Mina olen jumal, aga sina ime munni

Nõnda tervitas mind hommikul veel üsna inimtühjal, ent päikesega üleujutatud raeplatsil mööduv meeskodanik. 

Vaatasin kodanikku lähemalt. Oli selline kulunud ja sorgus, juuks kammimata, püks viikimata, hallil türbil jälgi raskevõitu ööst. 

Mõtlesin, et tema jumalikkuse üle pole ma pädev otsustama, aga suhu võtta küll ei tahaks. 

Ütlesingi siis, et tänan pakkumast, aga ei ime mitte. Tal vähemalt. 

“Eks ta ole jah,” nentis kodanik alistunult. 

Küllap on harjunud, et sõna enamasti ikka kivisele pinnale, ohakate keskele langeb.