Pole olemas! Kõik perse!
veebruar 4, 2008
Kunagi peaaegu lapsepõlves kultiveeris üks mu tuttav teooriat, et nende kahe lausega saab end kogu maailma vastu kaitsta.
Et kui midagi kohe üldse ei meeldi ega sobi, siis tuleb alustuseks väita, et pole olemas. Kui aga vastik värk selle peale ei kao, ei jää üle muud, kui pea selga visata ja veendunult teatada: “Kõik perse!”
Noh, ma tahaksin nüüd seda tehagi.
Mul on ilge ninapidi alla nõrguv nohu.
Mul on veel täpselt kümme krooni.
Mul on hunnik tööd, millega hakkab olema kiire.
Mul on vaja roomata linna teise otsa.
Ja mind on ootamatult tabanud viimaste aegade rämedaim misantroopiahoog (jajah, me inimesed, oleme ikka jäledad, vähemalt on igaüks just nii nõme kui jaksab).
Igatahes see kõik ei meeldi mulle, nii et üks, kaks kolm ja … pole olemas!
Eee… nina tilgub edasi, raha ei tulnud kotti juurde, töö ei teinud end ise ära, inimesed ei muutunud ilusamaks.
Nojah, kõik perse!
Tegelikult tuletab mu praegune enesetunne meelde üht muinasjuttu (vist Aleksei Tolstoi oma), kus oli üks kangesti hädine ja viril kana, kes käis muudkui ringi ja soigus “put, put, put, olen mina ikka üks õnnetusekana.”
Ainult, kui ma õigesti mäletan, siis see kanakene lõpetas oma soigumise supipotis.
Ja üldse, ärge kuulake mu viginat, minge parem söömaklubi blogisse ja valige veebruarikuuks meelepärane jututeema.
Õnnetu-õnnelik kana tuli siit.
Entry Filed under: elu (pole vajagi osta). .
10 Comments Add your own
Leave a Comment
Some HTML allowed:
<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <pre> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
1.
Oudekki | veebruar 4, 2008 at 3:21 p.l.
Minu arvates oli see hoopis mingi austria kirjanik ja õnnetusekanast ei saanud isegi mitte suppi, sest ta oli tehtud kullast, hõbedast ja teemantitest.
2.
Kati | veebruar 4, 2008 at 3:27 p.l.
kulda ja muud staffi ma ei mäleta.
äkki on originaalversioon mingilt austerlaselt (ahjualune, kui sa loed, kas sa tead?) ja tolstoilt mingi mugandus?
3.
jospel | veebruar 4, 2008 at 5:03 p.l.
oudekkil õigus, kuskile sinnakanti see jääb. autorit kohe ei meenuta, aga see raamat mul emakodus olemas. mingi Hans…blablabla… ei meenu.
4.
Wild | veebruar 4, 2008 at 6:20 p.l.
Väga nummi postitus. Siuke siiras. Nagu päris.
5.
Kati | veebruar 5, 2008 at 7:48 e.l.
jajah, inimestele ikka meeldib, kui teistel sitasti läheb
6.
LN | veebruar 5, 2008 at 8:08 e.l.
Kas ta Hans Fallada ei olnud? Või mingist Ungari muinasjutust pärit?
7.
Oudekki | veebruar 5, 2008 at 9:28 e.l.
Oli jah Hans Fallada! Kümme tugrikut!
8.
myself | veebruar 5, 2008 at 9:41 e.l.
see “kõik perse!” võib isegi aidata ajutiselt. mul on tunne, et ma teen seda kohe.
9.
MM | veebruar 5, 2008 at 4:37 p.l.
Mul on tunne, et see on õhus – endal just sama päevakorral. KUi mobiilis mõnd numbrit näen, siis vererõhk tõuseb – tundub, et igaltpoolt ja kõikjalt sajab jama.
10.
karikate emand | veebruar 5, 2008 at 5:02 p.l.
Mulle väga meeldis see raamat, “Igasugused lood” oli vist nimi
Aeg-ajalt pobisen sealt tsitaate, ja see “put-put-put, olen mina alles õnnetusekana” (vms) on üks neist
Teine lemmik on: Siin puhkab kimmel kartmatu/ ta elu oli rõõmutu…jne
Üks hiiglama tore raamat, peaks jälle võtma raamatukogust…