Pätid, bossid ja haiglaslik tolerants

jaanuar 20, 2007 at 5:24 p.l. 3 kommentaari

Mu ema oli õpetaja õhtukoolis. Klassijuhatajana pidi ta haldama väga värvikat kampa. Kes oli seadusega pahuksis ja tuli Sindist või Kaagverest, kes oli arengupeetusega ja tuli natike teistsugusest erikoolist, kes sai lihtsalt koolipingis lapse.

Nad kõik tuli kuidagi koolis käima panna. Juhtus sedagi, et mõni viisteist päeva saanud poiss tuli lõpueksamite ajaks arestimajast välja kaubelda ja pärast oma aja ära istus. Kadunud poegade üles korjamine kodudest, viinapudelite ja süljelärakate vahelt, oli tavaline tegevus, kuhu minagi aegajalt kaasa sattusin. Ja pooled linnapätid pidasid mu emast hullumoodi lugu, sest see oli neil mingil määral inimesteks saada aidanud.

Seevastu mu isa juhatas üht piirkonna olulisimat ettevõtet. Ja ehk ta küll ei ole iial olnud miski krabajamees, kes hullult oma kaukaid täita oskaks, ei olnud elu, mis sealtpoolt tuli vist ka mitte päris tavaline. Adusin seda esimest korda siis, kui hakkasin kellelegi rääkima hull-lahedast foksterjerist, oma isa autojuhi koerast ja vestluskaaslane mind korraga natuke arusaamatult jõllitama jäi. Isa autojuhti ei olnud vist mitte igas peres, taipasin.

Ja paratamatult oli mu ümbruskonnas kolhoosiesimehi ja ministeeriumi onusid, musti volgasid, angerjat, kalamarja ja konjakit. Oma pöörase lembuse puhta valge fungi vastu olengi vist saanud ühest kolhoosiesimehe villast (Vilen Künnapu töö), kus lapsena külas käies mängida armastasin.

Aga inimestel ei olnud minu jaoks vahet. Kas külajoodik kõrtsikelner või ülikonnas onkel. Nad kõik olid minu lapsepõlve inimesed. Mõned meeldivad, mõned ebameeldivad, aga see piir ei jooksnud staatust pidi.

Vahest sellest lapsepõlve seinast seina maailmast olen ma pärinud võimetuse tunda rassi-ja klassiviha või üldse oskamatuse jagada inimesi suurtesse sahtlitesse siltidega „juut“, „venku“, „neeger“, „homo“, „räimesööja“ jne, jne. Sealtsamast olen ma vist saanud ka oma üsna tundliku sotsiaalse närvi ja allergia „kes elada ei jaksa, surgu ära“ tüüpi seisukohtade suhtes. Lühidalt olen saanud kodust kaasa oma parandamatu tolerantsi

Ja ausaltöelda olen selle eest oma kaheotsaga lapsepõlvekeskkonnale jube tänulik.

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta), minu inimesed.

Kuidas Kruuda kojanarre palkab Päkapikumaa

3 kommentaari Add your own

  • 1. märtsijänes  |  jaanuar 20, 2007, 8:41 p.l.

    tead. ma tean, et see komm siin ei lähe postitusega üldse kokku (kuigi postitus oli ka väga hea). aga ma lihtsalt ei saa magama minna, kui ma seda kohe välja ei ütle: “väike nõid on hästi kallis inimene.” (ei mõtle preussleri raamatukangelast praegu, kuigi ka tema oli väga armas tegelane.)
    sohh. nüüd tekk peale ja unemaale.

    Vasta
  • 2. heli  |  jaanuar 20, 2007, 8:50 p.l.

