Vana koer ja uued trikid ehk penskar läheb kooli

jaanuar 19, 2007 at 10:45 e.l. 5 kommentaari

Mullu suvel tabas mind kas keskeakriis või siis eneseteostusvajaduse räme aktiveerumine. Otsustasin üle hulga aja kooli minna. 

Praeguseks olen selgeks saanud, et vanainimese kooliskäimine on mõnes mõttes ikka samasugune, mis lapsel, mõnes teises mõttes aga täitsa teistmoodi. 

Samasugune ses osas, et kooli uksest sisse astudes oled sa ikka samamoodi õpilane kui vanasti ja need teised seal on suured tähtsad õpetajad. Ei loe, mis positsioon sul muus elus on. Seda õpilaseks taandumise tunnet tunnistas eile ka kursaõde, kel päris tippjuhiks on ainult üks ja mitte väga pikk samm. 

Enne igat eksamit on sul ka kõhus kuradima keerav närv ja hirm, et kõik läheb kohe-kohe ühemõtteliselt persse, mälu ei anna mitte kriipsugi õpitust kätte. Ja pärast iga eksamit on ikka piinlik, et tont teab, mida ma nüüd kokku kirjutasin. 

Teistmoodi on aga lood õppimise ja mäluga. Vanasti jäi mulle kõik jube ruttu pähe. Võisin lihtsalt mingi lause läbi lugeda ja hoobilt korrata. Nüüd on nii, et kõik tuleb endale lahti seletada, süsteemi panna, soovitavalt näidetega. Millest üksipulgi aru ei saa, see meelde ei jää, ehk suvalist lauset, mille tähendus oleks kama, ikka enam naljalt ei reprodutseeri. Ja teinekord jääb meelde asja sisu, aga miski peen termin selle kohta on kui peoga pühitud. 

Mis veel kummaline, hoolimata eelkirjeldatud eksaminärvist on see, mis hinde saad, suht rohkem kama, kui vanasti. Vanasti, ei saa salata, pingutasin ikka numbri pärast küll, jube oluline oli oma üheksaid kümneid vaadata.

Nüüd on palju olulisem see, mis sa loengutsüklist endale saad, mitte see kui hästi sa konkreetsel juhul hüppad (ehkki siiani pole halvasti hüpanud ka, õnneks). 

Mis aga vanadest headest aegadest totaalselt erineb, on see, et peab ka tööl käima. Kohati on igatahes  küll tunne, et oled nagu kits mitme heinakuhja vahel. Kõike peaks korraga tegema, tööd lükkama ja õppima.

Siis löödki julmalt konspekti lauale lahti ja manad pähe näo, et mul on praegu nii palju tööd, ärge segage.  

Muide, kui seda siin juhtub lugema keegi, kes ka vanainimesena koolipinki nühkima läinud, siis võite muljetada, kuidas te end sealjuures tunnete.

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta).

Kuidas saada kaanetüdrukuks Kuidas Kruuda kojanarre palkab

5 kommentaari Add your own

  • 1. notsu  |  jaanuar 19, 2007, 9:17 p.l.

    Mina jõudsin oma stuudiumi lõpupoole ja magistriõppeski huvi pärast teiste erialade algajakursustele minna. Mäluga võib küll nii olla, nagu sa räägid, et kõik ei kleepu enam külge nagu koolieas, aga üldiselt tundus, et kui oled mingi hunniku asju juba alla õppinud, siis uued tulevad kergemini. See süsteemipanemine on mul eluaeg vajadus olnud, juba keskkoolis, nii et see eriti häirida ei saanud. Ning erinevalt mälust kipub see süstematiseerimisoskus õnneks aastatega paranema. Vajaliku info sõkalde seest väljaotsimisvõime kah.

    Võta näiteks see, kuidas iga järgmist võõrkeelt on kergem õppida, sest kõik eelmised on nagideks all, mille külge uut infot riputada. Nii et kohe ei saa aru, misasja need rebased nii lihtsa asja kallal higistavad :). A muidugi higistavad, kui nad sedasorti asja esimest korda õpivad.

    Vasta
  • 2. marta  |  jaanuar 20, 2007, 12:07 e.l.

    taandumise tundest:
    veel eelmisel aastal õppis meie kursusel üks härra prefekt… selline suur ja tugev, pikka kasvu mees… kogu tema olemus viitas sellele, et temale vastu ei vaielda…

    tegime miskit kirjalikku tööd… pedagoog oli lühikest kasvu, kiitsakas, roti näoga ja loomult väga närviline mees…

    ja siis pilt järgmine:
    auditooriumi ees seisab peaaegu valvel täismundris ja mütsi määrustiku kohaselt käes hoidev härra prefekt ja tema ees hüpleb prefektile rinnuni ulatuv pedagoog… pedagoog on äärmiselt ärritunud – hr prefekt oli eksinu töö vormistamise nõuete osas… pedagoog peaaegu et karjub, lehvitab prefekti tööd prefekti nina all… kaugemal istudes näib, et selleks, et ulatuda seda tööd prefekti nina alla lehvitama, pedagoog peaaegu, et hüppab…
    härra prefekt tunneb silmnähtavalt ebamugavust, punastab varvasteni, higistab koledasti ja tahab pool-kokutades midagi selgitada… pedagoog prefektile sõna ei anna ja prefekt seda endale nõuda ei julge…

    kõrvalt oli see väga naljakas vaadata…

    nii et jah – kõik vist taanduvad… samas – on kohti, kus annab päris teravalt tunda see äripartnerite värk – mina maksan sulle – sina õpetad mind selle eest… pedagoogi poolne sund, noomimine, kasvatamine vist lõppude lõpuks, on väiksem… oma asi sul, palju sa oma raha eest saad/omandad/vastu võtad…

    * * *
    mälu on treenitav… paljud, kes peale aastaid koolipausi uuesti õppima lähevad, kurdavad, et ei jää meelde… hiljem see paraneb – II kursusel on juba palju lihtsam…
    näide keelte õppimise kohta on väga õige – iga järgmist on omandada järjest lihtsam…

    Vasta
  • 3. noiaelu  |  jaanuar 20, 2007, 1:01 p.l.

    vaene prefekt.
    naljakas ja kahju ka nats 🙂

    aga see, et üpid oma papi eest, teeb teistpidi ka nõudlikuks. inimesed saavad ju aru, kui neile jama aetakse.

    minu enda üldist rahulolu kooliga ntx häirib vägagai üks loengutsükkel, mis on saanud ühe, tegelikult hoopis teises kürgkoolis õpetava perekonna öriks. see seltskond ajas loengus puhast mula, slaide vaadates selgub, et semester otsa ühtsama juttu veidi teises sõnastuses. nad ilmselt ei viitsinud omavahel isegi arutada, mida lugeda. eriti piinlik, et noormees, kes eksamit vastu võttis, ei osanud ühtki küsimust töpsustada. sest ta ei teadnud, mida need töhendavad.

    no olime ikka kurjad ja positiivset tagasisidet ei tiku küll andma.

    aga türvatilgal lihtsalt ei pea laskam meepotti äras rikkuda 🙂

    Vasta
  • 4. Larko  |  jaanuar 20, 2007, 2:07 p.l.

    Mina läksin keskkooli aastal 1992 ja tegin riigieksami aastal 1994 ehk umbkaudu olin Sinu praeguses vanuses. Kui ma millegi poolest pingutasin, siis mitte niivõrd õpimise enese pärast vaid pigem selle nimel, et saaksin sealt võimalikult ruttu läbi. Õnneks oli üsna paindlik kool, mulle lubati osa kursustest tundides käimata eksami korras ära teha. Näiteks rootsi ja inglise keeles pidin enne riigieksamit vaid lõppeksamil käima.

    Kuidagi mulle tundub, et noorukeid ei peakski keskkooli lubama. Mingu parem vahepeal tööle ja tulgu siis kooli tagasi kui veidi üldist elukogemust pagaasis. Mulle kindlasti tunduski just elukogemuse abil olevat kergem õppida ja aru saada kui oleks päris koolipoisi vanuses olnud. Lisaks poleks teismelisena suutnud sama intensiivselt ühte asja korraga keskenduda, millest on kindlasti õpimisel abi.

    Vasta
  • 5. noiaelu  |  jaanuar 20, 2007, 8:34 p.l.

    Elukogemus kukub õppimisel ära jah. tead vähemalt, mida tahad ja miks, mitte ei õpi, sest teised ootavad sult seda vms.

    ma näiteks ERKIS ei suutnudki magistrit teha, lihtsalt ma olin seda kõike juba miljon korda kuulnud ja suur osa ei haakunud ka kuidagi mu reaalse tööga jne. nüüd on ses suhtes ikka teine tera.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Inimestele meeldib

Kalender

jaanuar 2007
E T K N R L P
« dets.   veebr. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

%d bloggers like this: