Varas! Varas! Varas!

veebruar 5, 2007 at 11:59 e.l. 9 kommentaari

Tavaliselt loen mina raamatuid. Seekord aga leidsin raamatu, mis luges mind. Muukis ükshaaval lahti jumal teab mis lukud minus. Needki, mille olemasolu ma ei aimanudki. Ja halvas mu. Mitmeks päevaks. Ma ei suutnud keskendunult töödki teha, sest kotis oli Göran Tunströmi „Varas“.

 Aga et te mõistaksite, pean ma rääkima, mis sest, et abitult, ära loo, mis on Johani Lugu.

Johan on kolmeteistkümnes, kasulaps kaltsakaperes, väike tõsine olend keset räppa, joomist, kaklusi, koduterrorit, nõrgamõistuslikke juhme sugulasi. Peaaegu üksi, kui mitte arvestada onutütar Hedvigit, teist väikest tõsiduselast. Seltsilist, trööstijat, armastatut.

Ühel hetkel, olles valmis türannist kasuisa soovil varastama raha, avastab Johan end majast, mis on pungil täis raamatuid. Raha jääb võtmata, kuid et majaperemeest, vana õpetajat, pole kodus, õnnestub Johanil talvläbi varastada midagi palju väärtuslikumat. Hetked raamatutega selles tühjas majas. Vahelejäämine ei lõpe seekord karistusega, vaid sõprusega. Ja vanalt õpetajalt kuuleb Johan, et üks tema esiisadest on kolmekümneaastase sõja käigus toimetanud Rootsi Hõbepiibli, kalleima raamatu riigis. Ta kuuleb, et see raamat on tema, Johani, ajalugu.

Sest saadik on Johanil Plaan. Ta veel näitab oma kodusele vargakambale. Tema, Johan, varastab midagi nii hinnalist, millest need tolgused unistadagi ei oska. Ta varastab Hõbepiibli ja ostab selle eest elu endale ja armastatud Hedvigile, kes paraku ei ole küll enam päris Hedvig, sest ta vaim on järjekindlalt teel hullumeelsuse allilma. Aga miks ei võiks Johan olla Orpheus, kes armastatu allilmast ära toob?

Paraku on Hõbepiibli varastamiseks ainult üks võimalus, sellele ligi pääsemiseks peab olema kuradima hea teadlane. Ja et Johan on mitte lihtsalt tark, vaid kogemata kombel üliandekas, saabki ta selleks. Ta saab maailma tasemel gooti keele asjatundjaks, avastab Hõbepiiblist raamatumeistri jäätud salakoodi, leiab selle abil Ravennast unustatud gooti dialektis käsikirja, dešifreerib selle, kaitseb väitekirja. Koos doktorikraadiga saab ta käsikirjade fondi hoidjaks, saab võtmed, mis avavad tee Hõbepiiblini.

Raamat jääb siiski varastamata, ei ole nagu enam tahtmist. Ja Hedvig, hullumajast jalga lasknud ja Johani üles leidnud Hedvig, jääb vabastamata. Lühikese pöörase suhte juures, jõuab Johan vaid vaadata tagasi oma minevikku enam kui tarvis, jõuab ka joobes ja hämarolekus end Hedvigil peaaegu vägistada lasta ja sigitada poja.

Oma inauguratsioonilt naastes leiab Johan sünnitama hakkava Hedvigi. Laps on küll terve, kuid hull ema suudab taas haiglast jalga lasta, süüdata suvila, kus Johan elab ning põletada sisse nii enda kui Ravenna käsikirja.

Johani päritolu on korraga avalik, kõigi nina ees, ja selle valguses, või pigem pimeduses on Johan korraga lihtsalt varas. Ravenna käsikirja on ta nimelt Itaaliast ära toonud sealseid riigivõime leiust teavitamata. Ja ehkki hetk tagasi ei olnud see mingi süü, sest ta ju oli vaieldamatult parim seda dešifreerima ja säästis formaalsustest loobudes teadusele hinnalist aega, on nüüd, kaltsakalapse puhul, asjad teisti. Pealegi, Johan tunnistab end üsna kergelt süüdi ja võtab omaks veel mõned opakate onupoegade vargusedki, mistõttu saab temast kiiresti ullikesi suunanud salakaval jõugujuht.

Loo, mille kondikava püüdsin siia kirja panna, laseb Tunström Johanil kirjutada vanglas. Laseb selle kirjutada kui tagasivaate painajalikku minevikku ja ühtaegu selgituse pojale, ajaloole, suurele Kohtunikule. Laseb kirjutada vähimagi lootuseta, et Johanil oleks veel kohta ühiskonnas või pigem tahtmist seda kohta võtta. Tema uus eluplaan on minna ja voolida puulusikaid elades kusagil tühermaal, kuni maailma Suur Vangivalvur lubab tal lõplikult minna.

Ja mina, kes ma panin raamatu kaaned kinni juba nädalapäevad tagasi, ei saa siiani küsimata, et kuidas siis ikkagi oli? Kas Johan varastas ikkagi enesele elu oma jõleda lapsepõlvekeskkonna käest (tal oli ju siiski tema ilus ja haruldane teadlasemaailm ja avastamisrõõm) või sai päritolu kolekeskkond siiski Johanil kratist kinni ja varastas ta maailma käest endale tagasi? Kas inimesel on üldse võimalik oma mineviku sopast välja tulla, nii et see ei määriks teda teiste silmis ega mürgitaks ta enda mõtteid? Kas parem ja puhtam ja ilusam maailm on vaid habras fiktsioon, mis puruneb vastu päriselu koletust? Äkki on Parem Maailm ise varas, mis röövib ja vangistab inimeste mõtte ja tahte?

Tunströmi tekst ei lase sellele kuidagi vastata. Ainult kumiseb mu kõrvus oma lausetega, kohati nii teravalt täpsetega, et võtab hinge kinni. Ja ma tunnen üle pika aja nagu laps, et tahaks raamatutegelasega rääkida. Või pigem kõrvale istuda ja käe õlale panna. Ja see ei lähe vaid varastab nüüd tükkhaaval minu elu.

Varas Tunström, lase mind palun lahti!

Advertisements

Entry filed under: nõiamoor soovitab, sotsiaalne närv.

Juutide hirmsad vandenõud Tahad paradiisi?

9 kommentaari Add your own

  • 1. heli  |  veebruar 7, 2007, 8:37 p.l.

    Äkki ei varata tükkhaaval sinu elu, äkki hoopis annab tegelikult tükkhaaval midagi juurde? 🙂

    Vasta
  • 2. noiaelu  |  veebruar 7, 2007, 8:59 p.l.

    tjah, ilmselt ka nii.

    aga ikkagi tahaksin ma teada, mis kuramuse lukud ja uksed see minus lahti lõi nünda, et ma mitu päeva umbes nagu pooluimas ringi käisin.

    vahest vajutas see mu vana lapsep’lvetunde peale, et teen, mis ma teen, normaalseks ma ei saa. ehkki põhjused olid hoopis muud kui raamatu-johanil.

    vahest midagi veel.

    ehk pikapeale saan isegi aru.

    Vasta
  • 3. MD  |  veebruar 10, 2007, 5:29 p.l.

    Huvitav, milliseid tõendeid sul on selle kohta, et sa ei ole normaalne ehk tavaline. Näita mulle üht inimest, kes poleks kordki tundnud, et ta on teistsugune kui teised. Enamus inimesi on tavalised, aga vajadus diferentseerida ja eristuda loob kergesti illusiooni, et mina olen teistsugune. Mis iganes teistsugune: tundlikum, intelligentsem, jõukam, nutikam, jultunum, efektiivsem, taibukam, loovam, ilusam, kaastundlikum … mõni masohhist tunneb rõõmu sellest, kui leiab, et ta on kõigist kõige vähem mõistetum, arusaadum, kõige õnnetum jne. Johani lugu samast ooperist: lapsik vastandamine – räpane, matslik lapsepõlv vs doktorikraad ja kõrgelennuline hõbepiibel. Saa, nõiake, täiskasvanuks ja katsu auga elada tavalise inimese elu. Igavesti raske tegu, muuseas.

