Minu naba on maailma keskpunkt

jaanuar 13, 2007 at 7:11 p.l. 6 kommentaari

Kui aus olla, pole ma kunagi täpselt aru saanud, kuidas inimest kehaks ja vaimuks jagada. Palju mõistetavam tundub mulle teooria, et inimese naba ongi maailma keskpunkt. Mitte suurusehullustuse mõttes, vaid seepärast, et keha on meie peamine olemis-ja tunnetusvahend. Kõike, mis on kogeme ja kirjeldame läbi enese keha.

All, ülal, vasakul, paremal, ees, taga. Need elementaarsed suhestused maailmaga õpime me algselt selgeks omaenese keha kaudu ning see kehalisus, kehasuhestatus kandub hiljem sümbolitena üle muudesse eluvaldkondadesse. Saame näiteks ülemad ja alamad ja vasak-ja parempoolsed.

Igatahes on üsna kindel, et oma kehast me välja ei pääse ja kehatute olenditena maailma kogeda ei oska.

‘Mis puutub vaimuks nimetatusse, mõtetese, tunnetesse, aistingutesse, siis see näikse ka olevat väga kehaline värk, taandudes lõppeks ikka biokeemilisteks ja elektromagneetilisteks protsessideks meie ajus ja närvisüsteemis.

Sestap mulle tundub, et ei saa tegelikult korrastada ainult ühte või teist. Korrastad emba-kumba, ikka avaldab see teisele mõju. Kes ei usu, võib näiteks proovida, kuidas muudavad erinevad emotsioonid hingamist ja vastupidi, kuidas hingamist muutes saab muuta meeleolu.

Samas, keha korrastamine ei tähenda minu jaoks küll mitte naisteajakirja kaanetibiks pürgimist, vaid, et ma hoian  ja kuulan oma keha ja annan talle, mida ta vajab: puhkust, toitu, liikumist jne,jne, et tema siis omakorda aitaks mul adekvaatsemalt olla ja mõelda ja toimida.

Igatahes olen ma üks hullumoodi kehaline olend ja mulle meeldib päris hästi, kuidas maailm mu naba ümber keerleb (:

PS Inspiratsioon tuli siit ja keha kui tajumisvahendi kohta võib pikemalt vaadata näiteks tema mõtteid.

Advertisements

Entry filed under: Uncategorized.

Mees kui ideaalne kodumasin Kuriloom kõneleb: koera sõnastik

6 kommentaari Add your own

  • 1. notsu  |  jaanuar 13, 2007, 7:56 p.l.

    Kuimaieksi, siis oli see üks nendest semiootiku-Uexküllidest, kes ütles, et tänapäeva Lääne meditsiini häda on, et sellega ravitakse kehatuid hingi ja hingetuid kehi.

    Aga hinge ja keha vastastikuse korrastamise peale meenus teisepoole räägitud lugu Saksa vanadekodust, kus oli üks tädi, kelle veresuhkur aeg-ajalt alla kukkus, mida kõik ka teadsid. Nii et nii kui tädike tigedaks läks, öeldi talle kohe: “Ursula, nimm die Banane”.

    Mu teinepool on ülaltoodud menetlust ka minu peal proovinud. Edukalt.

    Vasta
  • 2. ahaa  |  jaanuar 13, 2007, 8:04 p.l.

    dzhiisas, täna ainult head sissekanded ongi sõberike blogides 🙂

    mulle meeldib ka see, et maailm pöörleb ümber minu naba :). jummala hea! 🙂

    aga.. pääseme küll kehast välja. mis siis, et nö ajutiselt või jääme otsapidi oma kehaga seotuks.

    mde, nõiaella, sa vahest oma meili ka loed vä? 🙂

    Vasta
  • 3. noiaelu  |  jaanuar 13, 2007, 8:26 p.l.

    notsu jutu peale meenus, et minul on ikka väga otsene side söömise tuju vahel. arni juba teab, et kui ma vöga vastikuks muutun, tuleb mind toita ja ma olen varsti kut ingel oksal.

    ahaa, loen, aga ma olen orgunnind ooperiklubi ja raband tööd kui loom. ma pole jaksand muust mõelda, st sellest, mismoodi ajad klappima saada. aga varsti hakkan heaks, ausalt ja reageerin.:-)

    Vasta
  • 4. Ramloff  |  jaanuar 13, 2007, 10:08 p.l.

    Üldjoontes nõus. Ainult jah, mina olen kah sedamoodi usklik, et usun kehatut eksistentsi ja et minu elus tihti on unenäod palju huvitavamad ja eredamad kui reaalelu ning viimase aja elus on meditatsioon päeva kõige oodatum tegevus, siis kipub minu jaoks ka see vaimne omama täiesti reaalset sisu. Materiaalselt väljendudes on see siis tegevus kus kõik peale aju on lõdvestunud olekus, sest meditatsioonigi õnnestumiseks on (vähemalt minul) põhieelduseks see, et hingamine muutub täiesti märkamatuks ja sellises seisundis nagu keha tõesti ei oleks.

    Aga siit muidugi jälle point ka keha eest hoolitsemise poolt – nimelt sa saad meditatsioonis oma keha ära unustada vaid siis, kui see on sedavõrd terve ja tasakaalus, et mingi kehaline valu või ebameeldivustunne sind ei häiri. Ehk siis, keha tuleb hoida korras selleks, et sa seda ei märkaks 😉

    Vasta
  • 5. notsu  |  jaanuar 14, 2007, 12:30 e.l.

    Minu jaoks on mõni kehaline tegevus nagu meditatsioon… ilmselt on protsess vastupidine Ramloffi kirjeldatule: keha viib läbi teatud toiminguid ja vaim lõdvestub ning muutub märkamatuks. Õieti, kuna vaim on see märkaja, siis muutun ma kõige täiega jusku olematuks ja see on väga tore tunne.
    Ah et mis tegevused? nomisiganes. mõnikord tantsimine, mõnikord söögi tegemine (porgandi kaapimine ühes pliidi kütmisega võib mõjuda imeliselt rahustavalt, taina sõtkumine on puhas õndsus), mõnikord kasvõi nõude pesemine.

    Üks Ida võitluskunste harrastav tuttav kirjeldas, kuidas trennis võitlemine on tegelikult energiavahetus ja puhastab. Ma ise ei saa seda teha, kardan kakelda. A äkki just sellepärast peaks proovima.

    Vasta
  • 6. heli  |  jaanuar 15, 2007, 5:15 p.l.

    Mis seal imestada, vaim elabki ju keha sees, mitte kuskil väljaspool keha. Keha on vaimu kodu.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

jaanuar 2007
E T K N R L P
« dets.   veebr. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

%d bloggers like this: