Värviline loomaaed

detsember 22, 2006 at 12:01 p.l. Lisa kommentaar

Käinud üks mees (tavaline, eesti) mitu suve jutti puhkamas Saarel (samuti tavaline, väike, eesti), kus kohalik rahvas lubanud tal rahus oma aia taga telkida. Saanud aegapidi saarlastega üsna tuttavaks ja läinud koguni kohalikele naistele põllutööle appi.

Kord, pärast tööpäeva, kutsutud ta peretuppa ja maja vanim naine rääkinud mehele järgmist: saar on väike, sugulasabielusid palju, mistõttu lapsed sünnivad alaarenenud (“hallisilmsed”, nagu tema väljendus). Seetõttu on saare vanimate elanike kogu, mis koosnes neljast vanimast naisest ja kolmest vanimast mehest, otsustanud, et kui mõni mandrimees teeb saarepiigale lapse, siis sõltumata sellest, kas isa Saarele jääb ja last kasvatab või mitte, aitab kogukond selle lapse üles kasvatada. Samuti, kui mõni saare mees peaks suurele maale lapse tegema ja selle koos emaga ehk ilma saarele tooma, aitab kogukond temastki inimese teha. Lõpetuseks öeldi, et aidauks on lahti ja piigad valmis …

See lugu, kuuldud ühelt sõbralt* , meenus mulle miskipärast seoses viimseil päevil hoogustunud aruteluga identiteetide ja peremallide üle.**

Siit-sealt kostab arvamusi, et õige pere (õige suhe) on see, kus on ema, isa ja laps, muud kooseluvormid (näiteks isa ja laps või vanaema ja laps, rääkimata last kasvatavast homopaarist) ei ole OK, või enamgi veel, on suisa värdpered.

Ja pahad on nad seepärast, et pole traditsioonilised, ei aita inimkonnal edasi kesta ja soosivad elu, kus kellegi eest ei vastutata (umbes selline tundub mulle olevat koondpilt kõigist etteheidetest). Ja õhatakse teinekord sedagi, et tõeliselt traditsioonilistes kogukondades need igat masti hälvikud alles paika pandaks.

Ometi, seal Saarel näiteks oleks lapsega tüdruk ja laps, kes kasvab võibolla terve küla seelikusabas, olnud hinnatud ja toetatud, mitte põlatud.

Kusjuures titetegemisotsus tehti ülimalt traditsiooniliselt (kogukonna vanad ütlesid, mida teha ja punkt), eeldas osapooltelt üsna suurt isetust või ehk isegi ohverdust (piigad pidid olema valmis last tolle võõraga saama, küsimata sellestki, kas lapseisa nende juurde jääb ja mehed pidid olema valmis oma lapsest kihnlast kasvatada laskma, ükskõik kas nad ise Saarele jäävad või mitte) ning teenis otse kui mitte just liigi siis kohaliku inimpopulatsiooni säilimist. Meie tavalisest “traditsioonilise” tuumikperest aga on kogu lugu kaugel nagu öö päevast.

Jah “traditsioonilisest” kolis nüüd jutumärkidesse, sest mulle hakkas tunduma, et mõtleme selle sõnaga enamasti oma väikest, turvalist ja võibolla üldse mitte väga sügavate juurtega kultuuri. Ja unustame, et tõeliselt traditsiooniline (seekord jutumärkideta) kultuur võib sellest olla mingis mõttes kordi hämmastavam (jõhkram?, šokeerivam?) ning samas paindlikum, sallivam (elutervem?).

Aga kui nii, siis ehk polegi meil ikka ühest malli, mille järgi inimesi nende suhteid ja peresid saab mustvalgeks jaotada. Parem lasta issanda loomaial olla nagu tema on. Värviline.

 

* loo jutustaja ise on selle kirja pannud siin, loe soovi korral täpsemalt kommentaari nr 49.

 

** arutelu on käinud läbi mitme blogi ja puhuti mujalgi, konkreetseid viiteid seetõttu ei esita.

Entry filed under: sotsiaalne närv.

Sõnad viivad keele alla Pühaline

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


Kalender

detsember 2006
E T K N R L P
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

%d bloggers like this: