Ella on väike mustasilme ja käbe naine. Oma vaadetelt on ta üsna, et mitte öelda väga konservatiivne. Kogu oma elu on ta valinud kristlikke demokraate.

Perekond on Ellale kohutavalt tähtis. Ja mite ainult nii, et armastab ja toetab kangesti oma lapsi ja muud üsna suurt suguseltsi, vaid suisa nii palju, et ta on mitmeid kordi osalenud traditsioonilisi pereväärtusi propageerivate rahvaürituste korraldamisel.

Ühel päeval, kuuldes, et valitsus otsustab peretoetusi kärpida, mõtleb Ella, et nii ei lähe ja otsustab Toompeal meeleavalduse korraldada. Absoluutselt rahumeelse, lillekeste ja laulukestega. Kui aus olla, ei taha ta isegi valitsusele kurje sõnu öelda, raske aeg ju. Lihtsalt tähelepanu juhtida, et millega õieti riskitakse, kui tugevat peret ja laste kasvatamist korralikult ei toetata.

Ja nüüd räägin ma teile Ellast veel üht asja. Ta on nimelt juuditar. Eesti suguses konnatiigis teavad seda kõik, kel huvi. Seda enam, et ega Ella seda fakti ei varja, pigem on selle üle uhkegi.

Kui Ella meeleavalduse päev on kätte jõudnud, avastavad mõned apelsinipäised neonatsijurakad, et, kuramus, Toompeal on mingi nõmeda juudi üritus. Läheks õige kohale ja kiusaks neid natuke.

Mõeldud-tehtud, apelsinipead lõnguvad ka Toompeale, kus meeleavaldus juba käib. Alguses vahitakse niisama, ilgutakse omavahel ja tehakse nägusid. Siis hakatakse solvavaid märkusi hüüdma.

Seni vagurad meeleavaldajad ärrituvad natuke ja paluvad apelsinipeadel vait jääda. Viimased saavad tähelepanust hoogu juurde ja ilguvad veel kõvemini, ühel hetkel haarab üks neist põues varjul olnud muna ja viskab sellega Ellat. Mõned meeleavaldajatest mehed saavad üsna kurjaks (naist nüüd niimoodi) tekkib väike rüselus.

Korraga lendab aga esimene kivi. Siis teine, siis kolmas… Vist ikka apelsinipeadelt …või …jah, vist ikka, aga saa sa nüüd enama aru, kui nad juba karvupidi koos.

Politsei, kes pole kahtlustanud, et see meeleavaldus võiks kuidagi vägivaldseks minna, pole teab mis jõude välja pannud. See üks patrull, mis ikka meelevalduste ajal läheduses jõlpneb. Muidugi on nad nüüdseks aktiveerunud ja lisajõude kutsunud, aga ka apelsinipäid on justkui maa alt juurde tulnud (küllap kutsuti sõpru moblatsi).

Neil õnnestub politsei vahelt läbi murda, eufooriliselt valguvad nad all-linna ja teel saab nii mõnigi aken kivi ja auto jalaga. Mõni vastutulija saab molli ja üks mees, kes midagi õiendab, saab koguni nuga, mida üks apelsinipeadest ikka hõlma all hoiab.

Aga Ella, mis saab temast?

Hädavaevu eluga pakku ja koju pääsenud nutab ta end magama. Hommikul ärgates on tal isegi hea meel, et politseinikud tahavad kohe temaga rääkida. Muidugi, ta ta tahab ju teha kõik, et need pätid kätte saadaks.

Tal läheb hetkes pilt tasku ja kõhus hakkab mingi külm kivitükk keerlema, kui ta politseilt kuuleb, et hoopis tema on organiseerinud massilise korratuse, millega kaasnes rüüstamine.

Edasi on mingi õudusunenägu: ülekuulamised, protokollid, kohus. Ella leiab end Harkust trrellide tagant. Ta on väike tubli naine, meeldib vangla ülemustele ja sotsiaaltöötajatele, talle leitakse kultuurset tegevust raamatukogus või midagi.

Aasta on istutud, aasta pärast saab ta välja. Võib juba mehega koos uue elu plaanegi teha. Aga tema suurtes tumedates silmades ei ole enam entusiastlikku sära vaid jahmatus, ja ta näos on magadeski mingi hämmastusevari, mis küsib, kuidas siis nüüd nii läks…

Seda lugu ei ole veel juhtunud. Aga vabalt võib juhtuda. Ella moodi naisterahavas on mu tutvuskonnas täitsa olemas. Apelsinipead on ka olemas (õnneks küll mitte tutvuskonnas). Ja nüüd on meil olemas ka seadus, mille alusel saab Ella istuma panna, kui asjad peaksid minema umbes nii nagu eespool kirjas.

Mina aga kirjutasin selle fantaasia näitamaks, et nn pronksiöö seadus ei kujuta endast ohtu mitte ainult punastele, loomakaitsjatele, puukallistajatele ja muidu „kahtlastele“ ullikestele, vaid ka täiesti vastupidise eluviisi ja ilmavaatega kodanikele.

Keegi ei tea, millal provokaator provotseerib, aga keegi ei taha selle pärast kinni minna, seepärast peab enamik inimesi pigem suu ja ei organiseeri mingeid meelevaldusi. Ainult kodus köögilaua taga ehk kirub natuke valitsust. Nagu vanal heal nõukogude ajal.

Aga teate, kuidas ma ei taha sedasorti aega tagasi. Kohe nii väga ei taha, et korraldaks või meeleavalduse, aga kinni minna ka ei taha…

Ei, mitte seepärast, et oleksin ülemäära suur keskerakonna fänn. Pigem vastupidi, arvan teadvat, mis on kõik nende hädad ja patud, olgu see siis läbipaistmatus ja sahkerdamine või sundparteistamine või valimisotsuste kallutamine või abiprogrammi kohatine potjomkinlus, millest Kukupai kõneleb.

Aga kesk on teinud juba aastaid midagi, mida kõik ülejäänud on seni õlgu kehitades pahaks populismiks pidanud. See partei on julgenud olla tugeva sotsiaalse närviga. Olgu see pealegi loosunglik ja praktikas puhuti kuidagi kummaline, aga see on siiski olemas.

Keegi siiski saab reisisaatjana tööd, keegi saab paarsada krooni lisaraha, keegi saab oma talvepuud. See võib muidugi tunduda jube tühine ja ajutine, kui endal elu veel jonksus, aga uskuge, kui inimene on parasjagu täiesti hädas, on see vähemalt midagigi.

Ja kui teised pakuvad ainult ükskõikset õlakehitust, ebamääraseid muinasjutte eurost (mida rääkijad ise ka enam ei usu) ja kriisi üle minekust kunagi ning kärpeid, kärpeid ja kärpeid, kuid mitte ühtki plaani, kuidas asjalood võiksid reaalselt paremaks minna ja mitte mingit arvestatavat abi neile, kes on juba hädas, siis…

Noh, siis ei ole midagi imestada, et inimesed valivad selle, kes näikse neile õlakehituse asemel leivatükki pakkuvat. Muidugi võib neid inimesi ju lolluses ja ahnuses süüdistada, aga see oleks üsna nõme ja mõttetu.

Ega kerjus, kellele te midagi ei anna, sest see ei too lähemale maailmarevolutsiooni, mis kerjamise üldse kaotaks, ei hakka teiega koos maailmarevolutsiooni ootama, ta võtab parem leiba või suitsuraha sellelt, kes seda pakub. Meie auväärsed paremparteid on aga seni just sellised maailmarevolutsiooni pakkujad olnud.

Tallinna valimistulemused meeldivadki mulle just seepärast, et need annavad selge sõnumi: rahval on friedmanlikust kõrkusest siiber, aeg on tulla maapeale, oma aina suureneva “teise Eesti” juurde ja olla märksa sotsiaalsem.

Eks näis, kuidas meie parempoolne raudvara, reform ja IRL, reageerivad. Kas muutuvad kuidagi pehmemaks ja inimnäolisemaks või jätkavad kangekaelselt oma kohati küüniliseks muutuvat üliliberaalset majanduspoliitilist liini.

Eriti huvitab mind aga, mida teevad sotsid, kes näikse olevat masu tõttu avastanud, et võiks ka päriselt sotsid olla mitte püüdlikult paremerakonda mängida.

Ma isiklikult arvan, et praegu Tallinnas kesikutega ühte paati minna oleks hea mõte. See voodikaaslus annaks neile pikemas perspektiivis võimaluse olla märksa sotsimad, kui nad püüdlikult reformi ja IRLiga koos sörkides iganes saaksid.

Muidugi on oht, et Savisaar sõidab sotsidest lihtsalt teerulliga üle, aga samas on ka võimalus, et ehk Pihl (just tänu oma vastikutele omadustele) suudab omakorda Savisaart lõa otsas hoida.

Igatahes on võimalus, et meie poliitpilti tuleb senisest palju enam sotsiaalsemat mõtlemist ja tegutsemist ja see on tegelikult tore.

Tänan lugemast! Nüüd võite lööma hakata.

Epu juures käib arutelu teemal, kas Suur-Pakrile peaks tuumajaama ehitama või mitte.

Kuna see blogivaidlus on, nagu aru saan, facebooke`ist alanud väitluse jätk, ja mina olen vist üks esimesi, kes tuumjaamavastase lingi näoraamatusse lahti lasi, ning olen üksiti ka poolkohalik, tuli tahtmine ka sõna sekka öelda.

Esiteks, ma ei ole mingi põhimõtteline tuumaenergia vastane. Pigem tikun arvama, et kohalik tuumjaam võib olla mingil hetkel paratamatu.

Teiseks, ma ei ole ka ilmtingimata „mitte minu tagaaeda“ suhtumise esindaja. Ausalt, ma ei pelgaks elada tuumajaama läheduses, kui oleksin veendunud, et ohutusnõuded on täidetud.

Aga ma arvan siiski, et Suur-Pakri ei ole kohe üldse see koht, kuhu tuumajaama ehitada. Miks?

Esiteks on Pakri saarte loodus mitte üksi ilus vaid ka haruldane. Kui üks tuttav seal mingite Saksa botaanikutega käis, olla nood sõna otseses mõttes käpuli roomanud, sest nii palju haruldasi taimi vaatas igalt poolt vastu.

Ma ei tea täpselt, kuidas on lood Pakri saarte lindude ja mutukate haruldusega (krüüslid vist jäävad pigem siia maismaa poole), aga olen üsna kindel, et tuumajaama teenindamiseks vajalikud uued infrastruktuurid, transport jms ei pruugi loodusele kõige paremini mõjuda.

Teiseks, Parkrile on jälle hakanud tekkima mingi toimiv kogukond. Väike-Pakril on vähemalt kuus püsiasukat, kes seal aastaringi elavad. Kuulda on, et Pakri saartelt pärit inimestest olla paljud plaaninud taas saartele püsikodu rajada. Paraku, kuuldes tuumajaamast tulevase kodu lähedal, nad enam nii väga ei taha tulla.

Pealegi on saarel täitsa arvestatav maheloomakasvatus. Sead, lambad ja veised saavad seal oma söögilauale jõudmise eelse elu rõõmsalt ja vabalt ära elada. Ja mõned inimesed saavad ennast nende pidamisest kenasti ära elatada.

Tuumajaam tõmbaks sellele kõigele kriipsu peale, sest kes ostaks maheliha tuumajaama külje alt.

Nõnda siis hävitaks tuumajaam juba eos ühe väikese mõnusa ja jätkusuutliku kogukonna tekke.

Ja kolmandaks, ega Paldiski linnal, mille alla ka Pakri saared kuuluvad, polegi peale looduse millegagi inimesi meelitada, ei siia elama, ei seda linna külastama. Ökoturism Pakri saartele oleks üks võimalus linna arengut ja majanduslikku seisu pikemas perspektiivis parandada. Tuumajaama rajamisest Pakrile võidab aga ainult Paldiski kroonimata tsaar Jaan Mölder, kes oma taskud raha täis ajab.

Lõpetuseks tahaksin tõesti loota, et tuumajaama rajades arvestataks lisaks puhttehnilistele tingimustele sedagi, et see ei hävitaks kogu kohalikku elu ja loodust, mitte ainult seda, milline omavalitsusjuht hõlpsamini äraostetav on.

Natuke lisa võid lugeda siit.

Ja kui sa arvad ka, et Suur-Pakri pole tuumajaama koht, võid anda allkirja siin.

Vahest keegi kuulabki meid, kui me näitame, et meid on päris palju.

Populism ja klassivaen olid sõnad mida kasutati päris palju seoses siingi blogis viimati jutuks olnud vanemahüvitiste teemaga. Neid sõnu loobiti nii blogosfääris kui eksperthinnaguis.

Neid on, kui aus olla, kasutatud ka muudel puhkudel, kus jutuks tuleb miski, mida võiks ehk nimetada sotsiaalseks õigluseks. Nii näiteks olevat ametühingute ja sotside nõudmised uuele töölepinguseadusele mõnede sõnul samuti kantud klassivihast ja populismist. Ja mõnede eriti jõhkralt sotsiaalkaitset vähendavate plaanide puhul öeldakse õigustuseks kohe, et raske aeg, tuleb teha ebapopulaarseid otsuseid nii, et kohati jääb mulje nagu oleks otsuse ebapopulaarsus (loe: täpsemalt selle jõhkrus nõrgemate jaoks) iseenesest otsuse headuse ja õigsuse tagatis.

Kangesti tahaks küsida, kas populism ja klassiviha on asjad, mis saavad tulla nii öelda ainult altpoolt, vähemkindlustatutelt, või toimivad need samahästi ka vastupidises suunas, nii öelda ülevalt alla, jõukamatelt vaesematele suunatult?

Lühidalt: kas on olemas ainult populism nn vaestele või on ka populism nn rikastele?

Kui noogutatakse, et jajah, meil ei tohi olla pühasid lehmi, ja arutatakse siis rahumeeli lastetoetuse kärpimist, pensionite kärpimist, haigustoetuste kärpimist ja töötuhüvitiste jõhkrat kärpimist,õpetajate ja päästajte palkade kärpimist, kuid hakatakse mässama kohe, kui juttu tuleb näiteks vanemahüvitise ülempiiri kärpimisest võis astmelisest tulumaksust või kas või ainult sellest, et uus töölepinguseadus ei hakkaks kehtima ilma lubatud hüvitisteta. Siis aetakse lõug käbedasti õieli ja teatatakse, et see on populism ja klassiviha õhutamine.

Ma ei tea, kas selline suhtumine ei ole siis samuti populistlik, ainult et suunatud neile, kes peavad end jõukamateks? Kas sedasi ei kummardata samuti poliitilisi pühasid lehmi, ainult et teistsuguseid, rohkem neid rikkamate omi?

Ja olgu öeldud, et ei, ma ei taha nüüd ise õhutada mingit klassiviha ja mu eesmärk ei ole öelda, et hävitage rikkad vms. Mu enda tutvusringkonnas teenib mõni inimene ilmselt oi kui palju rohkem, kui mina ja ma ei tunne mingit kadedust ega kirge seda ära võtta. Aga mulle tundub lihtsalt, et Eesti (sotsiaal)poliitiline kultuur on olnud väga kaua väga kaldu, ma ütleks et ikka kohe väga populistlikult kaldu, ainult et kuna see on olnud kaldu tugevamate mitte nõrgemate, jõukamate, mitte vaesemate poole, ei märka suurt keegi, et see kallutatus olemas on.

Aga selleks, et tõesti ilma pühade lehmadeta edasi minna või siis vähemalt aru anda, millised neist meil üldse olemas on, oleks ehk mõistlik nad algatuseks kõik ausalt kokku lugeda ja nimepidi välja hõigata. Või mis?

Ehh, tegelikult tahtsin ma ammuks kirjutada hoopis kohvikutest, lapsepõlvekohvikutes koguni, aga ei saanud, see populismiküsimus vaevas mind juba emapalga jutust saati nii koledal kombel, et pidin ta ära küsima.

See vägapüha lehm on siit.

Avastasin netiellu sisse elades blogosfäärist lausa väikese lahingu teemal vanemahüvitise ülempiiri langetamine.

Pean ütlema, et mulle pole see praegune vanemahüvitiste maksmise süsteem ülepea kunagi meeldinud.

Ei, mitte, et mul oleks midagi laste ja nende vanemate toetamise vastu. Ma mõistan täiesti, et lapse kasvatamine on suur töö ja lapse pidamine oi, kui kulukas. Mul ei oleks näiteks midagi selle vastu kui (veel heade aegade võtmes fantaseerides) lapse kavatamise eest makstaks kõigile keskmist palka või suunataks raha massiliselt huviharidusse, et laps saaks ka kuskil mudamaal balletikoolis või füüsikaringis käia, mis teeks vanemate elu kindlasti nii lihtsamaks kui taskukohasemaks.

Aga mulle ei meeldi mitte üks põrm, et riik ostab lihtsalt sü nnitust, sealjuures rikkamatelt vanematelt kallima hinnaga. See kõlab kuidagi nagu eugeenika, kui aus olla.

Mu meelest laps on laps ja väärt kasvama ning arenema vanemate rahakotist sõltumata.

Teiseks, vanenmahüvitis on kohutvalt lühiajaline. Laps aga ei nõua, nii palju kui mina aru olen saanud, kõige enam raha mitte esimese eluaasta jooksul, vaid ikka kasvades. Nii et tegelikult ei anna see aastane vanemapalk mingit kindlustunnet, et jaksatakse last ka suureks kasvatada. Eriti ei anna praegu, kus vanemapalga otsast tööle minnes võib vabalt poole päeva pärast koondamisteate saada.

Kolmandaks, pole siiski mingit vettpidavat statistikat, mis näitaks kuidas emapalk reaalselt sündivust tõstab. Demograafid hakkavad selle jutu peale ju tavaliselt naerma ja väidavad, et juba tekkinud iibeauku ei saa mingil moel lappida, maksa palju tahad, sünnitusvõimeliste emaste oskaal ei tõuse.

Muide, kunagi kõnelesin iibeteemadel Marje Josinguga. Tema arvas, et kui miski üldse naisi rohkem sünnitama paneb, on see ühiskonna üldine turvalisus. Teadmine, et mu laps saab kasvada tervelt, söönult, hirmuta kuritegevuse ees, haritult ja et tal täiskasvanuna on samuti ees turvaline elu. Inimene pole loll, ta saab aru, et laps kasvab suureks ja ta ei taha lapsi ühiskonda, kus nad hakkavad tõenäoliselt väga halvasti elama.

On üsna selge, et meie aina ebakindlamaks muutuva ühiskonna taustal, on tänane vanemahüvitise maksmise süsteem üks kahtlane, populistlik ja väga ebasolidaarne värk.

Kui nüüd kärpima peab, ja midagi nii ehk naa peab, on üsna loogiline, et muuhulgas väheneb vanemahüvitise ülikõrge ülempiir.

Jah, muidugi, inimesed on arvestanud. Aga inimesed on arvetanud ka muude asjadega, lapsetoetusega, koolilõunatega, suuremate palkadega, pensionitega, haigushüvitisega ja töötuhüvitisega jne. Praegu pole ühtki seltskonda, kes ei jääks ilma millestki millega ta on kindlalt ja ehk ka hädasti arvestanud. Miks peaks siis ülikõrge vanemahüvitis olema see püha lehm, mida kohe üldse ei tohi torkida?

Lõppeks, kas ei ole kindlam saada hakkama aasta aega 15 000 krooniga, mis on ikkagi jumalast suur raha, ja teada, et su laps saab kunagi vähemalt koolis kõhu täis, kui sinul ehk sel ajal enam tööd ei ole. Väga realistlik stsenaarium ju. Kahjuks.

Ehk siis rikastelt sünnituse ostmise asemel oleks igatpidi mõttekam ehitada ühiskond üldse solidaarsemaks ja turvalisemaks. Kriisi ajal raske teha, ma tean. Aga algus võiks olla seegi, et solidaarsus ei tähenda alati vaestelt saja naha koorimist vaid vahel sedagi, et rikkad annavadki suurema tüki, sest nemad ei jää selle pärast nälga. Praegusel juhul võivad nad vabalt anda loomult ebasolidaarsest toetusest solidaarselt suurema tüki.

Ramloff ei jäta jonni ja tahab mind, vist juba lootusetut vaikijat, taas blogima saada. Noh, kui aus olla, ma tahan ise ka. Hetkel on jällegi natuke aega ja jaksu ja mis oles parem alguse sule … ptüi! klahvisoojendus, kui üks väike meem.

1. Millisel puu- või juurviljal on lapsepõlve maitse?

Läti pirnil. Sellisel pisikesel ja üsna kõval, mis hammustades krõmpsub, mitte pehmet vett ei tilgu. Lapsepõlvesuvedest poole veetsin Kabli kandis, üsna Läti piiri lähedal. Pirnid valmisid Lätis natuke varem, kui meil. Lõunamaa asi ikkagi.Nii sai noid pisikesi ja krõmpsjaid vilju Riia turult vahel juba hilisjuulis.

Miskil põhjusel on mulle eriti meelde jäänud üks õhtu, kui väljas kallas jugadena halli vihma, mina olin pääsnud saunast, mida ma jälestasin siis ja jälestan praegugi, olin voodis, ninani teki all, vaatasin vihmajugasid vagunelamu aknal ja nosisin noid läti pirne, tolle suve esimesi. Pirnikrõmps segamini märghalli ja männilatvade tuules kõikuva rohelisega, piisakrõbinaga plekil, ongi üks mu ehedamaid lapsepõlvemaitseid. Või sai nüüd maitse jaoks liiga palju asju kirja?

2. Milline juurikas mari või puuvili on maailma ajaloos kõige tähtsam? Ja miks? Ei kvalifitseeru küll juurikaks, marjaks, ega puuviljaks, aga Eurooplasena tahaksin kangesti öelda, et oad, herned ja läätsed. Kuidas need valgurikkad kaunviljad keskajal meie tsivilsatsiooni päästsid, on nauditavalt kirja pannud Umberto Eco. Kel viitsimist, lugege.

Muide, nii paralleelse mõtteuiuna, läätselleeme pärast on varemgi maailmaajaloos asju sündinud.

3. Vali kolm blogijat ja ütle millise puu otsast nemad on kukkunud? Puhh, ma olen nüüd natike hädas, sest pole nii kaua eriti blogimaastikul toimetanud. Olen vaid silmanurgast sõpru ja tuttvaid jälginud, sestap valin ka seekord nende hulgast.

Esiteks Oudekki – sidrun, mis sidrun. Mitte, et oleks nii hapu, et suu krimpsu veab, vaid seepärast, et sidrun on vahedalt värske. Samas, sidrunist saab magusat ja tulitavat limoncellot, mis jääb mul vist ka eluaeg Oudekkiga seostuma. (:.

No ja tüdruk on ka nii blogijana kui inimesena korraga selline värske ja ratsionaalselt vahe ja samas tuliselt emotsisonaalne.

Siis Kukupai – pirn, aga nüüd mitte see väike lapsepõlve krõmpsakas, vaid just suur ja mahlane. Sest, et, sest et …ta on lihtsalt kuidagi väga küps ja mahlakas.

Ja siis …ja siis …ahh, võtame Larko ka, ja kui ta peab just kuskilt puu otsast kukkunud olema, siis sibulõun. Võime eest viljelda stiili, mis on ühtaegu väljapeetult jaheirooniline ja samas inimlikult soehumoorikas. Nagu detsembripäike või nagu sibulõun, mis on seesama.

Ohvrid võivad, kui soovivad, tunda end ohvritena ja edasi meemitada, kui nad seda juba teinud pole. Mina katsun nüüd tõsisemalt blogimisse sisse elada. Aga teie võite meelelahutuseks lustilisi viljaloomi vaadata.

Aeg:peaaegu lõuna

Koht: Balti jaama taga, ühe imeliku pisibaari ees

Tegevus: suitsetamine

Osalised: ma ja ta.

Läheneb üks umbkaudu kolmekümnene naisterahvas, juuksed mustaks värvitud, hobusesabas, jalas need rahvariideks kujunenud mustad trikotaažpüksid, millel aastate vältel varieerub vaid säärelaius. Teeb meieni jõudes ülakehaga kerge kaare tahapoole, kahmab hetkeks kätega õhku ja teatab: “Ter-rr-räää”

Mina: “Tere jah. Mis mureks?”’

Naisterahvas: “Oi, muret on palju. Viina raha ajan praegu kokku ja…”

Nii haruldase aususe eest oleks võinud ju raha andagi, kui naisterahvas poleks mitte juba kiiresti edasi kõikunud.

(:

Loen, mida sõber Ramloff turvalisusest arvab ja mõtlen, et keeruline värk.

