Kuidas Kruuda kojanarre palkab

Iseenesest ei ole ju midagi imelikku selles, et lehtedel on omanikud. Ega ole ka eriti üllatav, et kui ei aeta just juttu, mis omanikule sobib, siis kindlasti ei aeta ka seda, mis ei sobi. Kus ei tohi öelda poolt halba sõnakestki teatava postifirma kohta, kus jälle ei tohi midagi muud.

Ses mõttes ei ole kodanik Kruuda tahmine enesele lehti krabada, et oma sõnumit levitada, teab mis eriline. Loll lugu on aga see, et ta igal pool otse lõugab, kuidas ta enesele õuelaulikuid palkama hakkab.

Ma tahaks tõsiselt näha, kas keegi (kui just kodanikud Lenk ja Alaküla välja arvata), on nõus kojanarri koha vastu võtma. Palk võib ju magus olla, aga kui on oht, et see jääb su viimaseks töökohaks, sest keegi teine sind enam solgitud nimega enesele saada ei taha, siis vaevalt sa nii väga end osta lased.

Tegelikult see Kruuda “ostan teid kõiki ära” jutt meenutab mulle kangesti, kuidas mõni aeg tagasi samuti Jüri kandis ka üht lehte tehti. Tegijaks keegi Margus Soom. Too lubas ka eriti konkurentsivõimelist palka ja mis kõik. Ei jõudnud töölepingu sõlmimisenigi. Kui palka ja pabereid sai küsitud, kostis vastuseks, et meil siin on nagu perefirma ja ta annab ju oma taskust kolm sotti, ega küsi arvetki. Vaat siis.

Kui koledatele ajakirjanikele see perefirma ikka ei meeldinud ja mees sai kohtusse kaevatud, hakkasid tal järsku kaduma raamatupidamisdokumendid (küll varastati need ära kingakarbist, küll venna autost). Lõpuks kadus peaaegu et mälugi.

Aga see oli meeles, et pahad ajakirjanikud vinnasid ära programmid tema arvuteist (unus kahjuks, et need olid nende samade ajakirjanike toodud piraadikad, et üldse millegagi tööd teha saaks).

Loodetavasti ei mõju Jüri ümbruse kliima meediaärikatele hukutavalt ja Kruuda käitub oma lubadusi täites tiba paremini. Kui muidugi leidub, kes teda sõnast tahab võtta.

Vana koer ja uued trikid ehk penskar läheb kooli

Mullu suvel tabas mind kas keskeakriis või siis eneseteostusvajaduse räme aktiveerumine. Otsustasin üle hulga aja kooli minna. 

Praeguseks olen selgeks saanud, et vanainimese kooliskäimine on mõnes mõttes ikka samasugune, mis lapsel, mõnes teises mõttes aga täitsa teistmoodi. 

Samasugune ses osas, et kooli uksest sisse astudes oled sa ikka samamoodi õpilane kui vanasti ja need teised seal on suured tähtsad õpetajad. Ei loe, mis positsioon sul muus elus on. Seda õpilaseks taandumise tunnet tunnistas eile ka kursaõde, kel päris tippjuhiks on ainult üks ja mitte väga pikk samm. 

Enne igat eksamit on sul ka kõhus kuradima keerav närv ja hirm, et kõik läheb kohe-kohe ühemõtteliselt persse, mälu ei anna mitte kriipsugi õpitust kätte. Ja pärast iga eksamit on ikka piinlik, et tont teab, mida ma nüüd kokku kirjutasin. 

Teistmoodi on aga lood õppimise ja mäluga. Vanasti jäi mulle kõik jube ruttu pähe. Võisin lihtsalt mingi lause läbi lugeda ja hoobilt korrata. Nüüd on nii, et kõik tuleb endale lahti seletada, süsteemi panna, soovitavalt näidetega. Millest üksipulgi aru ei saa, see meelde ei jää, ehk suvalist lauset, mille tähendus oleks kama, ikka enam naljalt ei reprodutseeri. Ja teinekord jääb meelde asja sisu, aga miski peen termin selle kohta on kui peoga pühitud. 

Mis veel kummaline, hoolimata eelkirjeldatud eksaminärvist on see, mis hinde saad, suht rohkem kama, kui vanasti. Vanasti, ei saa salata, pingutasin ikka numbri pärast küll, jube oluline oli oma üheksaid kümneid vaadata.

Nüüd on palju olulisem see, mis sa loengutsüklist endale saad, mitte see kui hästi sa konkreetsel juhul hüppad (ehkki siiani pole halvasti hüpanud ka, õnneks). 

Mis aga vanadest headest aegadest totaalselt erineb, on see, et peab ka tööl käima. Kohati on igatahes  küll tunne, et oled nagu kits mitme heinakuhja vahel. Kõike peaks korraga tegema, tööd lükkama ja õppima.

Siis löödki julmalt konspekti lauale lahti ja manad pähe näo, et mul on praegu nii palju tööd, ärge segage.  

Muide, kui seda siin juhtub lugema keegi, kes ka vanainimesena koolipinki nühkima läinud, siis võite muljetada, kuidas te end sealjuures tunnete.