Kuidas Kruuda kojanarre palkab

Iseenesest ei ole ju midagi imelikku selles, et lehtedel on omanikud. Ega ole ka eriti üllatav, et kui ei aeta just juttu, mis omanikule sobib, siis kindlasti ei aeta ka seda, mis ei sobi. Kus ei tohi öelda poolt halba sõnakestki teatava postifirma kohta, kus jälle ei tohi midagi muud.

Ses mõttes ei ole kodanik Kruuda tahmine enesele lehti krabada, et oma sõnumit levitada, teab mis eriline. Loll lugu on aga see, et ta igal pool otse lõugab, kuidas ta enesele õuelaulikuid palkama hakkab.

Ma tahaks tõsiselt näha, kas keegi (kui just kodanikud Lenk ja Alaküla välja arvata), on nõus kojanarri koha vastu võtma. Palk võib ju magus olla, aga kui on oht, et see jääb su viimaseks töökohaks, sest keegi teine sind enam solgitud nimega enesele saada ei taha, siis vaevalt sa nii väga end osta lased.

Tegelikult see Kruuda “ostan teid kõiki ära” jutt meenutab mulle kangesti, kuidas mõni aeg tagasi samuti Jüri kandis ka üht lehte tehti. Tegijaks keegi Margus Soom. Too lubas ka eriti konkurentsivõimelist palka ja mis kõik. Ei jõudnud töölepingu sõlmimisenigi. Kui palka ja pabereid sai küsitud, kostis vastuseks, et meil siin on nagu perefirma ja ta annab ju oma taskust kolm sotti, ega küsi arvetki. Vaat siis.

Kui koledatele ajakirjanikele see perefirma ikka ei meeldinud ja mees sai kohtusse kaevatud, hakkasid tal järsku kaduma raamatupidamisdokumendid (küll varastati need ära kingakarbist, küll venna autost). Lõpuks kadus peaaegu et mälugi.

Aga see oli meeles, et pahad ajakirjanikud vinnasid ära programmid tema arvuteist (unus kahjuks, et need olid nende samade ajakirjanike toodud piraadikad, et üldse millegagi tööd teha saaks).

Loodetavasti ei mõju Jüri ümbruse kliima meediaärikatele hukutavalt ja Kruuda käitub oma lubadusi täites tiba paremini. Kui muidugi leidub, kes teda sõnast tahab võtta.