Paidest. Armastusega?

Kunagi ma ei sallinud Paidet. See linn oli nii väike ja nii provinstlik ning mina oli nii noor, nii radikaalne, nii tark (ilma naljata, nagu ma tookord uskusin), et ma lihtsalt ei mahtunud sellesse lompi.

 

Pealegi, mind tundis peaaegu iga teine (ei ole lihtne, kui su ema on õpetaja ja isa juhib asutust, mis on piirkonna üks peamisi tööandjaid). Alati leidus neid, kes märkasid, tundsid ära, õiendasid ja kaebasid.

 

Vahel oli see tuntus omamoodi naljakaski. Näiteks siis, kui olin neliteist või viisteist ja äsja tutvunud isand Miliusega, kes näeb küll välja metsikuim mehike, kuid on ometi sisimas väga ohutu. Istusime kultuurimaja baaris ja jõime šampanjat, kui tuli keegi moor (mina ei tea siiani, kes ta oli), pröökas, et mis ma aelen seal võõraste meestega ja lubas vanemaile helistada. Seepeale mina (räägivad kõrvalseisjad) olla tõusnud veidi ebakindlalt ent graatsiliselt, nõjatunud vastu suurt ja karvast Miliust ja öelnud:”Matti, lähme palun ära koju.” Tookord pidin vist küll tõelise Lolitana mõjuma (:

 

Või siis teinekord sealsamas kultuurimaja baaris, kui naabritüdruk, loomaarstide laps, oli keemiatunnis vanematelt saadud piiritusest absoluutset alkoholi teinud ja me seda mingi limonaadiga joogiks timmisime. Siis istus paar lauda eemal naabritüdruku nooruke keemiaõpetaja, minu ema kolleeg, ning muigas. Eks ta teadnud ju kuradima hästi, mis jooki lapsukesed pruukisid.

 

See, et ma kõigi naabrimooride meelest oli rase igast tuttavast poisist, liiati veel pikalt nagu elevant, oli juba pigem nörutav ja tüütu.

 

Igatahes valdavalt tahtsin ma Paidest ära, ära, ära ja naasta ei kavatsenud ma iial.

 

Nüüd aga, juba pikemat aega, vaatan seda linna leebuse ja, kummaline küll, armastusega.

 

Mulle meeldib, kuis vallimäe nõlvad rullivad mu ette väikehollandlaste maalidelt pärit maastiku pruuniraaguliste puude ja õhukese kuiva lumega.

 

Meeldib jalutada, varane kevadlõhn ninas, Mündi poole, ehkki kurepesa teekonna lõpus enam pole ja väike punane kivist keerukujudega maja, mida lapsena nõiamajaks uskusin, on märksa vähem nõialikuks remonditud.

 

Meeldib kõndida väikestel tänavatel, väikeste majade vahel ja mõistatada, mis elu nende sees elatakse.

 

Meeldib mäletada, kui kõrged olid kolmeaastasele kaks olematut astet õmblusateljee ees, meeldib natukehaaval taga nutta tamme, mille all ma kollast plastiktibu väga sinise taeva poole lendu aidata üritasin.

 

Ja aina enam mõtlen ma sellest linnast kui kodust. Kui ühest minu kodudest, kuhu ma tahan aegajalt tulla ja olla.

 

Huvitav, kas see tuleb vanadusest, juba?

 

Või tuleb see mälust, mis hakkab unustama halba?

 

Või tuleb see sellest, et nüüd olen ma seal linnas külaline, keda enam ei tunta (kas see on sinu tütar, imestavad nad ikka, kui näevad mind emaga linnas). Ent ma ise tunnen ja mäletan.

Võibolla annavad need teadmised mulle linna üle suurema võimu, kui on linnal minu üle. Ja vähemaid vendi, me ju armastame ikka. (:

Hüvedest. Feministlik jõulujutlus*

 

Ta on naine. Haritud (äsja kaitses magistrikraadi). Ta on edukas (turundusjuht, ajakirjanik, hambaarst, poliitik). Tal on mõned arenevad romantilised suhted, aga ta ei taha end veel siduda, sest lõppude lõpuks pole ta ikka valmis oma elu kellegagi jagama (karjäär võiks kannatada). Ja majanduslikult? Noh, majanduslikult saab ta küllalt hästi hakkama (üks kui teine koht maksab kobedaid dividende). Vahel kaalub ta, kas oleks aeg saada hästi planeeritud lapsuke, aga et ta pole selles veel päris kindel, võtab ikka korrapäraselt beebipille.

Nüüd istub ta seltskonnas, kus jutu sisse libiseb sõna “feminism”. Oh ei, tema küll ei ole mingi feminist. Ei, ei, jumal hoidku, feministid, need on ju hullud, tahavad vist ise meheks hakata ja mehed sünnitama panna või midagi.

Umbestäpselt sellist reaktsiooni umbestäpselt selliste inimeste suust olen ma kuulnud korduvalt. Ja iga kord mõtlen ma, kas need inimesed on silmakirjalikud või rumalad.

Kuidas neile sobiks maailm, kus naistel pole

• õigust valimas käia

• õigust oma vara käsutada

• õigust abielu lahutada

• õigust rasestumist ära hoida?

Need hüved oleme me saanud nimelt tänu feministlikule liikumisele.

Või kuidas neile sobiks maailm, kus usutakse

• et naise selgroog vajub kokku, kui korsett seda ei toeta (seetõttu ei saa naine ka sportida)

• et naisel ei olegi seksuaalsust või vähemalt ei naudi nad (patoloogiad välja arvatud) seksi

• et naiste väike pea ei saa hakkama teaduse, poliitika, äritegemise ja muu säärasega (naine ülikoolis on ilmselt lits või hull või mõlemat, töötav naine on ka kahtlane)

• et naine, kes ei abiellu neitsina, teotab mitte ainult ennast vaid ka oma peret ja on täiega ära teeninud, et isa ja vennad ajavad ta paremal juhul tänavale, halvemal lähimasse jääauku näiteks?

Sellistest eelarvamustes oleme me (peaaegu) priiks saanud ikka tänu sellelesamusele femistlikule liikumisele.

Seepärast paneb mind ikka ja jälle hämmastama, millise järjekindlusega just naised ise on võimelised sülitama hüvede kaevu, kust nad ohralt joovad.

Kas keegi oskab seletada, miks?

Lisatud: ematehnik võtab jutu üles.

 _____________________
* lubasin kunagi ühes virtuaalses seltskonnas feministi nurgakest pidama hakata. Et seal huvi uuenduste vastu soikus, teen oma harimistööd feministlisel viinamäel siin (:

 

 

Alkohol on häälepaelte messias

On tõesti. Sa võtad mõned pitsid ülearu. Mitte liiga palju, just parasjagu, et tunda, sõnad, mis kiilusid kurku, pääsevad valla. Räägid, räägid ja räägid ning teine räägib ka. Ja ehkki te lõpuks kõigute nõnda, et jõulupuu tunneb end veidike ohustatult, läheb olemine kuidagi helgeks, sest kõik, mis häiris ja kummitas voolab välja ja ära.

Aitäh, alkohol, lunastamast sõnu ja mõtted ja aitäh, Ramloff, ilusa jõuluõhtu eest!

PS märtsijänku ja ahjualune, loomulikult me rääkisime teid ka taga (see on ju traditsioon, eksole) aga sõnumite saatmiseks me olime siiski natukene liiga purjus. (:

PPS Õhtul tuletasime Arniga hea sõnaga meelde ka joodikut ja tema võluvat visiiti Sadamalinna (;