Archive for jaanuar, 2007

internetis sündinud muusika

Internetis ei pea ainult lobisema, sealt võib sündida midagi sootuks asjalikku. Näiteks muusikat.

2003. aastal sai ühes netifoorumis kokku seltskond, kellel oli kange kirg üheskoos musitseerida. Ja nad tegid selle teoks, ehkki muusika tegemine polnud enamikule neist elukutse ja tegelikult ei tundnud mõnijagu vist alguses nootigi.

Praeguseks on sellest seltskonnast saanud ansambel Catena ja täna pudenes minu kätte nende esimene plaat.

Kuulasin kõrvad kikkis ja pean rõõmuga tõdema, et kui algul oli selle seltskonna peamine võlu hästi säravad silmad ja suur muusika tegemise ind, siis nüüdseks on tegu kollektiiviga, kelle kallal … tahtsin kirjutada, et viriseda ei saa. Aga kirjutan pigem, et kui saab, siis nii nagu proffide kallal, sest arenguhüpe asjaarmastajatest vägagi tõsiseltvõetavaks, on kõrvkuuldav.

Sealjuures on repertuaari poolest ilmselt tegu ühe omanäoliseima seltskonnaga Eestis. Catena esitab peamiselt erinevatest maailmanurkadest pärit (vaimulikku) rahvamuusikat. Nad viivad su Doni kasakate juurest Sardiiniasse ja Hiinasse ja indiaanlaste juurde näiteks. Ise ütlevad nad, et laulavad eesti, vene, inglise, itaalia, prantsuse, gruusia, provanssaali ja suahiili keeles.

Kõik sellest ei mahtunud muidugi plaadile, aga päris suur osa siiski. Minu enese jaoks oli igatahes plaadi kõige armsam emotsionaalne rosin Yata-heya, mis on juhtumisi selle laulukese lähisugulane, mida me vanamehega vahel  rituaalis kasutame. Lihtsalt selline armas äratundmishetk.

Igatahes aitäh ilusa kuulamiselamuse eest. Ja kui keegi armastab sedasorti muusikat ning soovib kas plaati osta või seda seltskonda kuhugi esinema moosida, siis kontakt on leitav eestpoolt sinise sõna alt. Aga te kindlasti juba märkasite.

jaanuar 31, 2007 at 7:33 p.l. 4 kommentaari

Depressiiviku usutunnistus

Nad kirjutavad. Valust ja naerust ja hoolimisest. Ja üldse.  

Arvan, et võin sellest ka natuke rääkida, sest olen elus läbi põdenud mõne üsna valusa haiguse ja ka selle kõige kõige valusama – depressiooni. Ja olen olnud lähedaste ja kallite kõrval, kes on läbi käinud samast valuaugust. 

Selle viimase pärast ma julgen öelda, et pole koledamat asja, kui ära peidetud valu. Oma valu peites, ei aidata teisi, vaid tehakse nende elu mitme põrguringi võrra raskemaks. Sa näed, sest päriselt maha matta ei lase valu end iialgi, aga sa ei saa ligi. Sinu abikäsi põrkab vastu seina. Kuni sa enam ei suuda. 

Mitu miljonit korda lihtsam oleks, kui keegi lihtsalt ütleks: “Mul on valus.” Sest siis sa saaksid aru, mis toimub ja saaksid aru, et hoolimata valust sina lähed veel valutajale korda ja et ta on nõus võtma su tassi teed ja sooja teki vaikse mure.  

Teisalt, valu naerda on hea ja vajalik. Enda jaoks. See aitab ikka ja jälle tõusta ja asju natuke teise nurga alt vaadata. Olgu või halenaljaka, aga siiski.  

Olen mitu korda mõelnud, me, depressiivikud, peaksime oma kuldse kolmiku “mina olen käpard, maailm kole koht ja tulevik on tume” just sellel kujul voodipeatsisse riputama, sest see on naljakas. Ja kui juba naerma ajab, on võimalik edasi minna, lahata ja ümber sõnastada neid ja muid väiksemaid väärakaid kognitiivseid skeeme. 