    Küllap see võimalikult erinevate elude ja oludega kokkupuutumine mingi tolerantsi annabki.
    Ausalt öelda pole ma sellele kunagi varem mõelnud, andsid hea tõuke. 🙂
    Ka minu elu on olnud täis kontraste. Teistmoodi kontraste ja ometi milleski väga samamoodi.
    Mul on olnud au olla neli esimest eluaastat paljulapselise maapere pesamuna ning näha elu, kus kogu eluks vajalik tuli põllult ja laudast, kus täiskõhu ja sooja katusealuse tagas raske töö, kus suuremate laste riiete küünarnukid ja püksipõlved nõeluti hoolikalt ära, et väiksema jaoks ka rõivaid jaguks, kaisukaru käis lapselt lapsele, muid mänguasju vist eriti polnudki, mängida sai ka rannakivide, tammetõrude ja kuivanud lehmakookidega. Purjus inimesed oli paraku samuti pea igapäevane nähtus. Materiaalsele nappusele vaatamata hooliti üksteisest, jagati armastust, mis võis vahel olla ka karm, kuid oli alati tuntav.
    Järgmised neli aastat sain maitsta elu, kus riik hoolitses vitamiinirikka toidu ja füüsilise karastamise, haiguste ravi jne… eest, kõik ellujäämiseks ning lapse igakülgseks füüsiliseks ja intellektuaalseks arenguks vajalik oli tagatud (mitmekesised mänguasjad, raamatud, õppetunnidki), kuid süllevõtja ja paitegija oli puudu; oma ruumi, kus iseendaga mõtiskleda, ei leidunud (päevad olid kavakindlalt organiseeritud) ning mitte ühegi asja kohta ei saanud öelda: see on minu oma! Kõik oli kõigi oma – tuba, õu, lelud, riided, voodid… Kakskümmend last olid üksteisele päeval ja ööl kaaslasteks, õdedeks-vendadeks.
    Ülejäänud lapsepõlve veetsin ainukese lapsena tolle aja mõistes rikkurite peres. Mind pandi tolle aja nö. eliitkooli, varustati ohtrate mänguasjade ja silmaringi avardavate raamatutega, otsiti parimad võimalused kultuuriliseks harimiseks, otsiti algul isegi ontlikemate perede lapsed mulle sõpradeks. Ning kuna kasuperel oli palju sugulasi väljamaal ning kasuisa oli meremees, siis käisin ma oma eakaaslastest teinekord mallimalt riides ning omasin kõiki neid hüvesid, mida teised lapsed omale lubada ei saanud – nätsupakk oli alati taskus, vildikad värvipliiatsite asemel, kokakoolapurkki polnud minu jaoks mingi tundmatu asi. Piisas mul vaid tahta kui muretseti hinnast hoolimata parimad muusikainstrumendid ja parimad õpetajad, mida või keda leida osati. Samas tegeldi mu kasvatamisega väga rangelt: kahtlased ja tundmatud geenid – mine tea, mis kalduvusi võõras laps ilmutama võib hakata. Valvati iga mu sammu, püüti võõrutada ebasobivatest kaaslastest, muretseti iga väiksema köhatuse pärast… ja suhtuti kiivalt esimestesse austajatesse: rikuvad silmatera tuleviku ära.
    Kui kogu see kogemustepagas kokku liita, siis saab tõepoolest üsna kirju kanga. Ja teadmise, et ka prükkari välimusega inimeses peitub kuldne süda, ka joodik ja luuser on oma sisimas õrn, et materiaalne heaolu ei taga soojust ja hellust – see võib küll taime varre pikaks ja tugevaks kasvatada, kuid ei kasvata selle varre otsa säravat õit, et parimatest kavatsustest kantud liigne kontroll ja suured ootused võivad viia paradiisi asemel põrgusse… Ja mõistmise, et kõik inimesed siin maailmas, sõltumata varalisest seisust, hierarhilisest positsioonist, haridustasemest, millest iganes… on ekslikud otsijad siin maailmas, keda tasub mõista, armastada ja toetada.
    Selline mõtisklus siis.

    Vasta
  • 3. noiaelu  |  jaanuar 21, 2007, 8:25 e.l.

    väike nõid punastab ja sosistab, et jänes on ka, kallis noh

    *
    heli, see küik ei lase vist lihtsalt liiga kitsasse kesta kasvada

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

jaanuar 2007
E T K N R L P
« dets.   veebr. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

%d bloggers like this: