Tahad inimsõbralikku ja viisakat koera, lase ta kohvikusse

Koerateema on jälle üleval. See käib ka perioodiliselt, peaaegu nagu homoteema juba, ja on ka sama hea kommentaarikütja.

Aga Roy Strideri loos on seekord kaks mõtet, mida ma olen ise ka rohkem kui korra mõelnud.

Esiteks, et koer ei ole KUNAGI süüdi, inimene on. Inimene on see, kes peab teda kasvatama ja tema eest vastutama. Kui inimene seda ei tee, ei peaks olema mingi jama korral esimene asi koer magama panna, vaid teda natuke rohkem koolitada. Ja kui koera inimesed ei tundu sellega hakkama saavat, siis võiks anda eluka perre, kus teda kasvatada mõistetakse.

Ja teine mõte, mida olen eriti mõlgutanud pärast seda, kui Väikeloomaga koos amstaffilt pureda saime, on, et koeraomanikud tuleks tõepoolest kohustuslikus korras loomaga kooli saata. Kas seda peaks  nüüd ilmtingimata omavalitsuse raha eest tegema nagu Roy pakub, on iseasi, aga omavalitsus võiks küll toetada neid, kes selle eest kuidagi maksta ei jaksa. Või võiks keegi tulla turule koerakoolituslaenuga või saaks koolitusi teha vajadusel järelmaksuga või võiks Loomakaitse Selts neid kuidagi odavamalt korralda vms.

Igatahes ei peaks olema võimatu tagada, et kõik soovijad sellele koolitusele pääseksid. Ja siis saaks seda tõesti nõuda. Mingi aja jooksul eluka võtmisest olgu läbitud või saab trahvi.

Ma usun, et see parandaks koerapidamiskultuuri kohe kõvasti.

Aga … siin on üks konks. Ainult koolitamisest ei ole minu meelest abi, sest pelgalt selle abil loom ei sotsialiseeru.

Kui tahta koera, kes on inimsõbralik ja rahulik ega lähe erinevates olukordades närvi, siis peab ta inimeste ja olukordadega harjunud olema. Muidu võib ta küll kodus ja koolis käituda nagu supernunnu, aga väljaspool tuttavaid olukordi ja kohti minna sabinasse ja unustada kõik, mis õpitud.

Et sotsialiseerimine tõesti aitab, tean oma kogemustest. Vana Kuriloom tuli meile ebakindla ja turtsakana, kartes ja vihates kõike võõrast. Et ta oli me esimene loom, siis olime meie ka ilmselt ebakindlad ja natuke rumalad ning läksime lihtsama vastupanu teed, viies ta lihtsalt võõraste eest ära. Nüüd ta ongi vana umbusklik elukas, kel on võõraste inimestega ja võõrastes olukordades väga halb olla, mis omakorda ajab ta agressiivseks.

Väikeloom seevastu on titeeast saati igal pool kaasas olnud, kus vähegi võimalik. Tulemus – see loom on täielik lontu. Muidugi, ma ei ütle, et ta kunagi mitte kedagi hammustada ei võiks, aga tõenäosus on küll väga väike. Igatahes, kui millalgi Toompeal jalutasime ning mööda Patkuli treppi tuli padinal mingi umbes neljane poisiklutt käsi õieli, ja “kutsu, kutsu” lalisedes Väikelooma õkvast patsutama hakkas, hodsin mina hinge kinni, aga koer oli jumalast rahulik ja rõõmus.

Aga … ja nüüd jõuan siis selle konksuni tagasi. Meil on tegelikult üsna raske koera korralikult sotsialiseerida. Ühistranspordis on koeraga toimetamine enam-vähem OK, ehkki maakondadevahelistel bussiliinidel on koguaeg üks kamm sellega, kui suur on suur koer ja kas talle pilet tuleb osta, ning pidevalt on õhus võimalus, et juhi suval sa ikka ei saa loomaga peale. Aga poode või kohvikuid, kuhu sa võiksid koeraga sisse astuda, peaaegu polegi. Seevastu on parke ja tänavanurki, kust vahib vastu koerakeelu silt.

Ja kui Kirke Ert mingi hetk sellest koeraga kohvikus käimisest kirjutas, järgnes pooltes kommentaarides kuri jõrin, et mis te veate oma peni igale poole.

Noh ja siis ongi, et kui sa pole just väga usin ja terasest närvidega, on sul koos koeraga liikuda nii ebamugava, et sa pigem jätadki ta koju ja hiilid lõpuks  jalutamagi hommiku- või õhtuhämaras, et keegi imelikult ei vaataks. Nagu oleks koer mingi haigus. Koer aga ei näe peaaegu midagi võõrast ja saab šoki, kui kord sellest võõrast pääsu pole.

Ma igatahes usun, et mida rohkem oleks meil poode, kus koera saab, kui mitte kaasa võtta, siis koerahoidu jätta, ja kohvikuid, kuhu kuts ka tohib minna, ning parke, kus ei ilutse koerakeelu märk, vaid on hoopis prügikastid ja ideaalsel juhul ka kilekotid junnikoristamiseks, seda rohkem oleks meil ka inimestega harjunud sõbralikke koeri.

Teab ju vanasõnagi, et nagu küla koerale, nii koer külale, ja seekord vanasõna vist ei valeta.

Popkoer, modelliks Väikeloom kutsikana.

november 1, 2010 at 2:47 p.l. 11 kommentaari

Töökaaslasi ei tohi peksta. Aga lapsi võib?

Lugesin praegu järjekordset lugu sellest, kuidas lapsi ikka kohe peab peksuga inimeseks kasvatama. Et muidu ei kasva.

No ma ei saa sellest aru.

Tähendab, ma saan aru, et lapsed vajavad paika pandud piire ja nende piiride ületamisel järgevad ka mingid karistused.

Ma saan aru ka sellest, et lapsevanem on ka inimene ja teinekord väsinud ja ärrituv ning korra või paar elus võib juhtuda, et ka laps saab laksu.

Aga ma ei saa aru löömisest kui teadlikust kasvatusvahendist, mida kasutatakse kaine arvestusega.

Kuidas kõlaks näiteks selline jutt:

“Kui aga kerkib üles küsimus, kas alluvate füüsiline karistamine on õigustatud ja kas see pole mitte pahatahtlik suhtumine ülemuste poolt, küsiksin mina: miks me tahame oma elu muuta Eestis raskemaks kui see juba on?

Mina kui juht tahan, et minu alluvatel läheks hästi. Kontoris näiteks me töötame koos ja teeme palju asju koos, kuid paika on sätitud ka piirid. Ehk teisisõnu, sõnakuulmatuse eest tuleb ka karistus. See on 3 minutit nurgas seismist või tõsisematel kordadel ka ata-ata.

Oluline ei ole ju mitte töötajate peksmine ega neile mingil muul moel ebamugavustunde tekitamine. Oluline on sellises küsimuses nende armastamine. Just nimelt ARMASTAMINE, sest kui sa oma töötajat armastad, siis sa ka karistad teda.

Sa tahad, et tema elu oleks paigas. Et valikud, mis ta teeb oleks tema enda jaoks õigustatud. Et ta teab, mis on õige ja mis vale. Meil, juhtidel, on sellega seoses tohutu vastutus. Sest meie peame õige maailmapildi töötajatesse süstima nii oma eeskuju kui ka hoiakutega.”

Võigas, eksole? Aga kui täiskasvanute puhul oleks igasugune löömine (ka ata-ata) selgelt vastuvõetamatu piiride paika panemise meetod, siis miks see laste puhul on nagu täiesti OK?

Ja veel, ma ei saa aru sellest hirmust, et kui nad nüüd peksmise ametlikult ära keelavad, jooksevad kõik lapsed kohe kättemaksuks oma vanemate peale kaebama.

Jummel, kas ma vähe olen oma vanemate ja vanaemaga nagistanud, aga seda, et nende peale lambist kaebama minna (saati veel midagi väljamõeldut), poleks ma unes ka tulnud. Ometi, nõukogude tegelikkus andnuks ju võimalusi.

Mu vanaema nimetab kommuniste metsalisteks ja mu vanemad räägivad poliitilisi anekdoote, oleks käkikeeramiseks imehästi sobinud. Aga ma ju ei jooksnud miilitsasse iga kord, kui täiskasvanute soovid mulle nõmedad tundusid.

Nii et kui vanematel on paaniline hirm, et lapsed hakkavad neid nüüd kohe lambist ahistamises süüdistama, siis mis neis peredes ometi lahti on?

märts 26, 2010 at 10:56 e.l. 7 kommentaari

Töötukassas kohtume, härra Pomerants

Pomerants selgitas, et päästja või kaevur ei peagi eluaegne amet olema. Kui inimene enam tervisenõuetele ei vasta, peab ta leidma teise töö. «Ehk nähaksegi ette võimalust, et keegi on töötu,» sõnas Pomerants eelnõu kohta.
Postimehest leitud.

Tjah, ilmselt pole miski suutnud mu (sotsiaalset)närvi nii palju puudutada, et oleksin jaksanud päristöö, lisatöö ja talveväsimuse kõrvalt oma blogisse sisse murda ja ridagi kirjutada. See Pomerantsi arvamusavaldus sai asjaga hakkama.

Halloooooooo! Kes on see loll, kes on nõus täna kuskil Afganistanis eluga riskima või kaevanduses rassima, et siis vanast peast töötuna nälga surra?

Mu meelest valib siis küll iga arukas inimene eriala, millel on lootust pensionieani vastu pidada. Jah, Pomerants kõneleb küll riigi abist uue töö leidmisel, aga, andke andeks, ei usu. Täpsemalt usun, et see abi piirduks ainult mingi paari lollaka suusoojaks korraldatud nõustamisseansiga ja asi mutt. Vähemalt ei
tea ma täna kedagi, kes oleks pärast töö kaotamist riigilt uue töö leidmisel mingisugustki mõistlikku abi saanud ja miks see asjalugu peaks edaspidi paranema.

Ei, ma ei ole põhimõtteliselt pensioniea tõstmise vastu ja ilmselt on väga mõistlik ka eripensionid üle vaadata. Et mõned saavad teistest pea kümme korda suuremat pensioni ja et sealjuures esimeste sissetulek ei ole eriti inimväärne, pole muidugi ka õige.

Aga mingi tervemõistusliku lähenemise võiks ju säilitada. Ei ole ju tõesti mõistlik eeldada, et vanadusest võdisevate jalgadega baleriin jalutab laval ja tudisev ätt kaevandab põlevkivi ning see kõik toimub riigis, mida kaitseb punt seniilseid vanamehi püss värisevas käes.

Samas pole mõistlik ega inimväärne seegi, et nendel erialadel töötavad inimesed peavadki silmitsi seisma täiesti kindlustamata tulevikuga.

Idee maksta mõnede tööde eest nii head palka, et sellest saaks inimene kohe ise oma vanaduspõlve kindlustada, on muidugi kena, aga ilmselt ainult paberil. Tegelikult ei ole ilmselt ei meie viimse piirini kärbitud riik ega erasektor võimelised väga kaua (või koguni mitte kunagi) maksma nii head palka, millest päriselt vanaduspõlveks jätkuks.

Idealism ei ole ehk alati hea. Vähemalt mitte siis, kui sellest täielik utopism saab.

Aga kõige rohkem ajab mind vist raevu see üdini küüniline toon. Noh, me arvestamegi ju, et mõned on töötud. Mitte et me ei saa kahjuks selle vastu midagi teha, vaid me ei tahagi. Loomulik kadu või tavaline olelusvõitlus või ma ei tea, mida nad mõtlevad.

Ma ei ole (vist) loomult eriti õel, aga taban end selliste avalduste peale ometi mõttelt, et ega poliitiku amet ei pea ka olema eluaegne ja äkki te ükskord siiski leiate end töötukassa sabast, härra Pomerants.

märts 3, 2010 at 3:19 p.l. 17 kommentaari

Kuidas teha nii, et masu iialgi üle ei läheks ehk kõik tudengid vaguneid laadima

Nirti jõudis juba tudengite kõntsaks pidamise teemal natuke röökida.

Pean tunnistama, et ka minul loksatas midagi kurku kinni, kui lugesin tudengite piletisõjast kõnelevate lehelugude alt kommentaare, mille võtab ehk kõige paremini kokku see Päevalehest leitud arvamus: „Õpite te loodetavasti ikka enda jaoks. See investeering nõuab ka ohvreid. Ja üldse, mida raskemalt kõrgharidus tuleb – seda rohkem hariduse omandanu sellest lugu ka peab. Nii et mars vaguneid laadima (kui neid kaubavaguneid veel kusagil Eestimaal on), …“

Nojah, eeldades, et neid kaubavaguneid tõesti on, siis, jah, kui neid kenasti kaheksa tundi päevas laadida, võib selle peale ju küll surmaga pooleks eksamiteks õppida, aga tõsist teadust selle kõrvalt ei tee.

Luuletusi võib mõni eriti tugev isend ehk vallavaestemajas, kartulivao vahel või vaguneid laadides kirjutada, aga tõsiseltvõetavaid geneetikuid, materjaliteadlasi, astrofüüsikuid ja muud kampa sealt ei tule. Sest need vaguneid laadivad tüübid ei jaksa teadust teha ega midagi avastada või leiutada. Neil ei ole labaselt aega ega jõudu olla kursis sellega, mida kõike nende erialal tehakse, pühenduda kirjandusele, mõelda, katsetada.

Nad suudavad ehk heal juhul mingeid projektivorme täites hinde kätte saamiseks natuke teaduse tegemist simuleerida, aga päris teaduse tegemise aja ja jõu neelavad kastid.

Nii et ühiskonnast, mis peab üliõpilasi mingiteks parasiitideks, mitte noorteks teadlasteks, pole lootagi, et meil mingi innovatsioon on või midagi.

Kuni me arvame, et suurim, kui mitte ainus töö, mis midagi väärt on, on ikka ainult see otsene ja füüsiline ja see, mis kohe ja täna raha annab, jäämegi me selliseks vagunilaadijate riigiks, odavate allhangete paariariigiks.

Ja masu jääb meile iagveseks, sest Hiinamaa rahvas teeb seda sitta ja odavat tööd meist ikka paremini. Meil on kasvõi sitem kliima ja koonduslaagriorje ei suuda me ka nii palju produtseerida, pangu me või terve ühiskond istuma.

Ja nüüd, enne, kui te ütlete, et aga meil on ju ikka kooli kõrvalt tööl käidud ja nõuka-ajal ka ja…ja…ja… Jah, on. Aga masuga on selgunud seegi, et meie ühiskonnas pole peaaegu keegi võimeline midagi säravalt uut välja mõtlema. Vahest seepärast, et sel ajal, kui me pidanuks mõtlema õppima, tõstsime me kaste.

detsember 8, 2009 at 6:50 p.l. 36 kommentaari

Kuidas Ella hea südame pärast vangi pannakse

Ella on väike mustasilme ja käbe naine. Oma vaadetelt on ta üsna, et mitte öelda väga konservatiivne. Kogu oma elu on ta valinud kristlikke demokraate.

Perekond on Ellale kohutavalt tähtis. Ja mite ainult nii, et armastab ja toetab kangesti oma lapsi ja muud üsna suurt suguseltsi, vaid suisa nii palju, et ta on mitmeid kordi osalenud traditsioonilisi pereväärtusi propageerivate rahvaürituste korraldamisel.

Ühel päeval, kuuldes, et valitsus otsustab peretoetusi kärpida, mõtleb Ella, et nii ei lähe ja otsustab Toompeal meeleavalduse korraldada. Absoluutselt rahumeelse, lillekeste ja laulukestega. Kui aus olla, ei taha ta isegi valitsusele kurje sõnu öelda, raske aeg ju. Lihtsalt tähelepanu juhtida, et millega õieti riskitakse, kui tugevat peret ja laste kasvatamist korralikult ei toetata.

Ja nüüd räägin ma teile Ellast veel üht asja. Ta on nimelt juuditar. Eesti suguses konnatiigis teavad seda kõik, kel huvi. Seda enam, et ega Ella seda fakti ei varja, pigem on selle üle uhkegi.

Kui Ella meeleavalduse päev on kätte jõudnud, avastavad mõned apelsinipäised neonatsijurakad, et, kuramus, Toompeal on mingi nõmeda juudi üritus. Läheks õige kohale ja kiusaks neid natuke.

Mõeldud-tehtud, apelsinipead lõnguvad ka Toompeale, kus meeleavaldus juba käib. Alguses vahitakse niisama, ilgutakse omavahel ja tehakse nägusid. Siis hakatakse solvavaid märkusi hüüdma.

Seni vagurad meeleavaldajad ärrituvad natuke ja paluvad apelsinipeadel vait jääda. Viimased saavad tähelepanust hoogu juurde ja ilguvad veel kõvemini, ühel hetkel haarab üks neist põues varjul olnud muna ja viskab sellega Ellat. Mõned meeleavaldajatest mehed saavad üsna kurjaks (naist nüüd niimoodi) tekkib väike rüselus.

Korraga lendab aga esimene kivi. Siis teine, siis kolmas… Vist ikka apelsinipeadelt …või …jah, vist ikka, aga saa sa nüüd enama aru, kui nad juba karvupidi koos.

Politsei, kes pole kahtlustanud, et see meeleavaldus võiks kuidagi vägivaldseks minna, pole teab mis jõude välja pannud. See üks patrull, mis ikka meelevalduste ajal läheduses jõlpneb. Muidugi on nad nüüdseks aktiveerunud ja lisajõude kutsunud, aga ka apelsinipäid on justkui maa alt juurde tulnud (küllap kutsuti sõpru moblatsi).

Neil õnnestub politsei vahelt läbi murda, eufooriliselt valguvad nad all-linna ja teel saab nii mõnigi aken kivi ja auto jalaga. Mõni vastutulija saab molli ja üks mees, kes midagi õiendab, saab koguni nuga, mida üks apelsinipeadest ikka hõlma all hoiab.

Aga Ella, mis saab temast?

Hädavaevu eluga pakku ja koju pääsenud nutab ta end magama. Hommikul ärgates on tal isegi hea meel, et politseinikud tahavad kohe temaga rääkida. Muidugi, ta ta tahab ju teha kõik, et need pätid kätte saadaks.

Tal läheb hetkes pilt tasku ja kõhus hakkab mingi külm kivitükk keerlema, kui ta politseilt kuuleb, et hoopis tema on organiseerinud massilise korratuse, millega kaasnes rüüstamine.

Edasi on mingi õudusunenägu: ülekuulamised, protokollid, kohus. Ella leiab end Harkust trrellide tagant. Ta on väike tubli naine, meeldib vangla ülemustele ja sotsiaaltöötajatele, talle leitakse kultuurset tegevust raamatukogus või midagi.

Aasta on istutud, aasta pärast saab ta välja. Võib juba mehega koos uue elu plaanegi teha. Aga tema suurtes tumedates silmades ei ole enam entusiastlikku sära vaid jahmatus, ja ta näos on magadeski mingi hämmastusevari, mis küsib, kuidas siis nüüd nii läks…


Seda lugu ei ole veel juhtunud. Aga vabalt võib juhtuda. Ella moodi naisterahavas on mu tutvuskonnas täitsa olemas. Apelsinipead on ka olemas (õnneks küll mitte tutvuskonnas). Ja nüüd on meil olemas ka seadus, mille alusel saab Ella istuma panna, kui asjad peaksid minema umbes nii nagu eespool kirjas.

Mina aga kirjutasin selle fantaasia näitamaks, et nn pronksiöö seadus ei kujuta endast ohtu mitte ainult punastele, loomakaitsjatele, puukallistajatele ja muidu „kahtlastele“ ullikestele, vaid ka täiesti vastupidise eluviisi ja ilmavaatega kodanikele.

Keegi ei tea, millal provokaator provotseerib, aga keegi ei taha selle pärast kinni minna, seepärast peab enamik inimesi pigem suu ja ei organiseeri mingeid meelevaldusi. Ainult kodus köögilaua taga ehk kirub natuke valitsust. Nagu vanal heal nõukogude ajal.

Aga teate, kuidas ma ei taha sedasorti aega tagasi. Kohe nii väga ei taha, et korraldaks või meeleavalduse, aga kinni minna ka ei taha…

oktoober 27, 2009 at 7:17 p.l. 42 kommentaari

Tegelikult mulle Tallinna valimistulemusd täitsa meeldivad

Ei, mitte seepärast, et oleksin ülemäära suur keskerakonna fänn. Pigem vastupidi, arvan teadvat, mis on kõik nende hädad ja patud, olgu see siis läbipaistmatus ja sahkerdamine või sundparteistamine või valimisotsuste kallutamine või abiprogrammi kohatine potjomkinlus, millest Kukupai kõneleb.

Aga kesk on teinud juba aastaid midagi, mida kõik ülejäänud on seni õlgu kehitades pahaks populismiks pidanud. See partei on julgenud olla tugeva sotsiaalse närviga. Olgu see pealegi loosunglik ja praktikas puhuti kuidagi kummaline, aga see on siiski olemas.

Keegi siiski saab reisisaatjana tööd, keegi saab paarsada krooni lisaraha, keegi saab oma talvepuud. See võib muidugi tunduda jube tühine ja ajutine, kui endal elu veel jonksus, aga uskuge, kui inimene on parasjagu täiesti hädas, on see vähemalt midagigi.

Ja kui teised pakuvad ainult ükskõikset õlakehitust, ebamääraseid muinasjutte eurost (mida rääkijad ise ka enam ei usu) ja kriisi üle minekust kunagi ning kärpeid, kärpeid ja kärpeid, kuid mitte ühtki plaani, kuidas asjalood võiksid reaalselt paremaks minna ja mitte mingit arvestatavat abi neile, kes on juba hädas, siis…

Noh, siis ei ole midagi imestada, et inimesed valivad selle, kes näikse neile õlakehituse asemel leivatükki pakkuvat. Muidugi võib neid inimesi ju lolluses ja ahnuses süüdistada, aga see oleks üsna nõme ja mõttetu.

Ega kerjus, kellele te midagi ei anna, sest see ei too lähemale maailmarevolutsiooni, mis kerjamise üldse kaotaks, ei hakka teiega koos maailmarevolutsiooni ootama, ta võtab parem leiba või suitsuraha sellelt, kes seda pakub. Meie auväärsed paremparteid on aga seni just sellised maailmarevolutsiooni pakkujad olnud.

Tallinna valimistulemused meeldivadki mulle just seepärast, et need annavad selge sõnumi: rahval on friedmanlikust kõrkusest siiber, aeg on tulla maapeale, oma aina suureneva “teise Eesti” juurde ja olla märksa sotsiaalsem.

Eks näis, kuidas meie parempoolne raudvara, reform ja IRL, reageerivad. Kas muutuvad kuidagi pehmemaks ja inimnäolisemaks või jätkavad kangekaelselt oma kohati küüniliseks muutuvat üliliberaalset majanduspoliitilist liini.

Eriti huvitab mind aga, mida teevad sotsid, kes näikse olevat masu tõttu avastanud, et võiks ka päriselt sotsid olla mitte püüdlikult paremerakonda mängida.

Ma isiklikult arvan, et praegu Tallinnas kesikutega ühte paati minna oleks hea mõte. See voodikaaslus annaks neile pikemas perspektiivis võimaluse olla märksa sotsimad, kui nad püüdlikult reformi ja IRLiga koos sörkides iganes saaksid.

Muidugi on oht, et Savisaar sõidab sotsidest lihtsalt teerulliga üle, aga samas on ka võimalus, et ehk Pihl (just tänu oma vastikutele omadustele) suudab omakorda Savisaart lõa otsas hoida.

Igatahes on võimalus, et meie poliitpilti tuleb senisest palju enam sotsiaalsemat mõtlemist ja tegutsemist ja see on tegelikult tore.

Tänan lugemast! Nüüd võite lööma hakata.🙂

oktoober 19, 2009 at 2:50 p.l. 28 kommentaari

Epule täienduseks ehk miks mina ei taha tuumajaama Suur-Pakrile

Epu juures käib arutelu teemal, kas Suur-Pakrile peaks tuumajaama ehitama või mitte.

Kuna see blogivaidlus on, nagu aru saan, facebooke`ist alanud väitluse jätk, ja mina olen vist üks esimesi, kes tuumjaamavastase lingi näoraamatusse lahti lasi, ning olen üksiti ka poolkohalik, tuli tahtmine ka sõna sekka öelda.

Esiteks, ma ei ole mingi põhimõtteline tuumaenergia vastane. Pigem tikun arvama, et kohalik tuumjaam võib olla mingil hetkel paratamatu.

Teiseks, ma ei ole ka ilmtingimata „mitte minu tagaaeda“ suhtumise esindaja. Ausalt, ma ei pelgaks elada tuumajaama läheduses, kui oleksin veendunud, et ohutusnõuded on täidetud.

Aga ma arvan siiski, et Suur-Pakri ei ole kohe üldse see koht, kuhu tuumajaama ehitada. Miks?

Esiteks on Pakri saarte loodus mitte üksi ilus vaid ka haruldane. Kui üks tuttav seal mingite Saksa botaanikutega käis, olla nood sõna otseses mõttes käpuli roomanud, sest nii palju haruldasi taimi vaatas igalt poolt vastu.

Ma ei tea täpselt, kuidas on lood Pakri saarte lindude ja mutukate haruldusega (krüüslid vist jäävad pigem siia maismaa poole), aga olen üsna kindel, et tuumajaama teenindamiseks vajalikud uued infrastruktuurid, transport jms ei pruugi loodusele kõige paremini mõjuda.

Teiseks, Parkrile on jälle hakanud tekkima mingi toimiv kogukond. Väike-Pakril on vähemalt kuus püsiasukat, kes seal aastaringi elavad. Kuulda on, et Pakri saartelt pärit inimestest olla paljud plaaninud taas saartele püsikodu rajada. Paraku, kuuldes tuumajaamast tulevase kodu lähedal, nad enam nii väga ei taha tulla.

Pealegi on saarel täitsa arvestatav maheloomakasvatus. Sead, lambad ja veised saavad seal oma söögilauale jõudmise eelse elu rõõmsalt ja vabalt ära elada. Ja mõned inimesed saavad ennast nende pidamisest kenasti ära elatada.

Tuumajaam tõmbaks sellele kõigele kriipsu peale, sest kes ostaks maheliha tuumajaama külje alt.

Nõnda siis hävitaks tuumajaam juba eos ühe väikese mõnusa ja jätkusuutliku kogukonna tekke.

Ja kolmandaks, ega Paldiski linnal, mille alla ka Pakri saared kuuluvad, polegi peale looduse millegagi inimesi meelitada, ei siia elama, ei seda linna külastama. Ökoturism Pakri saartele oleks üks võimalus linna arengut ja majanduslikku seisu pikemas perspektiivis parandada. Tuumajaama rajamisest Pakrile võidab aga ainult Paldiski kroonimata tsaar Jaan Mölder, kes oma taskud raha täis ajab.

Lõpetuseks tahaksin tõesti loota, et tuumajaama rajades arvestataks lisaks puhttehnilistele tingimustele sedagi, et see ei hävitaks kogu kohalikku elu ja loodust, mitte ainult seda, milline omavalitsusjuht hõlpsamini äraostetav on.

Natuke lisa võid lugeda siit.

Ja kui sa arvad ka, et Suur-Pakri pole tuumajaama koht, võid anda allkirja siin.

Vahest keegi kuulabki meid, kui me näitame, et meid on päris palju.

oktoober 3, 2009 at 2:09 p.l. 23 kommentaari

Older Posts


On hiljuti kirjutatud

Kalender

september 2016
M T W T F S S
« Nov    
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930