    Vasta
  • 4. noiaelu  |  veebruar 10, 2007, 8:27 p.l.

    ma kipun jagama humanistlike psühholoogide seisukohta, et iga inimene ongi unikaalne. see iseenesest ei tähenda, et nei ei saaks mingite näitajate alusel testida ja lahterdada, kusjuures ka siis saame me need, kes on müne omaduse poolest normaaljaotuskõvera servadel, mitte keskel. st nad on täiesti mõõdetavalt millegipoolest teistes erinevad. seda esiteks.

    teiseks, minul ei ole mingit pretensiooni kellestki erineda. aga kui sind, hea MD, peaks huvitama, mida ma oma eelnevas kommis silmas pidasin, siis lugu on lühidalt järgmine: kui sul on lapsena mõni tõsine haigus (mul näiteks oli luupõletik), kui sa sealjuures elad väikeses linnas ja su vanemaid tunnevad nende töö tüttu peaaegu kõik )nagu see minu puhul oli), teab varsti terve linn sinu tüvest. ja sa oledki haige laps ja su tegevusi, eriti füüsilisi, kiputaksegi läbi selle prisma hindama.

    mina ntx ei sobinud seetõttu spordiklassi võtta ja kui ma hiljem kehalise tunnis täiesti normaalseid tulemusi sain, imestati, et kuidas nii, ise ju haige laps.

    ei mul ei ole füüsiliselt viga midagi )ei ole pörats esimest luupõletikulist eluaastat tegelikult olnudki), aga ma mäletan seda haige lapse haloefekti ja usu, ma olen pea kogu oma ülejäänud elu üritanud paaniliselt olla normaalne. kuni selleni välja, et ma veel praegugi ei ole vahel nõus mõnd haigestumist tunnistama, sest haige ju ei olda.

    see ilmselt oli üks lukuauk mu sees, kuhu tunström vajutas.

    kolmandaks, vabanda, aga ei ole just väga hea toon tulla teise inimese koju, kasvõi virtuaalsesse, ja hakata õpetama, kuidas too peaks elama. liiati, kui on alust arvata, et õpetaja ei tea õpetatava elust muhvigi.

    Vasta
  • 5. MD  |  veebruar 11, 2007, 1:45 p.l.

    Su viimase lause peale ütleksin, et pea siis oma päevikut paberil. Virtuaalruumis on reegel, et kui oled avalik, siis olgu närvi igasuguste inimestega suhtlemiseks. Kindlasti ei ole Su blogi samasugune kindlus kui Su kodu.
    Õigupoolest peaksid mulle ja teistele kommentaarijatele tänulik olema, et vaevume Sinuga kaasa mõtlema 🙂 Inimesi ju maailmas, ka virtuaalses, niiii palju – kõigiga suhelda ei viitsi.
    Heatahtlikult,
    MD

    Vasta
  • 6. noiaelu  |  veebruar 11, 2007, 2:38 p.l.

    hea MD, ma tean suurepöraselt, et blogi, kui see pole kaitstud viie erineva salsünaga, on avalik koht.

    mul on kindlasti hea meel küigist, kes vaevuvad siin midagi mütlema ja ütlema. kindlasti ei oota ma ka, et nad oleksid minuga ühel nõul.

    minu eelmise kommi viimane märkus käis sinu kommentaari kahe viimase lause kohta, mille toon oli üsna üleolev ja paikapanev. seda ma tõepoolest ei soovi siin näha.

    muidu aga teretulemast ja aitäh arvamast veelkord.

    Vasta
  • 7. Kui tavaline sina oled? « Väikese nõia teemaja  |  veebruar 12, 2007, 8:05 e.l.

    […] 12th, 2007 Ühe vana sissekande all tuli juttu tavalistest ja erilistest inimestest. Täpsemalt arvas MD, et inimesed peavad end […]

    Vasta
  • 8. Kristina  |  veebruar 27, 2007, 11:37 e.l.

    Aitäh! Suurepärane raamat oli. Leidsin selle nime siit juhuslikult blogi lugedes ja teadsin, mida raamatukogus järgmine kord otsida :). Vaevalt, et muidu oleksin lähiajal selle otsa komistanud.

    Vasta
  • 9. noiaelu  |  veebruar 27, 2007, 11:44 e.l.

    Hää, kui meeldis. Ja aitäh, et seda elamust jagasid 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

veebruar 2007
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728  

%d bloggers like this: