Archive for veebruar 5, 2007

Varas! Varas! Varas!

Tavaliselt loen mina raamatuid. Seekord aga leidsin raamatu, mis luges mind. Muukis ükshaaval lahti jumal teab mis lukud minus. Needki, mille olemasolu ma ei aimanudki. Ja halvas mu. Mitmeks päevaks. Ma ei suutnud keskendunult töödki teha, sest kotis oli Göran Tunströmi „Varas“.

 Aga et te mõistaksite, pean ma rääkima, mis sest, et abitult, ära loo, mis on Johani Lugu.

Johan on kolmeteistkümnes, kasulaps kaltsakaperes, väike tõsine olend keset räppa, joomist, kaklusi, koduterrorit, nõrgamõistuslikke juhme sugulasi. Peaaegu üksi, kui mitte arvestada onutütar Hedvigit, teist väikest tõsiduselast. Seltsilist, trööstijat, armastatut.

Ühel hetkel, olles valmis türannist kasuisa soovil varastama raha, avastab Johan end majast, mis on pungil täis raamatuid. Raha jääb võtmata, kuid et majaperemeest, vana õpetajat, pole kodus, õnnestub Johanil talvläbi varastada midagi palju väärtuslikumat. Hetked raamatutega selles tühjas majas. Vahelejäämine ei lõpe seekord karistusega, vaid sõprusega. Ja vanalt õpetajalt kuuleb Johan, et üks tema esiisadest on kolmekümneaastase sõja käigus toimetanud Rootsi Hõbepiibli, kalleima raamatu riigis. Ta kuuleb, et see raamat on tema, Johani, ajalugu.

Sest saadik on Johanil Plaan. Ta veel näitab oma kodusele vargakambale. Tema, Johan, varastab midagi nii hinnalist, millest need tolgused unistadagi ei oska. Ta varastab Hõbepiibli ja ostab selle eest elu endale ja armastatud Hedvigile, kes paraku ei ole küll enam päris Hedvig, sest ta vaim on järjekindlalt teel hullumeelsuse allilma. Aga miks ei võiks Johan olla Orpheus, kes armastatu allilmast ära toob?

Paraku on Hõbepiibli varastamiseks ainult üks võimalus, sellele ligi pääsemiseks peab olema kuradima hea teadlane. Ja et Johan on mitte lihtsalt tark, vaid kogemata kombel üliandekas, saabki ta selleks. Ta saab maailma tasemel gooti keele asjatundjaks, avastab Hõbepiiblist raamatumeistri jäätud salakoodi, leiab selle abil Ravennast unustatud gooti dialektis käsikirja, dešifreerib selle, kaitseb väitekirja. Koos doktorikraadiga saab ta käsikirjade fondi hoidjaks, saab võtmed, mis avavad tee Hõbepiiblini.

Raamat jääb siiski varastamata, ei ole nagu enam tahtmist. Ja Hedvig, hullumajast jalga lasknud ja Johani üles leidnud Hedvig, jääb vabastamata. Lühikese pöörase suhte juures, jõuab Johan vaid vaadata tagasi oma minevikku enam kui tarvis, jõuab ka joobes ja hämarolekus end Hedvigil peaaegu vägistada lasta ja sigitada poja.

Oma inauguratsioonilt naastes leiab Johan sünnitama hakkava Hedvigi. Laps on küll terve, kuid hull ema suudab taas haiglast jalga lasta, süüdata suvila, kus Johan elab ning põletada sisse nii enda kui Ravenna käsikirja.

Johani päritolu on korraga avalik, kõigi nina ees, ja selle valguses, või pigem pimeduses on Johan korraga lihtsalt varas. Ravenna käsikirja on ta nimelt Itaaliast ära toonud sealseid riigivõime leiust teavitamata. Ja ehkki hetk tagasi ei olnud see mingi süü, sest ta ju oli vaieldamatult parim seda dešifreerima ja säästis formaalsustest loobudes teadusele hinnalist aega, on nüüd, kaltsakalapse puhul, asjad teisti. Pealegi, Johan tunnistab end üsna kergelt süüdi ja võtab omaks veel mõned opakate onupoegade vargusedki, mistõttu saab temast kiiresti ullikesi suunanud salakaval jõugujuht.

Loo, mille kondikava püüdsin siia kirja panna, laseb Tunström Johanil kirjutada vanglas. Laseb selle kirjutada kui tagasivaate painajalikku minevikku ja ühtaegu selgituse pojale, ajaloole, suurele Kohtunikule. Laseb kirjutada vähimagi lootuseta, et Johanil oleks veel kohta ühiskonnas või pigem tahtmist seda kohta võtta. Tema uus eluplaan on minna ja voolida puulusikaid elades kusagil tühermaal, kuni maailma Suur Vangivalvur lubab tal lõplikult minna.

Ja mina, kes ma panin raamatu kaaned kinni juba nädalapäevad tagasi, ei saa siiani küsimata, et kuidas siis ikkagi oli? Kas Johan varastas ikkagi enesele elu oma jõleda lapsepõlvekeskkonna käest (tal oli ju siiski tema ilus ja haruldane teadlasemaailm ja avastamisrõõm) või sai päritolu kolekeskkond siiski Johanil kratist kinni ja varastas ta maailma käest endale tagasi? Kas inimesel on üldse võimalik oma mineviku sopast välja tulla, nii et see ei määriks teda teiste silmis ega mürgitaks ta enda mõtteid? Kas parem ja puhtam ja ilusam maailm on vaid habras fiktsioon, mis puruneb vastu päriselu koletust? Äkki on Parem Maailm ise varas, mis röövib ja vangistab inimeste mõtte ja tahte?

Tunströmi tekst ei lase sellele kuidagi vastata. Ainult kumiseb mu kõrvus oma lausetega, kohati nii teravalt täpsetega, et võtab hinge kinni. Ja ma tunnen üle pika aja nagu laps, et tahaks raamatutegelasega rääkida. Või pigem kõrvale istuda ja käe õlale panna. Ja see ei lähe vaid varastab nüüd tükkhaaval minu elu.

Varas Tunström, lase mind palun lahti!

veebruar 5, 2007 at 11:59 e.l. 9 kommentaari


Kalender

veebruar 2007
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728