Archive for jaanuar, 2007

Vana koer ja uued trikid ehk penskar läheb kooli

Mullu suvel tabas mind kas keskeakriis või siis eneseteostusvajaduse räme aktiveerumine. Otsustasin üle hulga aja kooli minna. 

Praeguseks olen selgeks saanud, et vanainimese kooliskäimine on mõnes mõttes ikka samasugune, mis lapsel, mõnes teises mõttes aga täitsa teistmoodi. 

Samasugune ses osas, et kooli uksest sisse astudes oled sa ikka samamoodi õpilane kui vanasti ja need teised seal on suured tähtsad õpetajad. Ei loe, mis positsioon sul muus elus on. Seda õpilaseks taandumise tunnet tunnistas eile ka kursaõde, kel päris tippjuhiks on ainult üks ja mitte väga pikk samm. 

Enne igat eksamit on sul ka kõhus kuradima keerav närv ja hirm, et kõik läheb kohe-kohe ühemõtteliselt persse, mälu ei anna mitte kriipsugi õpitust kätte. Ja pärast iga eksamit on ikka piinlik, et tont teab, mida ma nüüd kokku kirjutasin. 

Teistmoodi on aga lood õppimise ja mäluga. Vanasti jäi mulle kõik jube ruttu pähe. Võisin lihtsalt mingi lause läbi lugeda ja hoobilt korrata. Nüüd on nii, et kõik tuleb endale lahti seletada, süsteemi panna, soovitavalt näidetega. Millest üksipulgi aru ei saa, see meelde ei jää, ehk suvalist lauset, mille tähendus oleks kama, ikka enam naljalt ei reprodutseeri. Ja teinekord jääb meelde asja sisu, aga miski peen termin selle kohta on kui peoga pühitud. 

Mis veel kummaline, hoolimata eelkirjeldatud eksaminärvist on see, mis hinde saad, suht rohkem kama, kui vanasti. Vanasti, ei saa salata, pingutasin ikka numbri pärast küll, jube oluline oli oma üheksaid kümneid vaadata.

Nüüd on palju olulisem see, mis sa loengutsüklist endale saad, mitte see kui hästi sa konkreetsel juhul hüppad (ehkki siiani pole halvasti hüpanud ka, õnneks). 

Mis aga vanadest headest aegadest totaalselt erineb, on see, et peab ka tööl käima. Kohati on igatahes  küll tunne, et oled nagu kits mitme heinakuhja vahel. Kõike peaks korraga tegema, tööd lükkama ja õppima.

Siis löödki julmalt konspekti lauale lahti ja manad pähe näo, et mul on praegu nii palju tööd, ärge segage.  

Muide, kui seda siin juhtub lugema keegi, kes ka vanainimesena koolipinki nühkima läinud, siis võite muljetada, kuidas te end sealjuures tunnete.

jaanuar 19, 2007 at 10:45 e.l. 5 kommentaari

Kuidas saada kaanetüdrukuks

Äsja lõikas kujundaja mu kümme kilo lahjemaks, värvis silmad tumedamaks, silus juuksed ludumaks ja otsustas, et sukad võiks ikka rõõmsamat värvi olla, mis ka tehtud sai. Photoshopis loomulikult.

Varemalt olen oma silmaga näinud, kuidas kaanetibi saab samal viisil uued hambad ja uue huulepulga või kuidas veel mõni talje märkimisväärselt peeneneb, rääkimata sellest, et paarist koetriibust on kampsun selga kleebitud. Fotograaf norib kujundajat niikuinii ammu Peep Pree lemmikõpilaseks.

Üks on igatahes selge, jätke kõik lootus, kes te usute, et kaanebeibed ja emandad toimetajaveergudes on kogu oma ilus päriselt olemas. Me lihtsalt valetame teile ja palju (: 

jaanuar 16, 2007 at 4:57 p.l. 2 kommentaari

Leidsin inimese …

…ja lugemise.

Elu on veel heam (:

jaanuar 15, 2007 at 6:36 p.l. Lisa kommentaar

Millest ma mõtlen, kui elu on hea

Ooperist kapsapirukaga.

Kolmest kuldsest koerast (üks kaunim kui teine).

Inimestest, kes head.

Ühest, kes kardab, ehkki on tubli ja tark, liigagi vist.

Rongist. Rongist. Ja rongist. Bussist natuke ka.

Õhtust, akende taga ja silmade sees.

Sellest, mis räägitud sai ja mis sõnadeta jäi.

Ja sellest et…elu on hea.

jaanuar 15, 2007 at 6:27 p.l. 4 kommentaari

Kuriloom kõneleb: koera sõnastik

Inimesed. Loodud minu teenimiseks, aga väga ebausaldusväärsed olendid. Ma tean, olen proovinud nendega koos elada. Minu esimene inimkari jõi ja laaberdas, neil ei jätkunud lastelegi toitu, mis meist, koertest, rääkida. Mu õed-vennad ja suur karvane koeraemme suridki nälga. Ainult mina olin piisavalt tugev, et ellu jääda. Teine kari leidis mu eest, ostes maja, mille esimesed inimesed maha jõid. Nemad tõid küll natuke süüa, aga ma polnud nende jaoks piisavalt peen ja tõupuhas. Plaan oli, et kui ehitus valmis, ja õuevalvurit enam vaja ei lähe, on varjupaika sõit. Alles kolmandast karjast (minu papast ja mammast) sai asja. Nendega ma elan juba seitse aastat.

Diivan. Minu troon. Siin peal ma magan ja siit saadan ma maailmale pilke, uudishimulikke ja ähvardavaid. Vahel ronin siiski papa ja mamma tugitoolidesse ka. Sest, susi neid söögu, nemad ronivad ju minu diivanile telekat vaatama ka.

Hambad. On teravad, tead. Ole parem ettevaatlik ja püsi viisakas kauguses,

Jalanõud. Sobivad hambus kandmiseks. Tassin need tavaliselt kohale papa ja mamma tervitamiseks. Vanasti viitsisin neid närida ka. Aga nüüd mul savi, närigu ise, eksole,

Kassid. Ma jumaldan neid. Mõistagi praena. Ükskord kasvatan ma enesele küüned, millega neile puu otsa järele ronida. Ainult papa ja mamma on täitsa pidurid, ei taha mulle kuidagi väikest kassieinet lubada, isegi siis mitte, kui mõni enesetapjalikum isend käib mul näugudes sabas ja norib pintslisse pistmist.

Karvad. Nendega ma võiksin kogu maailma täita. Eriti muidugi mööbli ja papa-mamma tumedad riided. Ega ma kade ei ole, nad võivad neid noppida, ainult mitte kammiga, mis jääb pusadesse kinni ja teeb haiget.

Kari. Minu kõige olulisem asi maa peal. Nad söödavad mind ja silitavad ja jalutavad ja teenivad üldse igal viisil. Aga mina jälle valvan neid. Ilma minuta oleks nad raudselt ära varastatud, nii palju ohtlikke võõraid liigub ju aga nemad ei oska urisedagi mitte, mis siin veel haukumisest või hammustamisest rääkida. Kodus võiksid nad muidugi rohkem olla, sest kas pole alatu, et nemad ei pea iialgi üksi olema, neil olen ju mina, aga mina pean küll pikki päevi ihuüksi toas vedelema.

Koerad. Minu sõbrad, kui nad ei tungi just minu territooriumile, trepi ette või külmkapi lähedale, näiteks. Õilsaimad, mõistagi, on krantsid.

Kont. Mul on üks väga suur. Mamma jõuluks tõi. Söön seda eriti salaja, kui kohe mitte keegi ei näe ja siiski kildhaaval. Peamiselt kannan seda endaga kaasas elutoast magamistuppa ja vastupidi ning matan sobivatesse paikadesse. Näiteks voodisse teki alla.

Mudaingel. Peaaegu seesama, mis inimeste lumeingel, paned kukla maha, siis kogu keha ja aeled mõnuga, poris mõistagi. Proovi, see on jumalik.

Tuvid. Vt kassid.

Voodi. Kui olen piisavalt söönud,valvanud, mudaingleid teinud ja ennast lõhnastanud, poen ma voodisse ja kerin end papa-mamma vahele. Kui nad mind nügivad, mörisen. Viisakam on asendivahetuseks minult luba küsida ja mulle liigutamisvaeva eest maiustusi pakkuda.

jaanuar 13, 2007 at 8:21 p.l. 3 kommentaari

Minu naba on maailma keskpunkt

Kui aus olla, pole ma kunagi täpselt aru saanud, kuidas inimest kehaks ja vaimuks jagada. Palju mõistetavam tundub mulle teooria, et inimese naba ongi maailma keskpunkt. Mitte suurusehullustuse mõttes, vaid seepärast, et keha on meie peamine olemis-ja tunnetusvahend. Kõike, mis on kogeme ja kirjeldame läbi enese keha.

All, ülal, vasakul, paremal, ees, taga. Need elementaarsed suhestused maailmaga õpime me algselt selgeks omaenese keha kaudu ning see kehalisus, kehasuhestatus kandub hiljem sümbolitena üle muudesse eluvaldkondadesse. Saame näiteks ülemad ja alamad ja vasak-ja parempoolsed.

Igatahes on üsna kindel, et oma kehast me välja ei pääse ja kehatute olenditena maailma kogeda ei oska.

‘Mis puutub vaimuks nimetatusse, mõtetese, tunnetesse, aistingutesse, siis see näikse ka olevat väga kehaline värk, taandudes lõppeks ikka biokeemilisteks ja elektromagneetilisteks protsessideks meie ajus ja närvisüsteemis.

Sestap mulle tundub, et ei saa tegelikult korrastada ainult ühte või teist. Korrastad emba-kumba, ikka avaldab see teisele mõju. Kes ei usu, võib näiteks proovida, kuidas muudavad erinevad emotsioonid hingamist ja vastupidi, kuidas hingamist muutes saab muuta meeleolu.

Samas, keha korrastamine ei tähenda minu jaoks küll mitte naisteajakirja kaanetibiks pürgimist, vaid, et ma hoian  ja kuulan oma keha ja annan talle, mida ta vajab: puhkust, toitu, liikumist jne,jne, et tema siis omakorda aitaks mul adekvaatsemalt olla ja mõelda ja toimida.

Igatahes olen ma üks hullumoodi kehaline olend ja mulle meeldib päris hästi, kuidas maailm mu naba ümber keerleb (:

PS Inspiratsioon tuli siit ja keha kui tajumisvahendi kohta võib pikemalt vaadata näiteks tema mõtteid.

jaanuar 13, 2007 at 7:11 p.l. 6 kommentaari

Mees kui ideaalne kodumasin

Juhtus, et oli üks täiesti tibide õhtu ja täiesti tibine jutt ehk peale kolmanda šampanjapudeli avamist jõuti teemani, milleks kellelgi mees majas on. 

Mina ja majaperenaine kinnitasime kui ühest suust, et ilma intellektuaalse tõmbeta ei ole ega tule miskit suhet ehk teisisõnu, kui mehega rääkida, arutleda, vaielda ei saa, siis pole teda vajagi. Mina pean saama hommikul kell viis üles tõusta ja poliitikast rääkida* 

Kolmas seltskonnas olnud naisterahvas aga vaatas meid suuril silmil ja teatas: “Ega´s oma mees ole rääkimiseks. Kui siis ainult niipalju, et mis suguvõsas juhtus, kes suri, kes lapse sai. Aga muidu on oma mees ikka muudeks asjadeks ja rääkimiseks on teised.  

Seepeale meenus mulle kunagine klassiõde, kes kiitis. “Hea mees mul, ei joo ja viib prügiämbri välja kui käsid.” Ja veel meenus mu ülikooliaegse saksakeele õpetajanna jutt. Talle üks saksa naisterahvas oli kurtnud: “Te eestlased olete kuidagi nii…praktilised. Naised näiteks ütlevad, et hea mees, parandab aia ära ja autot remondib ka, aga kordagi ei räägi, et nad armastavad seda meest.” 

Aga ükskord jälle üks mees rääkis, et tema on kodus peamiselt rahakott ja siis alles inimene. 

No vat, võta siis näpust! Mees näikse olevat üks multifunktsionaalne koduloom, pakub kellele mida just.  

Aga, ehkki paljusus on ju iseenesest hea, tundub mulle see töömehe ja rahakottmehe pidamine siiski natuke jube. Tundub, teate, koguni, et mehed on täitsa arukad (nad mõtlevad ja räägivad) ja emotsionaalsed (nad täitsa tunnevad) ja teinekord üsna hellakesed. 

Äkki võiks neid siis ka kohelda mitte kui tundetuid ja kõnevõimetuid ent seevastu koguaeg tegusaid ja asiseid, vaid kui normaalseid inimesi, kes võivad vahel rinna naal nuttagi. Naise rinna naal, ma mõtlen. 

See muidugi eeldab, et tibid ei olegi nii tibid. Ei olegi koguaeg kõige nõrgemad ja ei lasegi end pidevalt ülal pidada ja kõnelevad ka muust kui mustadest sokkidest. Aga see omakorda, ma tean küll, on juba kole feminism. (: 

Siiski, ma arvan, et mehed tuleks vabastada igal juhul. (:

________________________________________ 

* sellist versiooni meie, st minu ja vanamehe, lobisemiskommetest levitab küla peal laulja ja literaat T. K.

jaanuar 11, 2007 at 6:42 p.l. 7 kommentaari

Kommionud võiks ära tappa?

Päevaleht arutab, kas pedofiilide andmeid sisaldav register peaks olema kõigile kodanikele kättesaadav. Teate, palun ei, ei, ei! Mitte et ma ei peaks pedofiiliat üheks jälgimaks kuriteoks. Pean küll. Ja mulle tundub, et kui ma oleksin lapsevanem, kelle last mõni pedofiil torgib või isegi kui torgitaks mõnd mu tuttavat last, tahaksin ma sellesinatse pedofiili otsejoones ära tappa. Oma kätega. Aga just sellepärast ei peaks, ei tohiks see register olla kättesaadav kõigile.  Esiteks tooks see ilmselt kaasa totaalse lintšimislaine (Eestis ilmselt hullema, kui USAs iganes, sest riik on ju pisike ja info liigub ruttu.)

Teiseks, kui seesinane pedofiil elab pideva surve all ja tõrjutult, saamata tänaval teistele inimestele silmagi vaadata, töökoha leidmisest rääkimata, siis karta on, et ta kordab oma kuritegu märksa kindlamalt kui muidu. Niikuinii on ju antud selge sõnum, et temast inimest ei saa ja käe lapse järele sirutamine tundub ilmselt ainuke asi, mis talle jäänud on. Kolmandaks, isegi pedofiili kohta peaks kehtima, et kui ta on oma teo eest karistust kandnud, ja pole uut korda saatnud, ei saa teda käsitleda permanentselt süüdi olevana.

Jah, muidugi on vaja lapsi kaitsta aga miks mitte määrata ahistajatele sundravi või kasvõi eluaegne kriminaalhooldus ja lisaks seesama register, aga kättesaadavana ikkagi politseinikele ja lasteasutuste juhtidele mitte suvalistele kodanikele, kelle käsi siis kiiresti kive lennutama hakkab. Muidugi, kui me just ei arva, et pedofiili mõrvamine on igati ok. 

Lisatud:Ematehnik arvab ka

jaanuar 10, 2007 at 1:59 p.l. 3 kommentaari

Hinnatud elu

This Is My Life, Rated
Life: 7.9
Mind: 7.8
Body: 7.3
Spirit: 9.2
Friends/Family: 5.8
Love: 9.1
Finance: 8.6
Take the Rate My Life Quiz

Elu hindamine näikse moes olevat. Mul siis nii.

jaanuar 9, 2007 at 12:12 p.l. Lisa kommentaar

Vasakpoolsete valus peegel

Doris Lessingi “Kõige ilusam unelm” on hoiatusraamat inimestest, kes soovivad maailma paremaks muuta, kuid teevad selle tegelikult veel paar piiska halvemaks. See on kriipivvalus arveteõiendus paari aastakümne lääne vasakpoolsete poliitiliste unelmatega.

Võtkem Johnny. Seltsimees Johnny. Kommunistist kihutuskõneleja, kelle elu, kulgeb mööda einevaid kommunistlikke maailmaparandamise konverentse tuuritades ja piiritult Nõukogude Liitu imetledes. Mees, kes keeldub uskumast Nõukogude Liidu vangilaagreid või kinnimätsitud õnnetusi tuumajaamades, sest see on alatu Nõukogude Liidu laimamine. Mees, kes oma pojale, kui too kirjutab raamatu temast, süüdimatust lakkekrantsist, läbi kukkunud isast, oskab öelda vaid, et see on sentimentaalne loba valitsevatele klassidele. Mees, kes siis kui, pidu on läbi ja Nõukogude Liit lagunenud, hakkab kenasti new age guruks, mis ei sega tal siiski aegajalt koos vanade seltsimeestega hellalt Tema (loe: Stalini) terviseks juua.

Siis Franklyn. Johnny vanema poja koolikaaslane. Aafrika poiss, kelle misjonärid saadavad Inglismaale õppima. Poiss, kes tuleb kirjeldamatust vaesusest ja kogeb järsku muinasjutuliselt rikast maailma, mille kodanikud mitte ainult ei võta oma rikkusi enesestmõistetavatena, vaid lubavad endale veel nende üle virisedagi. Poiss, kes ei tea, kas armastada valgeid, kellest mõned on teinud talle head, andes hariduse, koheldes nagu pereliiget, või vihata, sest ta kadestab neid. Poiss, kes õpib neilt rikastelt kadestamisväärsetelt valgetelt inglise kesklassi lastelt muuhulgas varastamist või nagu öeldakse “asjade vabastamist.” Poiss, kellest suurena saab Zimlia (loe: Zimbabwe) tervishoiuminister. Minister, kes kannab parimat ülikonda, krabab endale koos teiste võimul olevate seltsimeestega farme, vaikib maha AIDSi leviku ja pehmeltöeldes ei huvitu sellest, kas riigi mittearenenud piirkondades on midagi, mida nimetada haiglateks.

Või Andrew, Johnny vanem poeg, suure rahvusvaheliste investeeringutega tegeleva organisatsiooni juht, kes jagab miljoneid, mille Zimlia korrumpeerunud liidrid oma tasku pistavad, kuid ei pea võimalikuks aidata veidigi väikest külakooli, kus on puudus mitte ainult õpetajatest ja õpikutest, vaid kriidist, millega tahvlile kirjutada.

Või need toredad, targad inimesed (ametnikud, ajakirjanikud), kes palve peale rääkida läänemaisele avalikkusele ometi kord tõtt Zimlia vaesusest ja korruptsioonist, on varmad kinnitama, et seda kultuuri ei saa tegelikult meie omaga võrrelda (loe: ei saa hinnata meie mõõdupuuga inimlikkusest ja inimväärsusest).

Või ajalehed, mis jagavad maailma kiiresti mustaks ja valgeks ning selle, mis ei meeldi tembeldavad kenasti fašismiks.

Pole mingi üllatus, et Lessingi kirjeldet ajavaimus üles kasvanud lapsed, on tänase maailma otsustajad ja avalik arvamus. Nende teooriad elust, poliitikast, kultuurist on need, mida meie ülikoolis õppisime. Nende unistused on paratamatult meie unistused. Igatahes ei hakka ma salgama, et unelm paremast maailmast on oluline mullegi ja ma arvan, et põhimõtteliselt on see pigem hea kui halb.

Aga kui unelm muutub silmaklappideks? Kui alati on taskus ideoloogia, mille najal maailma ajusid pingutamata mustvalgeks jagada? Kui parema maailma asemel toetatakse pätte ja korraldatakse nõiaprotsesse?

Igatahes tasub eneselt küsida, kus on praegu meie unistuste silmaklapid ja milliseks need maailma teevad?

Kas pole nõnda, et kui USAl on loll president, on automaatselt alati head kõik islamiradikaalid? Kas pole nii, et näiteks Iisrael on igaks juhuks alati halb ja palestiinlaste teod on alati head? Kas ei kasuta me üllatavalt tihti väidet, et see või teine kultuur on meie omast nii erinev, et me ei peaks rääkima inimõigustest mõnedes riikides?

PS siia juurde võib lugeda ka seda lugu, mis minul Lessingit lugedes ajusopis kaasa kumises.

PPS Ei, minust ei ole saanud konservatiivi ega ole ma endas avastanud suurt lembust Bushi vastu: Pigem vastupidi. Aga seda enam ma tunnen, et need küsimused tuleb endalt ära küsida.

jaanuar 8, 2007 at 10:23 e.l. 5 kommentaari

Vanemad postitused Newer Posts


Kalender

jaanuar 2007
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031