Ohtlik lõhn

detsember 27, 2006 at 1:56 p.l. 16 kommentaari

Tõenäoliselt olen ma pervert. Mitte seepärast, et armastan lugeda (seda sättumust olen täheldanud teistelgi), vaid seepärast, et “loen” enne nina ja siis silmadega.

Mulle meeldib nimelt hullupööra raamatute lõhn.

Kui raamat on vana ja tuleb kellegi teise juurest, siis ta reedab lõhnaga oma eelmise kodu ja omaniku (või peaksin ma ütlema elukaaslase?) harjumused. Suitsulõhn, lõhanõlilõhn, ammu-ammu lehtede vahele kuivama poetatud elupuuoksa lõhn, tolmulõhn,vanainimese lõhn.

Ma haistan raamatut ja mu peas vormuvad pildid sellest, kes seda lehitses, kus haigutas, kus pisara poetas, kus naerma pahvatas.

Sarnane on lugu raamatukoguraamatutega. Nemad reedavad nuusutades, mis masti inimene oli viimane laenutaja. Või siis annavad teada, et neid pole tükk aega kellelgi vaja läinud ning nad on kuskil fondisügavuses puhanud.

Erutavaim on aga uute raamatute lõhn. Mingi segu värskest paberist ja värskest trükivärvist. Toores ja õrritavalt neitsilik, peites endas lubadust avaldada kõik oma saladused, just mulle, just nüüd.

See lõhn on nii hullutav, et vahel mõtlen, raamatupoodides tuleks käia vatimarlimaskiga. Muidu on oht, et pärast ei julge kaua aega rahakotti vaadata.

Ja kui olen teinud taas selle meeletu tüki ja ostnud ära kõik need raamatud, mida mul on kohe, absoluutselt kohe, vaja, immitseb see salakaval lõhn kotist välja ja sunnib mind raamatut haarama ja sellesse piiluma kus iganes, tänaval kõndides, foori taga seistes, pimedas marsas puhuti ilmuvat laternavalgust püüdes. Ja kaaskodanikud vaatavad ullikest hukkamõistvalt või lõbustatult.

Tänaseks on see lõhn igatahes mu kätte toonud tervelt kolm uut raamatut ja emalt jõulukingiks saadud raha ei lähe mitte uute teksade hankimiseks, nagu plaan oli, vaid katab hoopis literatuuriostust tekkinud eelarveauku.

Aga kena on, et vähemalt ühe raamatuga neist kolmest uustulnukast olen ma nuusutamisfaasist jõudnud juba sügavasse lugemisfaasi. (:

Entry filed under: elu (pole vajagi osta).

Paidest. Armastusega? Kuhu me demokraatia kaotasime?

16 kommentaari Add your own

  • 1. märtsijänes  |  detsember 27, 2006, 2:12 p.l.

    OI KATI!! see oli nii ilus postitus…
    ma hakkasin kohe üle keha värisema! see tutvumisnuusutamine või nuusutamistutvus on mu krooniline haigus! ja kas tead, igal kirjastusel on oma lõhn ka. huvitav, kas see sõltub teemast ja hoiakust, aga näiteks vintage classics kirjastusel on täiesti hullutav lõhn. enim on mul sealt woolfi ja maughami, mistõttu see lõhn loob absoluutselt kohe ka vastava ajastu pildi ning seostub just nende autoritega.

    pööninguraamatud on ka omaette kategooria.

    veel on hullutav vastostetud raamatud enda ümber põrandale ringi koguda ja siis nende keskel istuda, vahepeal üht või teist nuusutada ning siis õndsalt ja pisut seniilselt naeratada 🙂 vahel otsustab siis lõhn, mida kõigepealt loen.

    üks asi veel…kui ikka nii niruks kisub ajaga, et lugeda ei jõua ja väga valus on, siis on imehea sõrmedega ikka ja jälle üle raamatuselgade libistada.

    Vasta
  • 2. Ramloff  |  detsember 27, 2006, 2:16 p.l.

    Jah, sarnased tunded ka mul. Eriti hea raamatukogulõhn oli Pärnu lasteraamatukogus, aga eks seal mängib rolli ka esmakokkupuute eelis. Igal raamatukauplusel on oma lõhn, mõne oma on selline, mis lausa kutsub ostma ja kulutama, teise oma selline, mis paneb küll raamatuid sirvima, aga ostma enamasti mitte.

    Neis tubades, kus on palju raamatuid on alate eriliselt meeldiv lõhn ja atmosfäär.

    Vasta
  • 3. noiaelu  |  detsember 27, 2006, 2:20 p.l.

    muide, raamatutolm on ka ilus.
    teate küll, see kergelt kullakas, mida sa näed hõljumas siis, kui istud pikemat aega raamatutoas ja ootamatult välja tulnud päike sunnib pea lehekülje kohalt tõstma.

    Vasta
  • 4. Lee  |  detsember 27, 2006, 2:28 p.l.

    Tere Kati! Sul on õigus… See on IMELINE lõhn! Segada sünnib seda ka – näiteks hea kohvi lõhnaga segunedes tekib väga hõrk lõhnakokteil.
    Ükskord leidsin selle lõhna väga intensiivse allika, see oli ühes trükikojas…
    Muide… ehkki see füüsiliselt kuidagi võimalik ei saa olla, lõhnab isegi elektrooniline kiri. Ekraanil oleval kirjal on käekiri, on stiil ja lõhn… Blogides, meilides, attachina tulnud failides. Ma ei pea selle all silmas kujundust vmt, aga kuidagi on kirjutaja isik kaasas.