Sest, jah, analüüsida tuleb ja saab. Aga ainult ennast, ei iial teisi. Igaühel on oma värdskeemidest juuksed, mida pidi end soost välja sikutada. Ja, kae imet, see toimib. 

Ennast muide saab välja sikutada ja käima lükata teinekord üsna jõhkrate küsimustega. Sellistega, mida keegi teine küsida ei tohiks ja mida iial kelleltki teiselt küsida ei tohiks.  

Ma ise näiteks tõusin püsti (ja suuresti seisan püsti) pärast seda, kui ma endalt küsisin, kas ja mis määrani on mul õigus olla depressioonis? Kui kaua ma võin käia ja tegelda oma valuga? Enda pärast. Ja teiste pärast.  

Äkki ma peaksin iseendalt nõudma õnnelikku elu? Äkki ma peaksin andma teistele sooja ja hooliva ja kohaloleva enda, kinnise ja väsinud närvipuntra asemel? 

Vale. Mitte peaksin. Vaid tahaksin. Tahan.  

Sellest sõnast, sellest vastusest muutis mu maailm värvi. Esmalt aeglaselt, siis aina enam ja enam.

Ma tean, et ma tahan ja saan valida maailma vaatamise värvi ja seletamise suunda. Võin rõhutada halba või head. Võin valida mure, aga ma võin valida õnne. Iga kord, igas olukorras, iga minut. Elu ei tee selles osas ettekirjutusi, ta, raip, pakub alati võimalusi mõlemaks.

See on ellujäämine ja usutunnistus, peaaegu. Minu jaoks.

PS see ei ole siin siiski misjon, eks (:

jaanuar 31, 2007 at 9:26 e.l. 4 kommentaari

Mina, trammikakleja

Ma oleksin vist trammis lööma hakanud. Tõsiselt.  

Lugu järgmine: istmete vahel sebis ringi ähmis peni. Väike, valge, suurte silmadega. Nuhkis ja vaatas, vaatas ja nuhkis. Otsis kedagi. Pelgas. Rihm, muide, oli kaelas. 

Eks tegeles varsti pool trammi koerakese personaalküsimusega, et kust tuli ja kelle oma. Püüdsin elukal kaelarihmast kinni saada ja vaadata, kas on seal ehk mingi omaniku kontakt kirjas.

Pelgavat koera, teadagi, on raske liikuvas trammis tabada. Eriti kükkasendis. Eriti, kui sul on suuremat sorti kott.  Sain siiski peaaegu rihmast kinni. Vajusin seejuures heleda kasukaga peaaegu porisele trammipõrandale istukile.

Ja siis otsustas mingi kutt, kes seni oli kõrvalistuva tibiga pläkutanud, looma enda juurde kutsuda. Et siis tema oma oli. Ja hetk hiljem, muidugi, lasi loom jälle igasuguse tähelepanuta mööda trammi ringi. 

Hetkeks mu käsi peaaegu tõusis kuti näo suunas. Jäi paigale ainult seepärast, et muidu saanuks raudselt pärast koer tappa.  

Aga ikkagi, kurat võtad siis looma, kui hoolida ei oska! Ja mis inimene sa oled, kui sa hoolida ei oska? 

Miski osa minus kahetseb, et ei löönud.

jaanuar 30, 2007 at 11:23 e.l. 3 kommentaari

Kuidas me lapse saame

See tähendab mitte meie Arniga vaid meie toimetusega. Või noh, me ei ole muidugi kõik rasedad, aga me sattusime nädalavahetusel kollektiivselt last planeerima.  Nimelt ühe toreda ürituse veel toredamal järelpeol teatas üks meie kaasautor, ka tore ja tubli daam, korraga peatoimetajale: 

“Sa võiksid mu tööle võtta. Mul on kahe aasta pärast plaanis laps saada ja siis läheb mul korraliku emapalka vaja”

(paus.pikk.) 

“Eee…ööö…isa on siis olemas?”

(me nimelt teame, et emanda suhted on üksjagu keerulised)  

“No kuule, mehe saab üheks ööks ikka, aga mul on lapse jaoks korralikku töökohta vaja ja sellest ma pean juba praegu mõtlema” 

Siinkohal juhtus, et naispere muigas ja noogutas mõistvalt, aga meeste näod läksid miskipärast lubivalgeks ja lõuad ähvardasid laua all varvastega kokku saada.

Eks ta ole. Kui keegi Siim Kallas mingi aeg kangesti selle eest sõdis, et oleks kindlalt emapalk, mitte vanemapalk, tuues põhjenduseks, et lapsi saavad ju naised, imestasin mina omaette, et kas nad tõesti kõik pühast vaimust või kunstviljastamisega, aga vahest tabas Siim hoopis trendi. (:

jaanuar 29, 2007 at 11:46 e.l. 20 kommentaari

Lapsjuhtide kaitseks

Minu elu vast ilusaim unistus on olla vanamoor kuskil metsaonnis. Ajada vaikselt omi asju, sügada koera kõrvatagust ja tunda, kuidas mulle kopikajagu korda ei lähe, mida keegi must mõtleb või ootab.

 Olen, nagu vist iga teinegi hea kujutlusvõimega inimene, mänginud ka mõttega, kuidas oleks olnud sündida mõnes teises kohas ja teisel ajal. Ja tundnud neil kordadel üsna sageli, et hästi mõnus olnuks kuskil Vesta templis tuld valvavat, vaikselt, rõõmsalt, rahulikult.

Ses mõttes saan ma päris hästi aru Ramloffi vananemise ja eraldumise jutust. Aga ma ei oska olla niiväga nõus jutuga sellest, et vanusefaktorit peaks arvestama ühiskondlikus hierarhias.

Lapsjuhid, lapspoliitikud, jne. Need on jube head sildid kellegi paika panemiseks. Tõstab kohe enesehinnangut, eriti kui sa selle hirmsa lapsega eriarvamusel oled.

Aga, sõbrad, kust see elukogemus siis ikkagi tuleb?

Ei ole ikka päris nii, et kui näiteks kuuskümmend aastakest kukub, oled ideaalne juht valmis. Kui sa ikka sinnamaale istud oma kännu taga paigal, ei saa sinust siiski mingit asja.

Me ei oota ju, et näiteks arst, kes on seni vaid sõrme sidunud, hakkab õigesse vanusesse jõudnult ühtäkki imehästi opereerima. Ega arva me, et kokk, kes noorespõlves ainult koolisööklas putru keetis, järsku imelisi söömisnaudinguid pakub, sest juubel sai just peetud. Miks me siis usume, et juhid puu otsast tulevad?

Juhtimine, nagu iga muugi töö, nõuab teatavat komplekti sobivaid isiksuseomadusi pluss kogemust, kogemust ja veelkord kogemust, mis aga ei tule niisama taevast, vaid peamiselt igapäevase harjutamise kaudu. Niisiis sa pead alustama vanuses, mis kellegi jaoks on ikka paras põlvpükste iga. 

Loomulikult tehakse teinekord täielikke sigadusi, kasutades noori juhtimispotentsiaaliga inimesi lihtsalt ära ja pannes nad kriisi korral helpima sitta, mida keegi vanadest ei taha süüa. Loomulikult need noored siis ei oska, jama võtab esialgu tuure juurde ja on valus kõigile, ka selle vaesele vihatud laspsjuhile.

Küll aga on mitte lihtsalt mõistlik vaid hädavajalik noori juhte ja poliitikuid vaikselt peale kasvatada, tasakesi nende otsustamisõigust ja vastutuspiire suurendades. Kui seda ei tehta ollakse mingil hetkel nagu Kuuba riik, kus niipea, kui Fidel kooleb, on totaalset võimuvaakumit oodata, sest kedagi teist pole aastaid võimu nuusutamagi lastud. Ja ei tule vist metsast pika habemega elukogenud taati, kes neile kunniks hakkaks.

Jah, ma mõistan, on jube raske taluda, kui liidriks on korraga keegi, kes veel eile koos naabripoisiga su maja ees laternaid lumepalliga loopis, aga ma arvan, et tõeliselt tark inimene peaks taluma ja ehk isegi nautima ka seda, kuis teised tema kõrval suuremaks sirguvad ja mõned temast ehk isegi üle kasvavad.

jaanuar 28, 2007 at 12:32 p.l. 17 kommentaari

Ei saa me tuumajaamata?

Eelmise sissekande all tuli juttu tuule-ja tuumaenergiast. Et see seal juba muu teksti varju kaduma tikub, siis minu mõtteraasud sel teemal saavad siia posti.

Esiteks, olen kuulnud versiooni, et kui vaadata lihtsalt tootlust ja hinda, oleks meil parim võimalus elektrit toota nõnda, et töös on nii tuumajaam, kui tuulikud. Tuumajaam toodaks palju ja odavalt, tuulikud aitaksid teha seda, milleks tuumakas võimeline ei ole ehk siis tiputundidel paindlikult elektrit juurde anda.

Kõlab iseenesest ilus nagu muinasjutt. Kui ainult…noh, mis muud kui ikka see tuumajaama ohutuse värk.

Tuumajaam on ilus, puhas ja efektiivne seni, kuni midagi rikki ei lähe. Paraku pole süsteemi, mis ei võiks üles öelda ja siis juhtub, teadagi mis. Surnud inimesed, surnud loodus, aastaid kestvad tõved jne, jne, eks.

Umbes sellist juttu rääkis mulle üks tõsine vana kooli energeetik, kindlasti mitte poliitik ja kindlasti mitte tuulikuärimees, seega ilma isikliku huvita.

Sama mees ütles ka, et tuumjäätmete pärast ei ole jälle põhjust muretseda. Nende ladustamine ja ümbertöötlemine on suhteliselt hästi korraldatav.

Teisalt räägivad jälle teised, et on küll lihtne, aga mis saab siis, kui meie tsivilisatsioon mingil põhjusel otsa saab ja uued tulijad ei tea midagi meie tuumajaamadest ega jäätmehoidlatest. Kas me korraldame neile paratamatu katastroofi, kui nad millegi sellise otsa juhtuvad?

Kolmandast küljest, kas meil oleks võimalus puhtalt tuulega hakkama saada? Kui oleks, siis see oleks ju ikka miljon korda ohutum, kui võimaliku pommi otsas elada. Aga kui ei ela, siis tuumajaam on, seni kuni õhku ei lenda, jälle hea tüki loodustsäästvam, kui põlevkivist elektri tootmine, mille jälgi on ikka pehmeltöeldes rõve vaadata.

Nõnda ma siis tunnengi end sel teemal mõtteid mõlgutades sedasi kahevahel olevat umbes nagu füüsiliselt koduspoolsaarel, kus ühel pool on endine tuumajaam, nüüdne jäätmehoidla ja teisel pool võimas tuulepark.

Ma mõistagi ei ole energeetik ega füüsik ja ma saan väga hästi aru, et mõtted siin on niihästi hajali kui ka tõsisele asjatundjapilgule väga naiivsed vaadata. Aga tahaksin paluda et, te, targad, kes te siia juhtute, mind lihtsalt virtuaalselt sandiks ei lööks, vaid pigem oma teadmisi jagaksite. Saan mina targemaks ja mõni ehk veel.

jaanuar 25, 2007 at 7:28 p.l. 3 kommentaari

Kuidas ma rohelistes pettusin

Üht jalga (või siis pigem teistpoolt) pidi ökovärgiga seotud inimesena olin esiti üsna rõõmus, et meie rohelised on valmis poliitikas ilma tegema. Võtsin nende teemal rõõmuga ka ühe koolitöö teha, mistarvis lugesin läbi vist küll kõik, mis nende kohta netis olemas. Ja sain seejuures väga ebameeldiva üllatuse osaliseks.

Vastse erakonna kodulehel saab parteibossidele küsimusi esitada ja küsitakse: “ …kui enamik rohelisi Euroopas on tuntud kui vasakpoolsete tugevate partneritena samasooliste paaride õiguste kaitsmisel, siis miks Eesti rohelised ei julge sellega välja tulla? “

Marek Strandberg vastab: “Inimeste seksuaalsed eelistused ei ole Eestimaa Roheliste meelest ennem riiklikult lahendatav, kui sellele nähtusele on olemas teaduslik kirjeldus, mis avab selle põhjused. /…/ Roheliste meelest saab homoseksuaalsete suhete riiklikku määratlemist korraldada vaid üldrahvalikus arutelus ning otsustamises. Selle eelduseks on aga selle nähtuse bioloogilise ja kultuurilise olemuse selge mõistmine. Kui selle ilmingu olemus on geneetilis-keemiline, siis pigem eelistaksime leida lahendusi, mil moel närvitalitluslikku ja anatoomilis-bioloogilist sugu võimalikult varases elueas kui mitte juba sünnieelselt vastavusse viia.” *

Ei, ma ei taha siin üles kütta mingit järjekordset üle-neti homotüli. Ma saan aru, kui üks häältenäljas erakond nende eest seista ei julge ega taha (ehkki see ei tee neile minu silmis au, aga kama).

Mul paneb käed värisema jutt millegi vastavusse viimisest varases elueas või sünnieelselt, geneetilis-keemiliselt, nagu ma aru saan. Et on keegi, kes teab, milline ma pean ideaalis olema ja asub seda minu eest, minult küsimata, minu organismi näppides korraldama?

Vabandage mind, aga see kõlab nagu stiilipuhas eugeenika. Kusjuures ma tahaksin kohe küsida, mille näppimiseks peale seksuaalse suunitluse veel valmis ollakse, kui leitakse teaduslikult hea põhjendus. Kas ei saaks inimesi muuta ka rõõmsamateks, töökamateks, lojaalsemateks jne?

Kusjuures hämmastav, et sama seltskond oleks justkui geenitehnoloogia vastu. Huvitav miks küll? Minu kõrvus kõlab geneetiliselt näpitud lõhe või mais siiski oluliselt paremini kui kasvõi ainult keemiliselt näpitud-kujundatud inimene.

Esialgset jahmatushoogu maha võttes ma siiski usun, et tegelikult rohelised ehk ikka eugeenika maaletoojateks ei hakka. Küllap see jutt oli lihtsalt Strandbergi isiklik süüdimatus. Aga selgi juhul peegeldab see mu meelest üht roheliste väga olulist (ehk olulisimat) kitsaskohta.

Nimelt tundub mulle, et neil on küll arusaam sellest, kuidas hoida keskkonda (mis on ülimalt hea ja vajalik) aga puudub igasugune arusaam muust elukorraldusest ja sotsiaalprogramm on sisuliselt olematu.

Samas mulle tundub, et inimesed ootavad praegu just rohelistelt sotsiaalset närvi, pehmeid väärtusi ja lisaks loodushoiule ka suurt annust humanismi. Ning kui härrased valituks osutudes ei paku muud, kui ikka tavalist eesti kapitalismi ja tavalist eesti šovinismi, mis siis, et ökokastmes, ollakse neis väga ruttu sama pettunud, kui hiljuti ühes edukas ja äraostmatus seltskonnas.

See pettumus võib aga kurjalt kätte maksta mitte ainult rohelistele, vaid palju laiemalt. Pärast seda on mark pikka aega maani täis nii poliitikutel kui niisama rohelistel. Kedagi ei usaldata.

Sestap, palun, ärge pange inimesi endas pettuma, kui saate, eks.

____________________________________

* minu paksendus

jaanuar 24, 2007 at 10:42 e.l. 46 kommentaari

Older Posts


On hiljuti kirjutatud

Kalender

jaanuar 2007
M T W T F S S
« Dec   Feb »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031