Archive for jaanuar 1, 2007

Kuriloom kõneleb: koera pühad

Noh, mis nüüd siis? Taevas on tuld täis. Plahvatused, aina plahvatused. Nagu oleks sõda lahti või põleks mets.

Põgenen oma elutoa esindusdiivanilt kui keravälk, ehkki mul on käpad haiged ja tavaliselt kulub mul tõusmiseks minut või paar. Aga nüüd on mul kiire. Magamistoa suurde riidekappi.

Surun end vastu seina, pööran pea ära ja püüan seda mürisevat ja välkuvat õudust mitte märgata. Ainult mu kari on hulluks läinud, nad istuvad rahumeeli laua ääres ja söövad. Ma muretsen ennast nende pärast hulluks.

Ah, nüüd nad siiski tulevad. Aga mul on liiga õudne, et süüa maiusi, mis nad mulle pakuvad. Tavaliselt oleksdid need hetkega mu kurgus, aga praegu surun pead veel enam vastu kapiseina ja värisen

Imelikud on ikka need inimesed. Põhjendavad kogu seda tulevärki sellega, et uus aasta ja arvavad, et peletavad nõnda kurje vaime eemale. Kas nad pole siis kuulnud, et vaimude vastu kaitsevad neid hoopis koerad. Pekingi paleekoerad ja tšau-tšaud näiteks on vanu uskumusi kuulates kõvad tondipeletajad.

Mina igatahes enam kapist välja ei tule.

Kell kuus hommikul ajan oma kangeks jäänud kondid siiski kapist välja ja lähen papa-mamma juurde voodisse. Sirutan mõnuga käppi, sirutan end välja nagu nahk ja magan, magan, magan. Mamma peab end voodis põigiti keerama ja varbad üle serva kilekoti peale sättima. Aga mis see minu asi on.

 

jaanuar 1, 2007 at 4:07 p.l. 6 kommentaari

Ma vist armastangi Eestit

Eesti esinduskaslane T.H. küsis oma uusaastakõnes, miks me oma riiki ei armasta.

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis mina olin kunagi padukosmopoliit. Mis riik? Miks? Kellele seda nõmedat väiklast moodustist tarvis on?

Esimene, kes mu kaljukindlat seisukohta korralikult kõigutas oli Hannes Walter, mu ERKI-aegne Eesti ajaloo õppejõud, kes leidis: kui mu vanaisa põeb rasket haigust, mille vastu on ravim küll olemas, kuid kättesaadav näiteks vaid Lõuna-Aafrikas, siis minul ja mu vanaisal pole sellest vähimatki kasu. Meil on vaja seda rohtu siin, Eestis. Järelikult on mõistlik olla patrioot ses mõttes, et kanda hoolt selle maailmanurga hea käekäigu eest, kus me ise elame.

Sekundeeris ka üks Stefan Zweigi mõte “Eilses maailmas”: kosmopoliit oli tore olla hetkeni, kui Austria pass kindlalt taskus oli. Kui seda enam polnud, sai kuidagi väga järsku ja väga valusalt selgeks, mis asi on kodumaa ja mida tähendab, kui seda enam ei ole.

On küll mõistlik hoolitseda selle paiga eest, kus ma ise elan. Selle riigi eest, millelt mul on ainsana õigus tahta, et ka tema minu eest hoolitseb.

 

Olen ka tänulik selle eest, et see paik mul ülepea olemas on. Et on Eesti Vabariik mitte suvaline Venemaa provints, millele läheks ehk umbes samuti kui Marimaal, näiteks.

 

Kui see on armastus, siis, jah ma armastan Eestit.

Aga see armastus ei tähenda ometi, et ma peaksin vihkama kõike ülejäänut. See riik on mu meelest samavõrra oma kõigile selle kodanikele, rahvusest hoolimata ja ma tahaksin, et ta oleks sõbralik ja külalislahke ka võõramaalastele.

 

Sestap on mul valus, päriselt, füüsiliselt, et sõna “patriotism” on kalevrebased ja muud natsilõustad sedavõrd ära solkinud, et viisakal inimesel ei sobi seda nagu suhu võttagi.

 

 

Ja veel, nagu kõik me, nii ka mina olen ikka lasknud peast läbi küsimust: “kas me sellist Eestit…” Kas ma sellist Eestit seal Balti ketis tahtsingi, sest viieteistaastane ei ole enam nii laps, et mitte tahta, mitte unistada.

Ja, kummaline küll, olen pidanud endale vastama, et tahtsin küll. See millest mina toona unistada oskasin, oli vabadus: mõtte-, sõna- ja liikumisvabadus. Ja see meil ju on.

Noh, muidugi on mõni poliitik enam kui idioot, ja mõni äri lihtsalt haiseb jne, jne, jne. Aga siiski, üht-teist on ikka hästi ja üht-teist annab parandada ja see ongi vist normaalne elu ja tegelikult ka suht normaalne riik. Omamoodi täitsa armastusväärne.(:

 

 

jaanuar 1, 2007 at 10:43 e.l. 9 kommentaari


Kalender

jaanuar 2007
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031