Sportlikkus loeb

Kaks vanemat (nii kuuskümmend pluss) naist saiapoes.

Üks teisele: “ Ma tahtsin muidu seda Isamaa ja Res Publica liitu valida, aga see partei on juba nii lahjaks jäänud, ei hakka oma häält raiskama. Saagu ise hakkama. Sellega, mis reform teeb ja ütleb, ei ole ma küll nõus, aga valin Ansipi. Ta räägib nii targalt. Ja on nii sportlik ka.”

 

Tahan titeks tagasi

Hambaarstilt tulles jäi rongini tibake aega. Kosserdasin siis lumelinnas.

Ja mõtlesin, et lapepõlves ma sinna ei saanudki, vaid pidin lumelinna keelt limpsates telekast vaatama, ehkki me ometi käisime vanemate väga tihti Tallinnas (nii kord nädalas ikka).

Aga lumelinnast nad vingerdasid miskipärast ära. Küll toodi põhjuseks, et ilm on liiga külm või siis hoopis sula. Tegelikult ilmselt ei viitsitud lapsega seal tuiata ja valvata, et sall ripakil ja kindad märjad ei oleks või mõni suurem nina veriseks ei lööks vms.

Ei tea, kas siis toona rahuldamata vajadustest või ravimatust infantiilsusest, aga mu tagumik sügeleb ikka veel kõigist neist mõnusatest jurakatest alla laskma ja lumeväravatest läbi pugema. Kohe tahaks kohe käekoti nurka visata ja täiega lustida.

Aga ma kardan, et kui üle kolmekümne naisterahvas koos emmede ja lastega liugu laskma hakkaks, mõistetaks seda ehk mitmel viisil väga valesti.

Pean vist teinekord öösi lumelinna hiilima, lootes, et pargivaht ei pea pätiks, ega kutsu politseid. Või siis pean külapealt mõne lapse laenama, et oleks legaalne põhjus liuelda.

 

 

Piitsutamise kunst

Skandaalne “Kehaturg” sai nüüd, sulgemise eeli, minustki vaadatud. Külmaks ei jätnud ning mõne mõtte või tunde järele tuleb ilmselt veel tagasi minna. 

Praegu sai mu hingele kõige kindlamalt küüned taha Rootsis kasvanud eestlanna Bie Kari Erenurme ruumiinstallatsioon oma emast, kes teenis leiba prostituudina. Väga isiklik ja väga valus lugu, kus midagi sooja ja hella seguneb jõhkra ärakasutatusetundega, jättes ajju kummitama laused nagu: 

Meie jaoks oli ebanormaalne normaalne.

Kellelt ma peaksin nõudma vastust, kui tunnen end ära kasutatuna, sest mu ema kasutati ära? 

Tõepoolest, kellelt? 

Teemu Mäki kiidetud videot prostitutsiooni kaitseks ei suutnud mina vaadata. Sattusin kuidagi poole pealt ekraani taha ja umbes minuti jooksul läks süda ühemõtteliselt pahaks. Võib olla peaksin veelkord üritama, kuid kardan, et siis ei taha ma sõna “seks” lähemad pool aastat kuulda, rääkimata selle tegevuse harrastamisest. 

Sandra Jõgeva doomina-šokolaad seevastu jääb veel mu taluvusvõime piiresse ehkki on jõhker ja intrigeeriv. Kui sa kedagi raha eest peksad ja alandad, seejuures ilma mingi muu füüsilise või erootilise kontaktita, mis sa siis ise õieti oled? Kas klient kasutab sind siiski ära? Huvitav, kuis ma ise end selles rollis tunneksin? Miski mu sees piiksub, et mitte hästi. 

Ja kahju, et ei näinud näituse avamisel kirgi üles kloppinud Sandra piitsutamis-performance`i, sest mulle tundub, et see oli iseenesest väga oluline ja elustav samm eesti kunstiloos.  

Seda juhul kui me lähtume sellest, et kunst ei pea olema ilus ja ohutu asi, mida pühapäeval kena pannkookide juurde mekkida, vaid miski, mis on sotsiaalselt tundlik. Suudab mitte ainult ühiskonnas toimuvat omasoodu kajastada, vaid koguni ühiskonda loksutada.  

Sellisel juhul on Sandra meestepeks Toomiku sitajunnipurgi järel võibolla ainus tõeliselt sotsiaalne kunstiteos Eestis. Sest esimest korda peale junni, reageerib kunstile massiliselt laiem avalikkus, mitte kitsas omainimeste kamp. Ja esimest korda peale Toomiku junni on nad sunnitud küsima, mis ja milleks see kunst õieti on. 

Tegelikult on Sandra hetkel veel paremgi, kui Toomik, sest Sandra on suutnud torkida ja kihama panna ka suure osa kunstnikkonnast, kes junnikunsti veel leebe mõistvusega alla neelasid. Mis on hea.

Sest olgem ausad, needsamad kunstnikud ise, kes väidetavalt tahaksid puudutada kodanike sotsiaalset närvi, on sagedasti ise nõus võtma oma kunsti kui ohutut mängu. Tase, kui keegi seda liivakastimängutunnet korralikult kõigutab.  

PS “Kehaturust” kirjutab ka tema.

Miks ma ära ei lähe

Sentimentaalne vastus Vanamehele 

Olen minagi tundnud, et eestlane olla on häbi. Korduvalt. Olen tundnud sedagi, et süda on mujal. Seal, kus tehakse justkui õilsamaid, paremaid, mulle meelepärasemaid asju. Ometi ei taha ma siit, Eestis, lõplikult ära.  

Esmalt vist seepärast, et siin on ikkagi minu parimad inimesed. Hea küll, nad võivad homme olla Berliinis, Pariisis, Brüsselis, aga praegu on nad siin. Ja pealegi, vanemaid ei vii ma ilmselt endaga kaasa. Ometi, ma tahaks olla nende lähedal seda aega, mis see veel võimalik on.  

Teiseks, ma olen siin, selle keele küljes kinni. Justkui naelapidi seinas. Mulle meeldib selles keeles mõelda, öelda, tegutseda. Ma vist tunneksin end pooliti ja võõriti, kui see mu argipäevast ära võtta. 

Kolmandaks, ma ei usu, et kuskil on inimesed inglid ja riigid paradiisid. Varem või hiljem avastaksin ma, et mujalgi on asju, mille üle ma uhke olla ei saa, sest ma ei ole veel kohanud ühtki seltskonda, kellega sada prossa nõus olla.

Sestap tundub riigi vahetamine mulle natuke nagu abikaasa vahetamine. Vanal võib ju olla sada häda, mida sa tead, aga uuel on sada muud, mida sa veel avastad. Mõistlikum on seega vana suhte (vana riigi) toimimist paremaks muuta, mitte kohe uue järele krabada. 

Ja neljandaks, kuitahes kuri ja pettunud ma puhuti ei oleks, ei usu ma siiski, et siin maailmanurgas oleks asjad päris muudetamatud. Kui võtta varased üheksakümnendad, linnuvabrikupoisid, lokkav macho-kultuur ja töönarkomaania (iga tegijam mees rääkis toona, kuidas sööb, magab ja peseb kabinetis), prostitutsioon kui naistele kohane ja soovitatav teenimisvahend, mida kiitsid lehtedes ühevõrra koolitüdrukud, ärimeeste kaasad ja psühholoogid, pank, mis ütles, et eraisikul ei ole laenama asja, massilised ümbrikupalgad jne, jne, siis praegu on meil siin ikka hoopis teiste väärtustega maailm.

Nüüd võivad mehed tahta (kasvõi vahel) kodus lapsi kasvatada, prostitutsioonis nähakse ametlikult probleemi, äri ei tähenda automaatselt maffiat ja pangast ei peksta sind välja, kui just miljonit kotis pole. 

Ei, see pole ideaalne elu. Kaugeltki mitte. Aga vähem kui paarikümne aasta kohta ikka päris kobe tulemus. 

Ja viiendaks, kõige sentimentaalsem mu argumentidest vist, kõik ei mahu marjamaale. Mina võiksin ilmselt üsna vabalt leida laias ilmas tegevust. Aga paljud eestlased enesele emigreerumist lubada ei saaks, ja mitte ainult oma laiskuse ja lolluse tõttu.

Kummalisel kombel tunnen ma, et mul on nendega mingi osa. Et nad on tükike minu keele-ja kultuuriruumist, minu maailmast. Et nad on mulle midagi andnud, otse või kaude. Ja et minust oleks ilus neile midagi tagasi anda. Veidike parem elu näiteks. 

Sestap leian, et võin maailma parandada sama hästi siin kui mujal. Nii vähe.palju, kui suudan.

Hullud päevad poliitmoodi

Niisiis. Meil on nüüd toimetuse peale Jüri Ratase pastakas, Rainer Vakra nimelised sokid, rahvaliidu huulepulk (huivitav, kas seda kasutab Villu või Ester), käsn ja hambapasta. Ja loomulikult Edgari käepael.

 

Mulle hakkab tunduma, et valimised on igavesti kasulikud asjad. Näiteks noor pere võiks jagatavast poliitnännist endale vabalt elu alustamiseks vajaliku kraami kokku korjata. Muidu praktilise meelelaadiga kodanikel on aga kasulik külmast hoolimata bussipeatustes passida. Pärast pole hulludele päevadele ja osturallidele aasta otsa asja.

Jään elule alla

Meri. Sini-sinine nagu piltpostkaartidel, mille eesmärk on meelitada varbaid sooja ookeani kastma. Ainult et jäälahmakad turritavad välja ning kividelgi on jääst mütsid kõrvuni. Vaikus teeb kõrvad korraks valusaks. Kuni miski kriiksatab. Oks ehk? Keegi sädistab ning poeb peitu, kui püüad teda vaadata. Pangaserval magab Leetse mõis talveund ja piilub poole silmaga graafilist lehte, mille keegi on ta ette laotanud. Lumest ja mustavatest puutüvedest.

Ooper. Pannkoogid. Inimesed. Armsad, omad. Natuke nagu segadus, sest kõigiga tahaks olla ja kõnelda. Üht ei tahaks lubada Türile ja teist ei laseks Lasnamäele. Arvame, et meie kodu peaks ülepea olema kõrts maailmade vahel, paik, kus hetk on igavik. Ja üks meist saadab Salome kirge mõtlike norsatustega, sest tema enese kallal on kirglikult töötanud konjak.

Pelmeenid. Need, mida teeme ise, algusest lõpuni. Et rääkida seal juures ära jutud (võib olla peaks see sõna olema suure tähega). Šampanja pluss viin. See hakkab, muide, pähe. Ja miskipärast paistavad õhtul rohelisena hooned, millest mulle kinnitatakse, et tegelikult on nad üsnagi tradistiooniliselt kollased. No hea, et marslaste karva on ainult majad, mitte kuradid.

Viimase kolme päeva jooksul on mul olnud hullult elu. Tahtnuksin sest kirjutada, aga jaksu oli kuidagi vaid märksõnadeks. Mis seal`s ikka, jään vist seekord elule alla. See on, muide, päris hea tunne.

Kirjutavad õnneks nemad. Siin ja siin. Ja veel siin.

 

Kuidas portreteerida seksiostjat

Larko juures juhtusime arutlema, milline on litsimaja (tüüp)klient. Minu peas on sellisest tüübist üsna konkreetne pilt, mil on üsna jabur praktiline alus. 

Nimelt sattusin kunagi varases nooruses hääletades auto peale, kus olid mingid ehitajatest kollid. Sellest, et nad olid purupurjus, nagu ka sellest, et nad ei kavatsegi sõita normaalset teed pidi, vaid tükis minuga kuhugi põlluvahele, sain ma aru natuke liiga hilja. 

Ja olingi ma siis kollidega nende soojaku manu, kust nad ei kavatsenudki edasi minna. Hakkasid edasi jooma ja pajatama, kuidas nad oma nädal aega kestnud alkotuuri ajal on aelenud selles, teises ja kolmandas hooramajas. Viimasena legendaarses Lilys. Ja et mis tüdrukud olid ja kes mida tegi ning kuhu pani. 

Edasi püüti mullegi teha ettepanek natuke töötada ehk siis pakkuda teenust, mida härrased just nautinud olid.  

Sellest jäid nad küll ilma. Kasutasin sobivat hetke, kui mehikesed nurga taha puskari järgi läksid, ja panin põlde mööda ajama. Üritasid teised küll veel putku pannud liha kätte saada (auto tiirutas põlluvahel mõnda aega), aga mulle läks siiski kogu lugu maksma kõigest pool tunnikest roomamist viljas ja igaveseks rikutud valged püksid. 

Küll on sest saadik nii, et kui öeldakse “seksiostja” lööb minule silme ette pildi purjus, harimata kollidest, kodumaa asfaldist kriibitud molu ja sitaste küünealustega. Ja sihuke tõesti ei küsi, paneb ta last, kassi või kitse. Vabandust. 

Kusjuures see portree ei pruugi olla adekvaatne. Kuuldavasti käib meie litsimajades nii haritlasi kui poliitikuid. Käivad ka Larko mainit soomlased, kelle sotsiaalsest kuuluvusest ei tea ma ka suurt midagi. Aga mina näen silme ees ikka purujommis matsi.

Parim partei laiskadele

Hommikul oli mul tõsiseid raskusi arvuti sisselülitamisega ning veelgi suuremaid raskusi ajude sisselülitamisega. Täpsemalt tundub mulle, et need ei hakkagi täna tööle.  

Ja ebamääraselt meenub, et lubasin eile liituda kahtlasevõitu kirjandusliku rühmitusega, millel puudub reglement ja liikmeskond ning mis on kogu oma eksistentsi vältel andnud maailmale täpselt ühe luuletuse, mida selle autorgi enam õieti ei mäleta. Aga vaim on rühmitusel võimas. (: 

Mis kõik omakorda meenutab, et kunagi lubas Ahjualune asutada partei “Puhata ja mängida.” Partei põhikiri pidigi koosnema sellestsamast loosungist, ning puhkus ja mäng tähendas lahtiseletatult, et iga mats võib tegelda sellega, mis talle just meeldib, näiteks kõrgete kunstide või sukakudumisega.

Liikmeskond pidi olema täpselt määratlemata (no need, kes meie kõrgeid ideaale jagavad, mõistagi) ning liikmemaksu võis kanda näiteks ühest taskust teise. 

Veel otsustasime, et kui see partei riigikokku saab, ehitatakse saadikuile liivakast ja jagatakse välja mänguautod.                  

Ma arvan, sm Ahjualune, et me peaksime selle püha ürituse siiski ellu viima. Meil oleks edu. Eesti vajaks meid! (:

Ilmar on plindris

Kunstnik-luuletaja-ristsõnameister ning muidu kena inimene Ilmar Trull on koledasti plindris. Ta saab nimelt hirmus vanaks. Päris poolesajaseks (: 

Sel puhul, täna Kirjanike Maja musta laega saalis (Harju 1), kell 18.00

Kuumad käkid külmas öös

• Trull 50. “Närbujad” 25.
• Trulli juubeli puhul esinevad Trulli kaas- ja kõrvalautorid: R. Sibul, J. Tuksam, M. Juur, V. Koržets jpt.

Tähendab, teen jah reklaami. Ja palju õnne, Ilmar!

Inimeste väärtusest

Igal juhul kui miski minus demokraatia puhul proteste tekitab, siis see, et näiteks Arvo Pärdil või Jaan Krossil on üks hääl ning ka suvalisel rullnokal on üks hääl, ehkki nende inimlik kvaliteet on kordades erinev. 

Nõnda kirjutab Ramloff arutledes elitarismist ja egalitarismist. Ja mina tunnen, et vaja vastu kobiseda. 

Mu meelest on igasugune inimväärtuse mõõtmine kohutavalt ohtlik. Ja mõõtasoovijad teevad ühe väga olulise vea.

Nimelt eeldavad, et nemad ise on kindlasti see eliit, kes hakkab teiste väärtust hindama ja sikke lammastest eraldama.  

Mis aga juhtub siis, kui pumba juures on hoopis teiste väärtustega tegelased, kelle meelest Pärt Ja Kross on mõttetud muidusööjad näiteks? Või sellised, kes ajaks meelsasti ahju kommunistid, homod, juudid, mustlased, mandunud kunstnikud ja teised, kes nende jaoks on just nimelt inimestena väärtusetud? Seda on kord ju juba juhtunud.  

Kuivõrd me ei tea, kes on võimul homme, on niisiis lihtsalt ohtlik luua paradigma, kus oleks enesestmõistetav, et üks grupp hindab teiste inimväärtust. Nii mõnigi elitaar võib end seepeale oma ilusa vaimse elevandiluutorni asemele koonduslaagrist leida. 

Eelnev ei tähenda muidugi, nagu mina ei kiruks teinekord kuradi jõmme või ei avaldaks kolmapäeva hommikuti Kroonikat nähes arvamust, et see või teine blondiin on täitsa mõttetu beib.

Muidugi teen ma seda. Kuid annan ka endale aru, et sel hetkel on lihtsalt tegu minu isiklike emotsioonidega ning ühiskonnaelu ei pea mitte korraldama emotsioonitsedes vaid ratsionaalselt. 

Pealegi, meeldigu see mulle või mitte, on Pets ja Aiku siiski inimesed ja mingi inimkogukonna liikmed. Kusjuures kõik kogukonnad suudavad anda ilmselt nii geeniusi kui jõmme ja enamuses inimesi seal vahepeal.

Ning kui me võtame nüüd poliitika tema algses tähenduses ehk siis kui kogukonna ühiste asjade arutamise ja otsustamise, siis on üsna loomulik, et sealjuures on kõigil kogukonna liikmeil üks hääl.  

Nüüd kuulen ma muidugi murelikku väidet, et jõmm otsustab ju koledaid asju, mis normaalsele inimesele kuidagi ei sobi. Nojah, aga selle vastu on ometi valimised, kus saad käia ka sina, hea ja tubli ja tark.  On seadused, mis millekski kohustavad ja midagi keelavad ja on institutsioonid, mis nende seaduste täitmise tagama peaksid.  

Ja veel – ehkki ma Pärti heliloojana silmini austan, ei tea ma näiteks, millised oleks tema poliitilised eelistused ja valikud. Võimalik, et ma oleksin nendega sada prossa nõus, aga võimalik ka, et need oleksid mulle täiesti vastuvõetamatud.  Ehk siis, imetlusväärsusest ühel alal, ei pruugi tuleneda imetlusväärsus teisel alal.