi loputanud, või kõigest märjaks kastnud.
Siis tegin enesele teed ja alles lörtsiseguses vihmas rongi peale kõmpides meenus, et see hea soe tassitäis unus joomata.
Seejärel unustasin järjepanu kõikjale (Peda peldikust kaubamajani) oma suurt elutähtsat kraami sisaldavat kotti.
Kõige lõpuks olin valmis hajameelsusest Estoniat mööda ringi jaluatama hall kingakott näpus (aitüma, garderoobitädi, kes selle ära hoidis).
Ja täna panin pasta keema, aga pliiti, mõistagi sisse ei lülitanud.
Huvitav, millal ja kuhu ma varsti iseenese unustan? Ja kes mu siis leiab? Ja kas ta tõstab mu siis üles, nagu punase kinda ja paneb trammipeatuse putkasse ootama, millal ma endale järgi tulen?
(:
Entry filed under: elu (pole vajagi osta). Tags: .
8 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
1.
otsija | märts 18, 2007, 12:37 p.l.
Kevad viis ära su pea.
2.
märtsijänes | märts 19, 2007, 7:16 e.l.
mina tõstan su üles.
kallis oled!
3.
Gasparone | märts 20, 2007, 9:02 e.l.
osta mälupulk
)
(nii tuttav tunne, mida kirjeldad)
4.
Karu | märts 20, 2007, 9:05 e.l.
… nii see Kati mu kaotas – ja – “Kati ilma karuta on justkui ilma aruta”
5.
ahaa | märts 20, 2007, 9:51 e.l.
kevad-kevad
aga küll kevadetuul su jälle üles tõstab ja päike õige tee kätte juhatab
6.
noiaelu | märts 20, 2007, 10:11 e.l.
kuram, mälupulka oleks vaja küll. kui ma ainult teaksin, kuidas see ajju lükata. ja kui ma ainult kindel oleksin, et seda kaasa võtta ei unusta.
7.
nipitiri | märts 20, 2007, 11:00 e.l.
Kati,
oli üks laul
poiss tegi taskuräti sisse sõlmi
et ei unustaks kallimale lilli jm
ja probleemiks: kuhu teha sõlm, et rätti ei unustaks
pole hullu!
8.
Jen Moretz | september 11, 2011, 10:56 p.l.
I realise this isn’t a very good comment but it made me smile!
Worry is like a rocking chair; it keeps you busy, but gets you nowhere.