Mina, trammikakleja

Ma oleksin vist trammis lööma hakanud. Tõsiselt.  

Lugu järgmine: istmete vahel sebis ringi ähmis peni. Väike, valge, suurte silmadega. Nuhkis ja vaatas, vaatas ja nuhkis. Otsis kedagi. Pelgas. Rihm, muide, oli kaelas. 

Eks tegeles varsti pool trammi koerakese personaalküsimusega, et kust tuli ja kelle oma. Püüdsin elukal kaelarihmast kinni saada ja vaadata, kas on seal ehk mingi omaniku kontakt kirjas.

Pelgavat koera, teadagi, on raske liikuvas trammis tabada. Eriti kükkasendis. Eriti, kui sul on suuremat sorti kott.  Sain siiski peaaegu rihmast kinni. Vajusin seejuures heleda kasukaga peaaegu porisele trammipõrandale istukile.

Ja siis otsustas mingi kutt, kes seni oli kõrvalistuva tibiga pläkutanud, looma enda juurde kutsuda. Et siis tema oma oli. Ja hetk hiljem, muidugi, lasi loom jälle igasuguse tähelepanuta mööda trammi ringi. 

Hetkeks mu käsi peaaegu tõusis kuti näo suunas. Jäi paigale ainult seepärast, et muidu saanuks raudselt pärast koer tappa.  

Aga ikkagi, kurat võtad siis looma, kui hoolida ei oska! Ja mis inimene sa oled, kui sa hoolida ei oska? 

Miski osa minus kahetseb, et ei löönud.