Pätid, bossid ja haiglaslik tolerants

Mu ema oli õpetaja õhtukoolis. Klassijuhatajana pidi ta haldama väga värvikat kampa. Kes oli seadusega pahuksis ja tuli Sindist või Kaagverest, kes oli arengupeetusega ja tuli natike teistsugusest erikoolist, kes sai lihtsalt koolipingis lapse.

Nad kõik tuli kuidagi koolis käima panna. Juhtus sedagi, et mõni viisteist päeva saanud poiss tuli lõpueksamite ajaks arestimajast välja kaubelda ja pärast oma aja ära istus. Kadunud poegade üles korjamine kodudest, viinapudelite ja süljelärakate vahelt, oli tavaline tegevus, kuhu minagi aegajalt kaasa sattusin. Ja pooled linnapätid pidasid mu emast hullumoodi lugu, sest see oli neil mingil määral inimesteks saada aidanud.

Seevastu mu isa juhatas üht piirkonna olulisimat ettevõtet. Ja ehk ta küll ei ole iial olnud miski krabajamees, kes hullult oma kaukaid täita oskaks, ei olnud elu, mis sealtpoolt tuli vist ka mitte päris tavaline. Adusin seda esimest korda siis, kui hakkasin kellelegi rääkima hull-lahedast foksterjerist, oma isa autojuhi koerast ja vestluskaaslane mind korraga natuke arusaamatult jõllitama jäi. Isa autojuhti ei olnud vist mitte igas peres, taipasin.

Ja paratamatult oli mu ümbruskonnas kolhoosiesimehi ja ministeeriumi onusid, musti volgasid, angerjat, kalamarja ja konjakit. Oma pöörase lembuse puhta valge fungi vastu olengi vist saanud ühest kolhoosiesimehe villast (Vilen Künnapu töö), kus lapsena külas käies mängida armastasin.

Aga inimestel ei olnud minu jaoks vahet. Kas külajoodik kõrtsikelner või ülikonnas onkel. Nad kõik olid minu lapsepõlve inimesed. Mõned meeldivad, mõned ebameeldivad, aga see piir ei jooksnud staatust pidi.

Vahest sellest lapsepõlve seinast seina maailmast olen ma pärinud võimetuse tunda rassi-ja klassiviha või üldse oskamatuse jagada inimesi suurtesse sahtlitesse siltidega „juut“, „venku“, „neeger“, „homo“, „räimesööja“ jne, jne. Sealtsamast olen ma vist saanud ka oma üsna tundliku sotsiaalse närvi ja allergia „kes elada ei jaksa, surgu ära“ tüüpi seisukohtade suhtes. Lühidalt olen saanud kodust kaasa oma parandamatu tolerantsi

Ja ausaltöelda olen selle eest oma kaheotsaga lapsepõlvekeskkonnale jube tänulik.