Kui ma just surnud ei ole…

…siis elan (õnelikult?) edasi.

Puhh! Mu aju tundub praegu olevat kui paar liitrit vedelat sülti ja silmad vaatavad maailma mõningase argliku imestusega, et kae-näe, ongi veel mingi elu peale helendava arvutiekraani ja töö, töö, töö. Aga muidu olen elus veel.

Sain nimelt valmis ühe tõesti aja- ja närvikuluka tööasja, mis mind juba poolest suvest on tegemata, pooleli ja vastikute asjade nimekirjas kummitanud.

Igatahes võiks nüüd teha mõningaid asju, mida ma olen lubanud teha ja tahan teha, aga pole vahepeal jaksanud.

Tahaks näiteks söömaklubi ellu äratada. Soovitavalt ilusamal, huvitavamal jne, jne, kujul.

Kel huvi taas osaleda võiks vaadata siia.

Intrigeerimiseks viskan aga ka siiasamma üles mõned jututeemad, millest mõtlesin, et neid ehk käsitleda võiks. Loomulikult võib lisa pakkuda, eksole.

a)  Kas majanduskriis puudutab  kuidagi sinu elu? Kuidas? Mida sa toimetulekuks teed?

b) Eestlased vs soomlased, ehk vastastikused eelarvamused, stereotüübid, armu-ja vihkamissuhted ja üldse kõik, mis naabri kohta hingel. Eestlasi oleks sel juhul rohkem, seega hea võimalus Larkole kambakas teha. )

c) Mõtte ja sõnavabadus kui õigus õpetada valet, või siis mitte. Bäckmani näide.

d) Inno ja Irja, hirmsad lapsed, tõerüütlid, nutikad blogijad …?

(eeldab mõistagi asjaosaliste enda vestlusringis osalemist).