    Vasta
  • 5. noiaelu  |  detsember 27, 2006, 2:48 p.l.

    oli see böll ja tema “klouni silmaga” kus peategelane tundis lõhnu läbi telefoni?

    igatahes see tuli Lee jutu peale meelde.

    ilmselt tundlikumat tüüpi inimestel lähevadki teiselt sõnumit saades ja seda enda jaoks lahti muukides kõik meeled tööle.

    Vasta
  • 6. tiiauspaikka  |  detsember 27, 2006, 4:11 p.l.

    Ma paneks sellise diagnoosi— raamaturase 🙂

    Aga mina olen paar raamatut pidanud raamatukoku tagasi viima just sellepärast, et ma ei sutnud neid haisu, justnimelt, haisu pärast lugeda. Kui raamat kinni oli, polnud väga hull, aga nii kui lehti lehvitasin, tuli heeringas, mahhorka, vanad sokid + hiina maitseained sealt hõljudes välja.
    Nüüd nuusutan nagu koer enne laenamist raamatuid.

    Vasta
  • 7. Larko  |  detsember 27, 2006, 5:54 p.l.

    Sa pane marsas orienteeruja otsalamp ette. 😎 Küll siis kaasreisijad nalja nabani saavad.

    Seda Lessingu raamatut tasuks ehk piiluda. Nuusutamisest loobun oma pideva nohanina juures.

    Vasta
  • 8. teatrivalu « märtsijänese kodukant  |  detsember 27, 2006, 7:24 p.l.

    […] kati on aga kirjutanud midagi ilusat ja tõest. […]

    Vasta
  • 9. teatrivalu « märtsijänese kodukant  |  detsember 27, 2006, 11:34 p.l.

    […] muide, teie, kes te tegelete kirega või vähemalt mingi armastuseseguse asjaga oma elus, siis osake olla tänulikud. see läheb praegu ka üle, jaa, ma saan mööda. aga lihtsalt. mõnikord teeb keegi midagi, millesse sina paneksid kogu oma kire ja elu. see pole vist kadedus, lihtsalt hirm, et üks põleng võib sinus niivõrd tugevalt kuhjuda ja mitte kustuda.kati on aga kirjutanud midagi ilusat ja tõest. […]

    Vasta
  • 10. märtsijänes  |  detsember 27, 2006, 11:49 p.l.

    eee…nüüd on küll miskit lahti. ma ei ole seda siia postitanud? müstika? keegi seletab?

    Vasta
  • 11. Punane Hanrahan  |  detsember 28, 2006, 8:01 e.l.

    Seletus väga lihtne – kui sa lingid mõnd wordpressi blogi, paneb lingitud blogi automaatselt kommentaaride hulka selle sissekande alguse, kussa parasjagu linkisid. Nii lihtne ongi:)

    Vasta
  • 12. Kadri  |  detsember 28, 2006, 8:37 e.l.

    Vastupandamatust lugemistungist: kuiva ilmaga pole võimalik kõndida alevit ja kodu lahutavat kolme kilomeetrit nii, et uus raamat seljakotis püsib. Liiklus on hõre, tee suuremad kividki pähe kulunud, miks siis mitte Hamletit mängida…

    Vasta
  • 13. Ohtlik kultuur at Ati vaade (R7.V610)  |  detsember 31, 2006, 9:08 p.l.

    […] Tore, et sattusin Kati ploogi avastama just “ohtliku lõhna” sissekande kaudu, sest teema on hingelähedane. Raamatuid on saanud elus palju nuusutada. Lapsepõlvest saadik. Teen seda jätkuvalt. Meeldivate ja ebameeldivate lõhnade gammasse on minu puhul lisandunud ka põlenud ja kõrbenud raamatute “ohtlikud lõhnad”. See juhtus tunamulluses õnnetuses mu koduses raamatukogus puhkenud südaöise tulekahju tagajärjel. Tegu oli kunagise võõra hooletuse tagajärjega kapitaalremondi ajast. Nõnda on mu kogus teoseid nii väiksemate kui suuremate suitsukahjustustega ning suisa põlenuid. Aroomid lenduvad neist ainult kättevõtmisel. Mind ei sega. Ei ole perfektsionistlik bibliomaan. Mis vähegi kasutada kõlbas ehk millel tekstiosa loetav, selle alles jätsin. Osa hullemini põlenuid seisab kinnistes kilekottides. Täiesti tuhastunud läksid koos muu põlenguprahiga prügimäele. Ma ei tea tänapäevani täpselt, millised raamatud täiesti ära põlesid. Ajuti, mälu järgi mõnda raamatut otsides ja seda kuidagi leidmata, arvan sellise olevat ära põlenud. Neist on kahju. Enamasti loen omi raamatuid pliiats näpus. Tõstan esile ja kommenteerin otse lugemisel. Need on olulised. Hilisemal taaslugemisel saavad neist järjepidevuse tähised. Hävides raamatuga koos, katkeb ka järjepidevus. Seda ma ei suuda enam taastada. Kahju. […]

    Vasta
  • 14. ahaa  |  jaanuar 2, 2007, 12:37 e.l.

    hee, ja mina arvasin, et ma olen üksi siuke imelik 🙂

    Vasta
  • 15. Ati  |  jaanuar 2, 2007, 7:14 e.l.

    Hei Ahaa! Mille kohta just su remark käis? Kas põlend raamatute aroomide või pliiatsiga lugemise kohta?

    Vasta
  • 16. Ohtlik kultuur | Andres Vesper  |  september 15, 2009, 12:58 e.l.

    […] kultuuriline, sotsiaalne, subjektiivne Tore, et sattusin Kati ploogi avastama just “ohtliku lõhna” sissekande kaudu, sest teema on hingelähedane. Raamatuid on saanud elus palju […]

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


Kalender

detsember 2006
E T K N R L P
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

%d bloggers like this: