Depressiiviku usutunnistus

Nad kirjutavad. Valust ja naerust ja hoolimisest. Ja üldse.  

Arvan, et võin sellest ka natuke rääkida, sest olen elus läbi põdenud mõne üsna valusa haiguse ja ka selle kõige kõige valusama – depressiooni. Ja olen olnud lähedaste ja kallite kõrval, kes on läbi käinud samast valuaugust. 

Selle viimase pärast ma julgen öelda, et pole koledamat asja, kui ära peidetud valu. Oma valu peites, ei aidata teisi, vaid tehakse nende elu mitme põrguringi võrra raskemaks. Sa näed, sest päriselt maha matta ei lase valu end iialgi, aga sa ei saa ligi. Sinu abikäsi põrkab vastu seina. Kuni sa enam ei suuda. 

Mitu miljonit korda lihtsam oleks, kui keegi lihtsalt ütleks: “Mul on valus.” Sest siis sa saaksid aru, mis toimub ja saaksid aru, et hoolimata valust sina lähed veel valutajale korda ja et ta on nõus võtma su tassi teed ja sooja teki vaikse mure.  

Teisalt, valu naerda on hea ja vajalik. Enda jaoks. See aitab ikka ja jälle tõusta ja asju natuke teise nurga alt vaadata. Olgu või halenaljaka, aga siiski.  

Olen mitu korda mõelnud, me, depressiivikud, peaksime oma kuldse kolmiku “mina olen käpard, maailm kole koht ja tulevik on tume” just sellel kujul voodipeatsisse riputama, sest see on naljakas. Ja kui juba naerma ajab, on võimalik edasi minna, lahata ja ümber sõnastada neid ja muid väiksemaid väärakaid kognitiivseid skeeme. 

Sest, jah, analüüsida tuleb ja saab. Aga ainult ennast, ei iial teisi. Igaühel on oma värdskeemidest juuksed, mida pidi end soost välja sikutada. Ja, kae imet, see toimib. 

Ennast muide saab välja sikutada ja käima lükata teinekord üsna jõhkrate küsimustega. Sellistega, mida keegi teine küsida ei tohiks ja mida iial kelleltki teiselt küsida ei tohiks.  

Ma ise näiteks tõusin püsti (ja suuresti seisan püsti) pärast seda, kui ma endalt küsisin, kas ja mis määrani on mul õigus olla depressioonis? Kui kaua ma võin käia ja tegelda oma valuga? Enda pärast. Ja teiste pärast.  

Äkki ma peaksin iseendalt nõudma õnnelikku elu? Äkki ma peaksin andma teistele sooja ja hooliva ja kohaloleva enda, kinnise ja väsinud närvipuntra asemel? 

Vale. Mitte peaksin. Vaid tahaksin. Tahan.  

Sellest sõnast, sellest vastusest muutis mu maailm värvi. Esmalt aeglaselt, siis aina enam ja enam.

Ma tean, et ma tahan ja saan valida maailma vaatamise värvi ja seletamise suunda. Võin rõhutada halba või head. Võin valida mure, aga ma võin valida õnne. Iga kord, igas olukorras, iga minut. Elu ei tee selles osas ettekirjutusi, ta, raip, pakub alati võimalusi mõlemaks.

See on ellujäämine ja usutunnistus, peaaegu. Minu jaoks.

PS see ei ole siin siiski misjon, eks (: