Ei saa me tuumajaamata?

Eelmise sissekande all tuli juttu tuule-ja tuumaenergiast. Et see seal juba muu teksti varju kaduma tikub, siis minu mõtteraasud sel teemal saavad siia posti.

Esiteks, olen kuulnud versiooni, et kui vaadata lihtsalt tootlust ja hinda, oleks meil parim võimalus elektrit toota nõnda, et töös on nii tuumajaam, kui tuulikud. Tuumajaam toodaks palju ja odavalt, tuulikud aitaksid teha seda, milleks tuumakas võimeline ei ole ehk siis tiputundidel paindlikult elektrit juurde anda.

Kõlab iseenesest ilus nagu muinasjutt. Kui ainult…noh, mis muud kui ikka see tuumajaama ohutuse värk.

Tuumajaam on ilus, puhas ja efektiivne seni, kuni midagi rikki ei lähe. Paraku pole süsteemi, mis ei võiks üles öelda ja siis juhtub, teadagi mis. Surnud inimesed, surnud loodus, aastaid kestvad tõved jne, jne, eks.

Umbes sellist juttu rääkis mulle üks tõsine vana kooli energeetik, kindlasti mitte poliitik ja kindlasti mitte tuulikuärimees, seega ilma isikliku huvita.

Sama mees ütles ka, et tuumjäätmete pärast ei ole jälle põhjust muretseda. Nende ladustamine ja ümbertöötlemine on suhteliselt hästi korraldatav.

Teisalt räägivad jälle teised, et on küll lihtne, aga mis saab siis, kui meie tsivilisatsioon mingil põhjusel otsa saab ja uued tulijad ei tea midagi meie tuumajaamadest ega jäätmehoidlatest. Kas me korraldame neile paratamatu katastroofi, kui nad millegi sellise otsa juhtuvad?

Kolmandast küljest, kas meil oleks võimalus puhtalt tuulega hakkama saada? Kui oleks, siis see oleks ju ikka miljon korda ohutum, kui võimaliku pommi otsas elada. Aga kui ei ela, siis tuumajaam on, seni kuni õhku ei lenda, jälle hea tüki loodustsäästvam, kui põlevkivist elektri tootmine, mille jälgi on ikka pehmeltöeldes rõve vaadata.

Nõnda ma siis tunnengi end sel teemal mõtteid mõlgutades sedasi kahevahel olevat umbes nagu füüsiliselt koduspoolsaarel, kus ühel pool on endine tuumajaam, nüüdne jäätmehoidla ja teisel pool võimas tuulepark.

Ma mõistagi ei ole energeetik ega füüsik ja ma saan väga hästi aru, et mõtted siin on niihästi hajali kui ka tõsisele asjatundjapilgule väga naiivsed vaadata. Aga tahaksin paluda et, te, targad, kes te siia juhtute, mind lihtsalt virtuaalselt sandiks ei lööks, vaid pigem oma teadmisi jagaksite. Saan mina targemaks ja mõni ehk veel.