Vasakpoolsete valus peegel

Doris Lessingi “Kõige ilusam unelm” on hoiatusraamat inimestest, kes soovivad maailma paremaks muuta, kuid teevad selle tegelikult veel paar piiska halvemaks. See on kriipivvalus arveteõiendus paari aastakümne lääne vasakpoolsete poliitiliste unelmatega.

Võtkem Johnny. Seltsimees Johnny. Kommunistist kihutuskõneleja, kelle elu, kulgeb mööda einevaid kommunistlikke maailmaparandamise konverentse tuuritades ja piiritult Nõukogude Liitu imetledes. Mees, kes keeldub uskumast Nõukogude Liidu vangilaagreid või kinnimätsitud õnnetusi tuumajaamades, sest see on alatu Nõukogude Liidu laimamine. Mees, kes oma pojale, kui too kirjutab raamatu temast, süüdimatust lakkekrantsist, läbi kukkunud isast, oskab öelda vaid, et see on sentimentaalne loba valitsevatele klassidele. Mees, kes siis kui, pidu on läbi ja Nõukogude Liit lagunenud, hakkab kenasti new age guruks, mis ei sega tal siiski aegajalt koos vanade seltsimeestega hellalt Tema (loe: Stalini) terviseks juua.

Siis Franklyn. Johnny vanema poja koolikaaslane. Aafrika poiss, kelle misjonärid saadavad Inglismaale õppima. Poiss, kes tuleb kirjeldamatust vaesusest ja kogeb järsku muinasjutuliselt rikast maailma, mille kodanikud mitte ainult ei võta oma rikkusi enesestmõistetavatena, vaid lubavad endale veel nende üle virisedagi. Poiss, kes ei tea, kas armastada valgeid, kellest mõned on teinud talle head, andes hariduse, koheldes nagu pereliiget, või vihata, sest ta kadestab neid. Poiss, kes õpib neilt rikastelt kadestamisväärsetelt valgetelt inglise kesklassi lastelt muuhulgas varastamist või nagu öeldakse “asjade vabastamist.” Poiss, kellest suurena saab Zimlia (loe: Zimbabwe) tervishoiuminister. Minister, kes kannab parimat ülikonda, krabab endale koos teiste võimul olevate seltsimeestega farme, vaikib maha AIDSi leviku ja pehmeltöeldes ei huvitu sellest, kas riigi mittearenenud piirkondades on midagi, mida nimetada haiglateks.

Või Andrew, Johnny vanem poeg, suure rahvusvaheliste investeeringutega tegeleva organisatsiooni juht, kes jagab miljoneid, mille Zimlia korrumpeerunud liidrid oma tasku pistavad, kuid ei pea võimalikuks aidata veidigi väikest külakooli, kus on puudus mitte ainult õpetajatest ja õpikutest, vaid kriidist, millega tahvlile kirjutada.

Või need toredad, targad inimesed (ametnikud, ajakirjanikud), kes palve peale rääkida läänemaisele avalikkusele ometi kord tõtt Zimlia vaesusest ja korruptsioonist, on varmad kinnitama, et seda kultuuri ei saa tegelikult meie omaga võrrelda (loe: ei saa hinnata meie mõõdupuuga inimlikkusest ja inimväärsusest).

Või ajalehed, mis jagavad maailma kiiresti mustaks ja valgeks ning selle, mis ei meeldi tembeldavad kenasti fašismiks.

Pole mingi üllatus, et Lessingi kirjeldet ajavaimus üles kasvanud lapsed, on tänase maailma otsustajad ja avalik arvamus. Nende teooriad elust, poliitikast, kultuurist on need, mida meie ülikoolis õppisime. Nende unistused on paratamatult meie unistused. Igatahes ei hakka ma salgama, et unelm paremast maailmast on oluline mullegi ja ma arvan, et põhimõtteliselt on see pigem hea kui halb.

Aga kui unelm muutub silmaklappideks? Kui alati on taskus ideoloogia, mille najal maailma ajusid pingutamata mustvalgeks jagada? Kui parema maailma asemel toetatakse pätte ja korraldatakse nõiaprotsesse?

Igatahes tasub eneselt küsida, kus on praegu meie unistuste silmaklapid ja milliseks need maailma teevad?

Kas pole nõnda, et kui USAl on loll president, on automaatselt alati head kõik islamiradikaalid? Kas pole nii, et näiteks Iisrael on igaks juhuks alati halb ja palestiinlaste teod on alati head? Kas ei kasuta me üllatavalt tihti väidet, et see või teine kultuur on meie omast nii erinev, et me ei peaks rääkima inimõigustest mõnedes riikides?

PS siia juurde võib lugeda ka seda lugu, mis minul Lessingit lugedes ajusopis kaasa kumises.

PPS Ei, minust ei ole saanud konservatiivi ega ole ma endas avastanud suurt lembust Bushi vastu: Pigem vastupidi. Aga seda enam ma tunnen, et need küsimused tuleb endalt ära küsida.