Ühest küljest, mida vanemaks ma saan, seda olulisemaks turvalisus mulle muutub. Kohe mitte ei tahaks õppida täiesti uut ametit või olla sunnitud kolima ühest viimseni ebakindlast üürikorterist teise. Ja oi kui rõve on mõelda, et vahest tuleb seda ikkagi veel teha.

“Hei, kuulge, ma olen pea neljakümnene naine, mul on ju ometi õigus mingile stabiilsusele,” tahaksin ma vahel kõva häälega karjuda. Siis, kui mind matab hirm sellest ilma jääda.

Mõned tüüpilised väikekodanlikult turvalised asjad meeldivad mulle ka hullupööra. Laupäevahommikud pannkookidega on toredad ja head-aega-musid ja need õhtused hetked, kus saab end toasusside lohinal kamina ette vedada ja rahus lugeda.

Isegi mõned asjad on, täietsi väikekodanlikul moel, tegelikult osa turvalisusest. Ma tõesti armastan oma Aino Aalto klaase ja Helina Tilga loomanõusid ja mõnd totakat kuid südamlikku jumal teab kust pärit kruusi.

Küllap ma muidugi selle kõigeta ellu jääksin, aga see oleks väga ebaturvaline ja väga vastik.

Teisalt, mu kodu võib rahus olla segamini, kohe üsna põhjalikult enne kui ma seda koristada viitsin. Ma võin vabalt alustada päeva konjakijoomisega ja lõpetada inglise hommikusöögiga, kui pähe tuleb. Ma pean saama kanda riideid, mida mõnes kohas ilmselt jaburaks peetakse. Ma olen šokeerinud mõnd inimest öeldes, et mul pole õrna õhka aimu, millal mu vanamees koju tuleb, kuna ma ei tea, kas hilisõhtune saade on.

Mul on vaateid, mis ei pruugi olla keskmiselt kõige aktsepteeritavamad või vähemalt mitte kõige tavalisemad, ja ma ei jäta neid tavaliselt välja ütlemata.

Ma võin vabalt suhelda poetaguse alkohoolikuga või põhjaliku vangalminevikuga kolliga. Kunagi, kui oli asja Männiku sotsiaalmajja, olen joonud sõberlikult teed mingite meestega, kes hiljem üksteist natuke tükeldasid. Aga mina sain nendega kenasti hakkama.

See kõik ei mahu ilmselt enam Ramloffi väikekodanluse määratluse alla.

Ometi ma tahan mõlemat, ma tahan just sellisel viisil elada ja ma tahan sealjuures turvalisust. Ma tahan olla bi, vana femmar, segamini toaga boheemlane ja saada ikkagi oma pannkoogid moosiga ja Aino Aalto klaasid ja kamina ja kuuma tee.

Carl Larsson, väikekodanlise turvalisuse õuekunstnik

Ehk ongi see, mis paneb vahel inimesi turvalisusetaotluste peale põtkima, hirm, et kui sa ei vasta mingile normile, tõugatakse sind nii ehk naa turvalisusest ära.

Ei ole üldsegi põhjendamatu hirm. Mida suletum ja konservatiivsem kogukond, seda tõenäolismalt ta nii teebki. Pakub turvalisust totaalse kohandumise ja alistumise hinnaga. Või ei paku siiski, sest kui sa oled kord erinev, ei pruugi sa ka kõige hullemini pingutades sobivaks muutuda.

Siis ongi mu meelest kaks võimalust. Saata kuradile kõik turvalisustaotlused ja astuda maailmast väljapoole, koguni selle maailma vastu või siis katsuda kohandada maailma kuidagi nii, et ka veidrikud saaksid end turvaliselt tunda.

Mulle isiklikult sobib teine variant rohkem. Ja mu ideaal vist võikski kõlada nii, et hea on siis, kui kõik, kel soovi, saavad endale lubada (väikekodanlikku) turvalisust, kuid turvatunde eeldus ei tohiks olla inimeste ühetaoliseks surumine.

Kui te küsite, kas see on võimalik, siis ma isegi usun, et on.

Naiivik-optimist, eksole.

Piinlik küll, aga eile õnnestus mul magada, magada ja veelkord magada, nõnda, et magasin süüdimatult söömaklubi maha. Mõtlesin kella viie paiku, et tukun õige natukene ja magasin nagu laps või joodik* tunde.

Kangesti tahaks öelda, et süüdi on see kuramuse  kellakruttimine, mis suudab alati, no alati, kuidagi mu elurütmi sassi lüüa. Eriti see kevadine.

Talvel tuleb ju nii ehk naa koguaeg ebaloomulikul ajal ehk püstipimedas tõusta ja kui siis kevadel ärkamisaeg kuidagi organismile normaalseks hakkab muutuma, tullakse ja keeratakse kõik jällegi sassi. Järgnevad paar nädalat olen ma ilmselt rämedalt palju ebaproduktiivsem kui oleksin siis, kui kella ei näpitaks.

Aga eilse juurde tagasi tulles, ma ei teagi, oli see nüüd madalrõhkkond ja nädala väsimus, mis mind kotina magama pani, või mingi organismi instinktiivne enesekaitse, mis nõudis, et ma selleks kellakeeramise tõttu ebanormaalseks töönädalaks ette magaks.

Tuleb nimelt meelde, et mul oli kunagi kursaõde, kes hakkas paar nädalat enne sessi krooniliselt loengute algust sisse magama. Ei aidanud ussi- ega püssirohi ega ükski äratuskell. Ta ise oli üsna veendunud, et organism kogub nõnda jõudu eelseisvaks suht unetuks õppimismaratoniks.

Nojah, mis iganes. Minu suured, siirad ja vasikasilmsed vabandused klubilistele. Ja kellakeeramine on igal juhul saatanast.

___

* ei olnud tilkagi võtnud

Mäletate, kuidas meil verd higistades uues töölepingu seaduses kokku lepiti? Mäletate, kuidas meile räägiti, et uus töölepingu seadus on ikka töötajale ka hea ja kasulik?

“Seadus suurendab inimeste turvalisust töötuse perioodil, suurendades töötuskindlustushüvitise määra ja hüvitise saajate ringi,” on sotsiaalministeerium pressiteates hõisanud.

Nüüd siis öeldakse, et tutkit, ära jäävad need hüvitised. Meil, teate, ei ole selleks raha, me lihtsalt jagasime katteta lubadusi. Mis hõlpsamasse ja odavamasse koondamisse puutub, siis selles osas hakkab seadus ju muidugi kehtima, mis sest, et nendega nõustuti ju peamiselt neid katteta lubadusi uskudes.

Lühidalt siis: tõstame inimesed mugavalt tänavale ja jätame sotsiaalsetest garantiidest peaaegu ilma.

Vabandage, aga minul on selle peale küll tunne, et minu riik paneb mulle näkku. Jõhkralt ja häbitult.

Jah, ma mõistan, rasked ajad. Kust midagi võtta pole, ei võta surmgi, Ansipist rääkimata. Kodanikud peavad rihma pingutama. Solidaarselt ja puha.

Ja me pingutamegi. Kodanikud ei virise ju palgakärbete üle. Kodanikud on nõus isegi rohkem makse maksma, kui vaja.

Aga, kurat võtaks, ka kodaniku alistumis- ja loobumisvõimel on piir.

Minu meelest ei saa võtta seadust, milleni on nii suurte vaidlustega jõutud ja mis on nii fundamentaalselt kogu ühiskonda puudutav, ja teha seda lambist ümber nõnda, et see on enamikele kodanikest ühemõtteliselt kahjulik. Ei saa lihtsalt õlgu kehitada ja öelda, sorry, katteta lubadused olid.

Või saab või?

Minul igatahes tekkib seepeale väga põhimõtteline küsimus, milleks üldse on riik? Kas riigil on mingeid kohutusi kodaniku ees? Kas on mingi piir, kust alates on nii, et kui riik paneb kodanikule näkku, võib ka kodanik riigile näkku panna ja oma kohustustele vilistada? Kas mul oleks moraalselt õigus jätta näiteks maksud maksmata ja muud seadused täitmata, kui minu riik mind ainult petab ja lüpsab, selmet kuidagigi kaitsta ja toetada? Kas ma pean nuumama viletsat ja valelikku öövahti? Või võin ma ta persse saata?

OK, väga ja väga emotsionaalseks kiskus, aga mind päriselt huvitab, kas ainult kodanikul on riigi ees kohustused või on siiski riigil ka mingid kohustused kodaniku ees?