Ma vist armastangi Eestit

jaanuar 1, 2007 at 10:43 e.l. 9 kommentaari

Eesti esinduskaslane T.H. küsis oma uusaastakõnes, miks me oma riiki ei armasta.

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis mina olin kunagi padukosmopoliit. Mis riik? Miks? Kellele seda nõmedat väiklast moodustist tarvis on?

Esimene, kes mu kaljukindlat seisukohta korralikult kõigutas oli Hannes Walter, mu ERKI-aegne Eesti ajaloo õppejõud, kes leidis: kui mu vanaisa põeb rasket haigust, mille vastu on ravim küll olemas, kuid kättesaadav näiteks vaid Lõuna-Aafrikas, siis minul ja mu vanaisal pole sellest vähimatki kasu. Meil on vaja seda rohtu siin, Eestis. Järelikult on mõistlik olla patrioot ses mõttes, et kanda hoolt selle maailmanurga hea käekäigu eest, kus me ise elame.

Sekundeeris ka üks Stefan Zweigi mõte “Eilses maailmas”: kosmopoliit oli tore olla hetkeni, kui Austria pass kindlalt taskus oli. Kui seda enam polnud, sai kuidagi väga järsku ja väga valusalt selgeks, mis asi on kodumaa ja mida tähendab, kui seda enam ei ole.

On küll mõistlik hoolitseda selle paiga eest, kus ma ise elan. Selle riigi eest, millelt mul on ainsana õigus tahta, et ka tema minu eest hoolitseb.

 

Olen ka tänulik selle eest, et see paik mul ülepea olemas on. Et on Eesti Vabariik mitte suvaline Venemaa provints, millele läheks ehk umbes samuti kui Marimaal, näiteks.

 

Kui see on armastus, siis, jah ma armastan Eestit.

Aga see armastus ei tähenda ometi, et ma peaksin vihkama kõike ülejäänut. See riik on mu meelest samavõrra oma kõigile selle kodanikele, rahvusest hoolimata ja ma tahaksin, et ta oleks sõbralik ja külalislahke ka võõramaalastele.

 

Sestap on mul valus, päriselt, füüsiliselt, et sõna “patriotism” on kalevrebased ja muud natsilõustad sedavõrd ära solkinud, et viisakal inimesel ei sobi seda nagu suhu võttagi.

 

 

Ja veel, nagu kõik me, nii ka mina olen ikka lasknud peast läbi küsimust: “kas me sellist Eestit…” Kas ma sellist Eestit seal Balti ketis tahtsingi, sest viieteistaastane ei ole enam nii laps, et mitte tahta, mitte unistada.

Ja, kummaline küll, olen pidanud endale vastama, et tahtsin küll. See millest mina toona unistada oskasin, oli vabadus: mõtte-, sõna- ja liikumisvabadus. Ja see meil ju on.

Noh, muidugi on mõni poliitik enam kui idioot, ja mõni äri lihtsalt haiseb jne, jne, jne. Aga siiski, üht-teist on ikka hästi ja üht-teist annab parandada ja see ongi vist normaalne elu ja tegelikult ka suht normaalne riik. Omamoodi täitsa armastusväärne.(:

 

 

Advertisements

Entry filed under: sotsiaalne närv.

Jahve puudujäägid Kuriloom kõneleb: koera pühad

9 kommentaari Add your own

  • 1. DUHH  |  jaanuar 1, 2007, 11:02 e.l.

    “Patriotismi” solkimisest: just vastupidi – seda mõistet tuleks ohtrasti pruukida tema “õiges” tähenduses, lahjendades niiviisi solkijate mõju.

    Vasta
  • 2. Elver  |  jaanuar 1, 2007, 11:43 e.l.

    No patriotismi ei ole vaja. Tõesti ei ole. Pole vajadust pimeda kodumaa-armastuse järgi. Pole vajadust inimeste järgi, kes arvavad, et nende oma on parem kuna see on nende oma. Meil pole vaja luua USA olukorda kus vehitakse lipuga ja tehakse seda mida ülaltpoolt käsitakse vaid sellepärast, et käskijaks on võimuesindaja. Mõtlemist on vaja.

    Vaja on julget pealehakkamist ja teadmist, et peale hakates on võimalik ka midagi ära teha, midagi muuta. Tüüpilise eestlase tüüpiline probleem on see, et tema arvates ajavad savisaared ja sitarattad oma rida ja temal, lihtinimesel, pole võimalik asja paremaks teha. Poliitik on tema jaoks kauge muda sees püherdav siga, kelle moodi räpaseks saada tema ei taha.

    Tegelikult eestlane teab küll kuidas just tema saaks aidata Eestis elu paremaks teha, ka riiklikul tasemel. Vajab ainult natuke julgustamist.

    Tahes-tahtmata on nii, et need kes esimesena tüüri juurde jõuavad on need, kes teevad seda omakasu pärast. Omakasu motiveerib, võimalus endale raha kantida motiveerib.

    Need vargad on tänapäeval tüüri juurde jõudnud ja varastele vastukaaluks on just praegu vaja mõtlevaid inimesi, kes teevad õigeid asju selle pärast, et need asjad on õiged. Mitte patrioote pole vaja. Patrioot on dogmaatiline tegelane — tema jaoks on isamaa absoluut. Vaja on idealiste ja pragmaatikuid. Neid, kes näitaksid kätte õige suuna ja neid, kes sinna poole rühiksid. Aga kõige enam on vaja julgust peale hakata ja usku iseendasse, et tegemised lõpuni viia ja nõnda Eesti riiki paremaks luua.

    Head uut aastat 2007.

    Vasta
  • 3. DUHH  |  jaanuar 1, 2007, 12:20 p.l.

    “Patrioot on dogmaatiline tegelane — tema jaoks on isamaa absoluut.” – oskab keegi selle legaaldefinitsiooni linki anda?
    Kardan, et mitte.
    Minu arusaamine patriotismist kipub jääma blogi autorile sarnaseks. See pole pime kodumaa-armastus.
    Peale 5-nda lõigu definitsiooni – alates 2-st lõigust eelkõnelejaga nõus.

    Vasta
  • 4. Elver  |  jaanuar 1, 2007, 3:13 p.l.

    Sõna definitsioon kujuneb välja vastavalt kasutusele. Kes on Eestis need, kes peavad endid patriootideks ja teevad seda piisavalt valjult, et neid kuulda võetakse?

    Kalev Rebane, Tiit Madisson, neegreid peksvad kohalikud skinnid, revolutsioonile üles kutsuvad taarausulised, pikajuukselised metalifännid jpm säärased.

    Või näiteks kes on USAs need, kes ehivad endid sõnaga “patrioot”? Usuhullud kes kooliõpikutest evolutsiooni roogivad, lippudega lehvitavad Iraagi okupatsiooni toetajad kelle kirjaoskus täiskasvanuna on algklassi tasemel, lippudega lehvitav keskklass kes pooldab igat õigustepiirangut kui valitsus teeb selgeks et “tõelised patrioodid” peaksid asja pooldama ja ka eestlastele hästi tuntud USA suursaadik Eestis Aldona “huge, huge man” Wos kes võiks tõesti arstlikult kontrollilt läbi käia…

    Patriotism sildina on ohtlik. Tänu sellele sildile on toime pandud tohutuid kuritegusid — sealhulgas natsism ja fašism.

    Kodumaa armastusel pole iseenesest midagi viga, aga oht on just selles sildis endas. Kui me võtame tavakasutusse sõnad “patrioot” ja “patriotism”, siis mingil hetkel muutuvad need ideed populaarseteks ja levivad ka nendesse massidesse, kes ei mõtle sõna tähenduse üle järgi, vaid lähevad asjaga kaasa “moe pärast”.

    Esimeseks probleemiks on kindlasti need, kes hakkavad “patriotismi” sildi all kuritegusid sooritama. Näiteks kohalikke venelasi peksma. Kui keegi tänapäeval sellist asja teeks oleks tegu erandliku juhtumiga ja seda käsitletaks lihtsa kuritööna.

    Kui patriotismi hiilgeaegadel keegi sedasi teeks saaksid sündmusest tuult tiibadesse teised sama silti armastavad ja venelasi vihkavad “patrioodid”, ajakirjanduses hakkaksid ilmuma patriotismile üles kutsuvad ja tegu heaks kiitvad artiklid, välisajakirjandus saaks meist maalida pildi kui fašistidest…

    Teine tulemus on see, et patriotismi nimel on võimalik rahvast panna tegema mida iganes. Vaadakem võrdluseks kasvõi katoliiklust. Kui paavst ütleb, et kondoome ei tohi kasutada, siis on väga vähe neid katoliiklasi, kes julgeksid vastu vaielda.

    Probleem on siin selles, et katoliikluse sildil on olemas autoriteet ja autoriteedile vastu vaidlemisega riskitakse teiste sildikandjate viha alla sattumisega. Seega reeglina vastu ei vaielda. Patriotismi autoriteedid on riik ja riigipea ja riiki juhivad parajasti need parteid, kes rahvast eelmistel valimistel kõige paremini hullutasid.

    Patriotism kui kodumaa armastus ideena on tore, kuid sildina ohtlik. Mulle meeldib Eesti loodus, meeldivad paljud siinsed inimesed ja meeldib siin olla. Mulle meeldib eesti keel. Ma arvan, et suudan teha üht-teist selleks, et Eestis oleks kõigil parem elada ja vaikselt ma sellega ka tegelen: IT-ajakirjandus, skeptikute ühing, vaba tarkvara ja vaba kultuuri ideede toetamine ja levitamine.

    Nendeks ega teisteks tegudeks pole vaja patriotismi ohtlikku silti. Pole vaja midagi teha riigi ega teiste abstraktsete nimisõnade nimel. Riik on ikkagi ju inimesed, nii teoorias kui praktikas, ja need inimesed on iga päev meie ümber, meie kaasmaalased. Teeme asju nende pärast, et nendel oleks parem elada. Ilma siltideta.

    Vasta
  • 5. Janek  |  jaanuar 1, 2007, 3:57 p.l.

    Minu arust on see rida, mida Ilves patriotismi suunal ajab õige, sest ta ei ürita vastandada siin elavaid eestlasi ja venelasi. Teatavasti elab Eestis arvestatav hulk muukeelseid ja nende lojaalsus Eesti riigile on väga tähtis (meetodidest käib siia alla ka näiteks vene propaganda mõju vähendamine).

    Vasta
  • 6. noiaelu  |  jaanuar 1, 2007, 4:37 p.l.

    ma saan imehästi aru elveri seisukohast sildistamise osas.
    seda minagi, et sõna “patriotism” on oksendamiseni ära solgitud igasugu natsikollide tõttu

    mõistan sedagi et igasugu ideoloogiad (sildid) kõlbavad suurepäraselt selleks, et luua meile vastanduvad nemad, ke4da siis mitteinimesteks pidada.

    samas, päris ilma siltide-ideoloogiateta ei ela me ka keegi.

    ja olen kuulnud sedagi teooriat, ei kui mingi 0hiskond jääb ilma mingi ühendava-siduva taustata, ajab see nende jaoks määramatuse nii kõrgeks, et selle kaotamiseks ollakse just valmis kõva kätt soovima.

    sestap oleks ehk hea kui inimestel on midagi oma(st), mida hoida ja armastada. võtkem pigem vabariigi aastapäeval kõik koos pits viina, kui et tunneme, meil pole siin maailmas ja riigis üldse mingit kohta.

    kindlasti aga ei tohiks see kaasa tuua teiste halvustamist. see, et mul on midagi head, ei tähenda ju et teine on pask.

    janek, mulle üldse meeldib see ilvese maru rahulik suhtumine venemaasse. mõnus vastukaal igasugu hüsteerilisele venehirmule.

    Vasta
  • 7. notsu  |  jaanuar 4, 2007, 12:20 e.l.

    Ja ega kõik USA patrioodid ka nüüd usuhullud okupandid ei ole. Blogosfääris jääb ikka aeg-ajalt mõni ette, kes on täitsa mõistlik inimene, aga üldse ei kahtle oma patriootluses. Mul on pigem tunne, et USAs julgevad ka arukad ja vabameelsed inimesed ennast patriootideks hüüda, Euroopas on sellel sõnal kahtlasi konnotatsioone tekkinud.

    Vasta
  • 8. Tegid nõiamoorist inimese « Väikese nõia teemaja  |  veebruar 2, 2007, 10:42 e.l.

    […] Walter õpetas mulle, mil viisil olla positiivselt ja väärikalt patrioot (lähemalt võib lugeda siit) ja õpetas ka seda, et üksteise hindamiseks ja lugupidamiseks ei pea olema alati ühte meelt. Me […]

    Vasta
  • 9. Millist Eestit sina tahtsid? « Väikese nõia teemaja  |  august 20, 2007, 9:53 e.l.

    […] PS Mida ma ise asjast üldjoontes arvan, on kunagi kirja pandud selle loo lõppu. […]

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

jaanuar 2007
E T K N R L P
« dets.   veebr. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

%d bloggers like this: