Hambakiirabi, palun.

Üks sõber täheldas kunagi (enese)irooniliselt, et miskipärast ei soovi keegi rääkida, kuidas nad käivad uroloogi või neuroloogi juures, aga hambaarsti elamustest pajatavad kõik. Tuleb tunnistada, et järgnevaga astun mina nende “kõigi” ridadesse.

Niisiis, minu hambaarstisaaga (nüüdseks õnnelikult lõpule jõudmas) algas ülemöödunud nädalal. Hammas, millel ma olin, jah tunnistan, oma lollusest, lasknud pikemat aega lahti olla, kukkus valutama. Pööraselt. Kõik teavad ju, kuidas see on, eks? Ja keegi ei vaidle, et hambavalu on üks talumatumaid maailmas?

Helistasin siis oma hambaarstile (sellele, kelle juures ma viimati hingevärinal käsin). Kuulsin, et enne veebruari lõppu pole miskit aega lootagi (aga oli ju alles jaanuari lõpp). OK, võtsin end kokku, st püüdsin valu kannatades vedelda tööl diivanil. Kui enam ei suutnud, helistasin perearstile, küsimaks, mis valuvaigisteid ja kui palju ma võtta võin. Kuulsin, et hambahädaga peaks ikka kohe arsti juurde minema. Sest see läheb reeglina aina hullemaks.

“Mmmmjah. Nõus. Aga…”

“Minge Tõnismäele. Seal võetakse valuga kohe vastu.”

OK.

“Tere, selline lugu, et mul hammas valutab ja oma arsti juurde ei saa praegu…”

“Teema väga huvitav, aga me siin remondime autosid.”

Nojah, perearst andis natuke vale numbri. Sööstsin netti õiget numbrit otsima. Leidsin.

“Tere, selline lugu, …jne, jne.”

“Aga meil ei ole aega enne esimest veebruari.”

AAAAAAAAA, AGA SEE ON ALLES KUUE PÄEVA PÄRAST!

Asusin täiesti lootusetult veelkord netti kammima. Märksõna “hambakiirabi” ei anna midagi. “Hamba + esmaabi” ka mitte.” Lõpuks taipasin otsida “valvehambaarst.” Ja leidsin, leidsin, leidsin. Öeldi, et tulge, aga enne viit. Mul oli poolteist tundi enda päästmiseks.

Nüüdseks on mu hammas juba teist korda arsti käes käinud ja hetkel rõõmsalt rohtu täis, aga õudsalt “tore” on teada saada, et kogu Tallinna linnas on tervelt üks koht, kust valutava hambaga mingit abi saab. Ja et Tõnismäe hambakliinikust, kus kõigi teada kiiret abi antakse, ei anta tegelikult mitte.

Kusjuures, arvestades, et mul oli hambas ikka väga korralik mädanik, tahaks ma teada, mis must oleks saanud, kui ma poleks seda ainsat arsti peaaegu maa alt üles otsinud? Kas kiirabi oleks mu kuhugi lohistanud või oleks ma võinud vallu ja/või veremürgitusse kärvatagi?

Ja üldse, miks meil ei ole üht korralikku lihtsalt leitavat ööpäevaringset hambakiirabi? Olgu kuitahes tasuline, aga olgu olemas, palun. Pappi saaks ju sellega teenida, vabandage mind, aga sitaks.