Kuhu me demokraatia kaotasime?

Alguses oli Larko, kes rääkis demokraatiast ja demagoogiast.

Seepeale meenus mulle üks Bushi visiidi aegne köögilauajutt, kus mu vanemapoolne sugulane väitis:“Need meeleavaldused on politsei ja valitsuse tellitud, et Bush arvaks, et Eesti on ka demokraatlik riik.”

Alguses ajas see mind halvastivarjatult muigama, vaat kus paranoiateooria, eksole. Siis pani jahmatama. Kui inimene ütleb sellise lause, siis ta ju usub, et tegelikult Eesti ei ole demokraatlik riik.

Kui ma siis vaikselt vihjasin, et justkui nagu ikka oleks demokraatlik või nii, sain vastuseks miski ebamäärase ent veenvalt põlgliku “phäh.” Ja kuulsin, et valimised, kodanikeühendused, meeleavaldused jne, jne, jne, praktiliselt kogu demokraatia toimemehhanism on tsirkus, sest “lihtinimest ei kuula niikuinii keegi.” Ja valima ta muidugi ei lähe, või kui siis ainult sedelit rikkuma, nagu nõukaajal.

Võiks ju muidugi öelda, et loll madalalaubaline isend, aga see ei oleks iseenesest justkui eriti demokraatlik, pealegi see inimene ei ole tegelikult rumal (kvalifitseruub haritlaseks). Ta pole ka mitte seniilne veel. Sestap tahaks mina hoopis küsida, et mis lahti?

Miks on demokraatia ametlikult nagu alles, aga sisuliselt justkui kuhugi ära kaotatud? Kes kaotas ja kuhu?

Kas on asi selles, et inimestel on kõriauguni poliitikast, mis rõhub eeskätt ja ainult majandusarengule ja jätab kõik pehmemad ja sotsiaalsemad väärtused tagaplaanile? Kas nad tunnevad, et ilusatest valimisplatvormidest hoolimata, ei esinda neid ikkagi ükski erakond?

Või on asi hullem – esindusdemokraatia on liiga keeruline, selle toimimisele ei saada pihta ja oma osa otsustamisprotsessis ei tajuta.

Kui see on nii, siis mis aitaks?

Tunnistan, et isiklikult minu kõrvadele kõlavad üsna hästi igasugused jutud kogukondade otsustamisõiguse suurendamisest ja otsedemokraatiast. See tähendab, kõlavad ühest küljest hästi. On ju loogiline, et inimesed ise teavad, mida ja kuidas ja kus neile vaja on, mitte ei ütle neile seda kostüümis tädid ja ülikonnas onud kuskilt kaugelt.

Aga teisest küljest ma kardan seda, sest mis saab näiteks siis kui

• kogukonnas on must lammas, keda ei sallita (näiteks on kõik otsustanud, et vallasema M on lits ja ei saa lapsega hakkama, vaja laps lastekottu panna, ja panevadki, küsimata, et tegelikult M ei olnudki nii lits ja sai küll hakkama)

• kogukonna etteotsa saab hull (ka Madissoni on vallavanemaks valitud ja kui ta saanuks teha, mida tahes, kerkinuks Lihulasse ilmselt iseseisev natsiriik, kust naabermaakondadesse metsavendade röövretki oleks korraldatud)

• kui inimesed on ikkagi väiklased ja harimatud (rahvahääletusel, ma kardan ei otsustataks praegu mitte, et homod ei tohi abielluda, vaid et nad tuleb ahju ajada ja venkud ja neegrid ja juudid ka, soomlased ja lätlased võiks ehk niisama orjadeks müüa)

Esindusdemokraatial, olgu ta kuitahes keeruline ja pikatoimeline, on siiski üks suur voorus, nimelt lauslolluse ta suudab üldjuhul väljafiltreerida.

Aga siis jälle ei saa rahvas, mida tema tahab ja võõrandub ja ei vali ja või kui valib, siis ainult kõige räigemaid kolle (õiged eesti mehi või õigeid poola mehi näiteks) ja nii need madissonid lõpuks võimule saavad.

Nokk kinni, saba lahti, saba lahti…

Jah, ma tean, seda lindu pole pigiselt katuselt seni keegi kätte saanud, aga ikka huvitaks, et mida siis rahvas arvab. Äkki mõnel on geniaalne lahendus tagataskus?