Kuriloom kõneleb: koera sõnastik

jaanuar 13, 2007 at 8:21 p.l. 3 kommentaari

Inimesed. Loodud minu teenimiseks, aga väga ebausaldusväärsed olendid. Ma tean, olen proovinud nendega koos elada. Minu esimene inimkari jõi ja laaberdas, neil ei jätkunud lastelegi toitu, mis meist, koertest, rääkida. Mu õed-vennad ja suur karvane koeraemme suridki nälga. Ainult mina olin piisavalt tugev, et ellu jääda. Teine kari leidis mu eest, ostes maja, mille esimesed inimesed maha jõid. Nemad tõid küll natuke süüa, aga ma polnud nende jaoks piisavalt peen ja tõupuhas. Plaan oli, et kui ehitus valmis, ja õuevalvurit enam vaja ei lähe, on varjupaika sõit. Alles kolmandast karjast (minu papast ja mammast) sai asja. Nendega ma elan juba seitse aastat.

Diivan. Minu troon. Siin peal ma magan ja siit saadan ma maailmale pilke, uudishimulikke ja ähvardavaid. Vahel ronin siiski papa ja mamma tugitoolidesse ka. Sest, susi neid söögu, nemad ronivad ju minu diivanile telekat vaatama ka.

Hambad. On teravad, tead. Ole parem ettevaatlik ja püsi viisakas kauguses,

Jalanõud. Sobivad hambus kandmiseks. Tassin need tavaliselt kohale papa ja mamma tervitamiseks. Vanasti viitsisin neid närida ka. Aga nüüd mul savi, närigu ise, eksole,

Kassid. Ma jumaldan neid. Mõistagi praena. Ükskord kasvatan ma enesele küüned, millega neile puu otsa järele ronida. Ainult papa ja mamma on täitsa pidurid, ei taha mulle kuidagi väikest kassieinet lubada, isegi siis mitte, kui mõni enesetapjalikum isend käib mul näugudes sabas ja norib pintslisse pistmist.

Karvad. Nendega ma võiksin kogu maailma täita. Eriti muidugi mööbli ja papa-mamma tumedad riided. Ega ma kade ei ole, nad võivad neid noppida, ainult mitte kammiga, mis jääb pusadesse kinni ja teeb haiget.

Kari. Minu kõige olulisem asi maa peal. Nad söödavad mind ja silitavad ja jalutavad ja teenivad üldse igal viisil. Aga mina jälle valvan neid. Ilma minuta oleks nad raudselt ära varastatud, nii palju ohtlikke võõraid liigub ju aga nemad ei oska urisedagi mitte, mis siin veel haukumisest või hammustamisest rääkida. Kodus võiksid nad muidugi rohkem olla, sest kas pole alatu, et nemad ei pea iialgi üksi olema, neil olen ju mina, aga mina pean küll pikki päevi ihuüksi toas vedelema.

Koerad. Minu sõbrad, kui nad ei tungi just minu territooriumile, trepi ette või külmkapi lähedale, näiteks. Õilsaimad, mõistagi, on krantsid.

Kont. Mul on üks väga suur. Mamma jõuluks tõi. Söön seda eriti salaja, kui kohe mitte keegi ei näe ja siiski kildhaaval. Peamiselt kannan seda endaga kaasas elutoast magamistuppa ja vastupidi ning matan sobivatesse paikadesse. Näiteks voodisse teki alla.

Mudaingel. Peaaegu seesama, mis inimeste lumeingel, paned kukla maha, siis kogu keha ja aeled mõnuga, poris mõistagi. Proovi, see on jumalik.

Tuvid. Vt kassid.

Voodi. Kui olen piisavalt söönud,valvanud, mudaingleid teinud ja ennast lõhnastanud, poen ma voodisse ja kerin end papa-mamma vahele. Kui nad mind nügivad, mörisen. Viisakam on asendivahetuseks minult luba küsida ja mulle liigutamisvaeva eest maiustusi pakkuda.

Advertisements

Entry filed under: koera elu.

Minu naba on maailma keskpunkt Millest ma mõtlen, kui elu on hea

3 kommentaari Add your own

  • 1. Ramloff  |  jaanuar 14, 2007, 4:34 e.l.

    Minu veidi teisest liigist kuriloom on viimasel ajal võtnud pähe, et karjas peaks olema käsk “sina ei pea mitte lõhnavat seepi kasutama” ja ründab mind igakord kui vähegi lõhnavamat seepi kasutan

    Vasta
  • 2. heli  |  jaanuar 15, 2007, 5:19 p.l.

    Hullult hea ja muhe kirjutis. 😀

    Vasta
  • 3. heli  |  jaanuar 15, 2007, 5:27 p.l.

    Muide meite laiskloom teab hästi, et koerad ja kassid on ka oma aias sõberid. Täpselt selle hetkeni, kuni keegi karjaliikmeist uksele tuleb. Niipea kui see juhtub, saavad võõrastest loomisenditest vaenlased, keda tuleb häälekalt minema peletada.

    Ja siis veel on pererahval kolme liiki külalisi: esimene liik on sõberid, kellele võib rõõmsalt koonu kaenlasse toppida ja sabaga vehkida ning paar ilast musi pole ka liiast, teine liik on igapäevased ebahuvitavad persoonid, reeglina noorpere arvutud kaaslased, kelle peale ei viitsi isegi aianurgast haugatada, kolmas liik on harvaesinev ja haruldane – arad kidekopsikud, kel kaugelt tuntav vihaleajav lõhn küljes, need saavad igatahes hambad püksisäärde kui piisava kärmusega teisele poole aeda ei putka.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

jaanuar 2007
E T K N R L P
« dets.   veebr. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

%d bloggers like this: