Usundiõppest nõiamoori pilguga

veebruar 9, 2007 at 12:30 p.l. 28 kommentaari

Tahtsin Ramloffi manu rääkida usundiõppest, aga tundub, et jutt kisub pikemapoolseks. Parem siis siin.

Olen absoluutselt nõus nendega, kes kurdavad, et eestlase usundiloolised teadmised on ümmargune null. Ise olen näiteks kuulnud arutelu, kas katoliku kirikus on pühad kanad, väidet, et Mooses tõmbas juutidele kaela egiptuse nuhtlused, ja küsimust, kas Jessuke on teistel uskudel sama, mis luterlastel. Olen kohanud ka inimesi, kes, väites end olevat suuremat sorti maausu pooldajad, hiiekohta sattudes libistasid õltsi ja tegid lolli pulli. Valusalt piinlik oli.

Korralik usundiõpetus võiks ja peaks sedasorti lollust kindlasti kui mitte kaotama, siis kahandama. Teisest küljest lokkab samaväärne lollus ka näiteks filosoofia-, kunsti-, muusika- ja teadusajaloo osas.

Küsi suvalistelt inimestelt midagi Platoni ja Aristotelese või nullmeridiaani avastamise või Kuhni teadusrevolutsioonide või Leonardo või Bachi kohta. Tulemus on reeglina hulgaliselt lollust ja lamedust.

Ometi on see kõik samavõrd meie kultuuri osa, kui religioon(id). Ei rohkem ega vähem oluline. Liiati on kõik need erinevad valdkonnad omavahel seotud.

Sestap ma kaldun pigem arvama, et õpetada tuleks põhjalikult ajastute ja piirkondade kaupa kultuurilugu, mis hõlmaks nii religiooni kui muude ülalnimetatud valdkondade arengu.

Et see toimib, võin julgesti omal nahal demonstreerida. Ma ei ole elus päevagi õppinud usundiõpetust, küll olen, tõsi mitte ühtse programmina, aga eraldi üsna põhjalike juppidena kuulanud küll filosoofiat, kultuurilugu, esteetikat jms. Ja ma julgen öelda, et religioosselt harimatu ma nüüd tõesti ei ole ning arvata, et need, kes mingit süsteemset kultuuri – või mõtteloo kursust kuulaksid, oleksid veel haritumad.

Mis eetikasse puutub, siis olen taas vägagi nõus väitega, et Eesti koolides ei ole praegu põhimõtteliselt aineid, mille raames inimene võiks inimeseks kasvada. Inimese- või kodanikuõpetus on praegusel kujul pehmeltöeldes jura küll.

Ning ma saan aru, et usundiõpetuse õppekava koostajad on siiralt püüdnud seda auku täita, pakkudes võimalusi erinevate eetiliste dilemmade aruteluks.

Samas, eetika on minu jaoks siiski üldinimlik nähtus, mis ei sõltu kuidagi sellest, milline on kellegi usutunnistus või kas inimene end üldse religioosseks peab. Kriitilist meelt, ja mittekonformset hoiakut ning arusaama, et maailmas on asju, millele ei saagi üheselt vastata, kindlasti saab õpetada usundiõpetuse raames, aga ma ei ole kindel, kas see on kõige õigem viis ja koht selle õpetamiseks?

No näiteks, mis saab siis kui õpilane või tema vanemad ei pea võimalikuks usundiõpetust kuulata? Kas jääb siis laps neist aruteludest ilma?

Kui nüüd veel lisada fakt, et ega meie inimestel ole sageli ka elementaarseid teadmisi kodanikuühiskonnast ega oskust selles toimida, siis ehk oleks meil vaja eeskätt ikkagi korralikku kodanikuõpetuse õppekava?

Kolmandaks, rääkides kristluse osast Euroopa kultuuris, siis see on kahtlemata väga ja väga oluline, kuid tänapäeva globaalkülas ei ole kristlus kindlasti mitte ainus asi, mis meie koduõuel ilma teeb. Moslemite olemasolu me tunneme omal nahal juba üsna valusalt, kuid ka budistidel, paganatel ja igasugu muudel seltskondadel, on praeguseks nii maailma kui Euroopa kultuuriloos ka väga tugev jälg jäätud.

Ja ma usun, et me peaksime teadma mitte ainult seda, mis on meie minevik, vaid haarama sedagi, mis maailmas me praegu elame. Sestap ei tohiks muud usundid küll tahaplaanile jääda või koguni alavääristava hinnangu osalisteks saada.

Muidu aga hindan ma väga usundiõpetuse õppekava loojate head tahet ja suurt hulka tehtud tööd ning arvan, et vabatahtlikel alustel peaks see aine kindlasti kättesaadav olema. Oleks endal lapsed, siis ma ilmselt soovitaksin neil seda kuulata. Tõsiselt.

PS. Olen täheldanud, et religiooniõpetuse teemadel on pea kõigil midagi öelda, aga õppekava ennast on lugenud väga vähesed. Sestap olgu õppekava tööversioon siin viidatud.

 

Lisatud: Markusdaanieli on siinne arvama ärgitanud

 

Advertisements

Entry filed under: sotsiaalne närv.

“Tulnukas” – intelligendi kättemaks või jõmluse manifest? Õige usu test

28 kommentaari Add your own

  • 1. nipitiri  |  veebruar 9, 2007, 1:26 p.l.

    “Oleks endal lapsed, siis ma ilmselt soovitaksin neil seda kuulata. Tõsiselt.”

    kui vanu lapsi Sa silmas pead?

    Vasta
  • 2. kati  |  veebruar 9, 2007, 1:45 p.l.

    minugi poolest algklassidest peale.
    see esivanemate pärandi osa on ju minu meelest sellele vanusele väga ok.

    kui sa sihid sinna, et kas see on laste ajupesu, siis minu meelst mitte. müüte ja muinasjutte nad ju tohivad kuulda ja lugeda ja see pole veel kedagi neist ära rikkunud.

    pealegi, et ma ise olen siiski religioosne inimene, siis laps minu majas kasvaks nii ehk naa kogedes minu uskumusi, traditsioone ja rituaale. ei teeks ju paha, kui ta kogeks ja mõistaks, et on teisi, kel asjad käivad omamoodi. liiati, kuna ma ise olen eesti mõttes üks igavene marginaal.

    loomulikult ma eeldan, et õpetaja sealjuures on tasemel, ega tee lapsele propagandat ega alaväärista minu usutunnistust.

    Vasta
  • 3. nipitiri  |  veebruar 9, 2007, 3:51 p.l.

    selge…
    “soovitaksin neil seda kuulata”
    viisid mu mõtted märksa vanemasse ikka…

    Vasta
  • 4. Ramloff  |  veebruar 9, 2007, 5:11 p.l.

    Minu vastuväited ongi just selle algklassidest peale õpetamise vastu ja teema all “esivanemate pärand” tahaks ma pigem näha viiteid sellele, et eestlaste ürgne kultuur on maausk ja šamanism, mis pigem usub jumalatega mõistliku kokkuleppe saavutamise võimalikkusesse, kui laseb end jumala ees põlvili suruda ning paluda: “Issand, ma olen patune. Ära nuhtle mind oma vihas!”

    Vasta
  • 5. noiaelu  |  veebruar 9, 2007, 9:12 p.l.

    ei no, mullegi meeldiks, kui räägitaks kohalikest usunditest.

    samas, kui me oletame, et ideaalis on kohustuslik kultuurilugu (nagu see mulle meeldiks)ja praegusel kujul usundiõpetus on lisaks ja vabatahtlik, siis vüib ju üsna rahulikult kõnelda olulisematest piiblilookestest.

    suurt osa kultuurist aitavad need kindlasti mõista. ja emotsioone ning fantaasiat ergutavad ka samavõrra kui “saja rahva lood”

    viimaseid olen ma ise suure innuga lugenud ja sinna juurde olen ma sama rüümsalt kuulanud oma vanaema versioone ilmutusraamatust. ausaltöelda löks see kõik mul üsna ühe koha peale ja miskit erilist kahju ei teinud.

    ja üldse ma usun, et mida suuremad on inimese teadmised ja mida erinevamaid asju ta on kogenud, seda sallivamaks ja humaansemaks ta kasvab.

    ei arva, et kristlus selle kasvamise ja kasvatamise juures kuidagi eelistatud peaks olema, aga teisest küljest otse tõrjutud ju ka ei pea olema.

    otsest ajupesu ja pööramist ei poolda muidugi ühegi sildi all.

    Vasta
  • 6. noiaelu  |  veebruar 9, 2007, 9:16 p.l.

    ja loomulikult tassiks ma lapse ka sünagoogi ja mošeesse, et inimene näeks, mis maailmas toimub.

    Vasta
  • 7. Elver  |  veebruar 9, 2007, 9:18 p.l.

    Assaa. Nii head kirjatükki pole ma pikka aega lugenud. Ma arvan, et sa panid Platoni, Aristotelese, Kuhni ja teistega naelapea pihta. Samuti mis puutub vajadusse teada tänapäeva maailma oma mitmete religioonidega.

    Aga ma pole ikka veel aru saanud miks ei võiks usundiõpetust teiste ainete raames käsitleda. Ajalugu, kunstiajalugu, kodanikuõpetus, klassijuhatajatunnid, kirjandus… Isegi seksuaalkasvatuse tunnis oleks geniaalne lahata seda kuidas erinevad usundid ja kultuurid seksi ja seksuaalsusse suhtuvad.

    Vasta
  • 8. noiaelu  |  veebruar 9, 2007, 9:38 p.l.

    põhimõtteliselt ju võikski. mina ise pmst nii oma teadmised saingi. aga, noh, mul ei olnud just maailma tavalism kool sel hetkel.

    ja mulle tundub, et koolides maasiliselt üle eesti oleks jube raske esmalt kõiki õpetajaid vastavatel teemadel harida nii, et nad ise ei kõneleks katoliiklikest kanadest. sellest olukorrast võiks ilmselt kultuuriloo pakett üle aidata.

    Vasta
  • 9. ants  |  veebruar 10, 2007, 4:01 e.l.

    Nüüdsel ajal, mil maailmas on niipalju väga tõsiseid konflikte just usuliste veendumuste tõttu valla puhkenud, ei teeks mitte halba natuke rohkem neist ka teada. Halba usundiõpetus küll ei teeks. No, kas nüüd just päris esimesest klassist … aga neljandast võiks juba küll.

    Vasta
  • 10. notsu  |  veebruar 10, 2007, 2:27 p.l.

    Hakkasin mõtlema, et Leonardo ja Bachi jaoks on tegelikult õppeained juba olemas. Kui lapsed neid ei tea, siis on viga kas õpetajates või halbades õppekavades, mitte selles, et puuduks aine, kus neist teoreetiliselt rääkima peaks. Aristoteles ja Kuhn võiksid figureerida filosoofiatunnis, mis meie koolis oli keskkooliosas kohustuslik aine, ma ei tea, kuidas mujal on.

    Vasta
  • 11. noiaelu  |  veebruar 10, 2007, 4:06 p.l.

    nojah, rangelt võttes räägitakse ju usundeist ka ntx ajaloo raames ja pmst peaks ju räägitama ka ntx kunsti muusika ja kirjaduse tundides.

    kuidas sa religioonist rääkimata tegelikult seletad, mis on missa või mis on reekviem? või kuidas sa tegelikult õpetad ntx gooti arhitektuuri, kui sa ei räägi auväärt abt Sugerist? vanem osa kirjandust on niikuinii üsna religiosse maiguga, rääkimata religioossetest motiividest tänapäevani välja.

    ometi suudedakse ühes, teises ja kolmandas aines ajada oma joru, mis muude valdkondadega nagu ei seostu. vähemalt minu ajal, minu paide koolis oli see küll nii. ja selles mu meelest ongi häda ja lolluse lätted.

    ses mõttes oleks ideaalne, kui kõik õppekavad selle pilguga läbi vaadataks, et kuidas nad ka omavahel haakuvad. sellesse pilti annab muidugi pmst siis ka usundiõpetuse sobitada.

    Vasta
  • 12. notsu  |  veebruar 11, 2007, 1:10 e.l.

    Noh, füüsika ja keemiaga on ju sama jama. Ma hakkasin alles siis keemia loogikast korralikult aru saama, kui sellega mindi sinnamaani, kus ta on juba füüsika.

    Ja ajaloo tunnis sobiks üldse kõigist neist inimesega seot asjust rääkida – kunst, muusika, kirjandus, usk, pesemis- ja söömiskombed. Ainult et kuskile peavad need sõjad ja riigimehed ka ära mahtuma.

    Selles suhtes võiks sisust lähtudes olla olemas üks reaalaine (sest füüsika on seotud keemiaga, keemia bioloogiaga, bioloogia geograafiaga, geograafia geoloogiaga) pluss vahest siiski eraldi matemaatika (sest mida on matemaatikas reaalset?), vbla komplektis loogikaga.
    Siis üks jutustavam humanitaaraine, kuhu mahuks kirjandus, muusika, usund, filosoofia, mütoloogia, kombed, kunst, sõjad ja pealikud ja siis veel eraldi keeltetunnid. Emakeeletunni komplekti kuuluks retoorika.
    Ja jäävad veel kehaline kasvatus (kuigi seal humanitaaraines peaks niikuinii tants ka sees olema) ja käelise tegevuse tund, kus praktiliselt kunsti tehakse, kootakse ja taburette kokku pannakse.

    No ja siis tee õpetajahakatistele selgeks, et nüüdsest peab nende kvalifikatsioon olema vat nii lai. Muidugi võiks siis ka loobuda sellest mudelist, et üht ainet annab terve kursuse jooksul kogu aeg üks õpetaja, mis teeks nende elu lihtsamaks.

    Ma olen aeg-ajalt ausalt unistanud mingist kõikehõlmavast kultuuriloost ja koostanud mõttes lastele lektüüri ja kuulamiskavu. et vat keskaja juures mängiks neile igatsugu häid keskaja muusika esitusi, luule puhul annaks, kui sellel on muusikat säilinud, luule ikka laulu kujul kätte, laseks tantsida, pakuks süüa etseetera. Ja kus alles räägiks usust ja kommetest ja. Kui mulle kunagi kirjanduseõpetaja kohta pakuti, siis tekkis kohe selline õhuloss, kuidas ma kirjanduse tunni sildi all seda kõike teeksin, aga reaalsustunne tuli õnneks vahele (õnneks, sest ma ei arva, et ma oleks sellises aines hea õpetaja).

    Vasta
  • 13. notsu  |  veebruar 11, 2007, 1:19 e.l.

    Mõte läks liikuma: ei tea, kas niimoodi saaks kasvõi eri aineid kooskõlastada, et kui ajaloos on käsil vanaaeg, siis oleks kunstiõpetuses, filosoofias, usundiõpetuses ja muusikaõpetuses kah vanaaeg (antiikfragmendid ja selle kõrval säilinud vanad muusikatraditsioonid); kui keskaeg, siis kõigis ainetes või hea küll, kõigis humanitaarainetes ikka keskaeg ja nii edasi.
    Aga meenus, et vanaaega anti meile küll sellises vanuses, et siis ei oleks näiteks filosoofiast või antiikkirjandusest eriti midagi nokkinud. No ja siis meenus ka see, et ega see ajalugu ise ka eriti ei nokkkinud. Kõik, mis ma vana- ja kesk- ja varauusajast tean, olen ma ülikoolis õppinud, põhikooli ajalookursustest ei jäänud küll midagi külge.

    Sellepoolest võiks niisuguste keeruliste asjadega hakata üldse tegelema kõrgemas vanuses ja siis seda intensiivsemalt ning täita suurem osa algkooli- ja põhikooli alguse tundidest lapselikult head mälu nõudvate asjadega, nagu võõrkeeled. Teisi aineid annaks vast nii palju, et treenida last tasapisi nende teemadega tegelema, aga ei loodaks et kümneaastasele midagi Puunia sõdadest päriselt külge jääb.

    Ma pean ikka oma kooli tegema.

    Vasta
  • 14. noiaelu  |  veebruar 11, 2007, 2:44 p.l.

    kle, tee jah. 🙂

    aga seda möletan minagi, et antiik ja vanaaeg olid mingis totaalses lapsepõlves, kus tõesti midagi aru ei saanud.

    tegelt neid ju isegi võiks ses vanuses õpetada, aga sel juhul peaks hiljem ja pühjalikumlat nende perioodide juurde tagasi tulema.

    mul vedas, ma bakas saingi teise ringi peale, ja erkis tüki kolmandat, aga kust teised pidivad saama, ah?

    Vasta
  • 15. notsu  |  veebruar 11, 2007, 2:59 p.l.

    Nojah, las selles varases eas olla mingi üldine ajalookursus, et kuulsamad nimed kõrva jääksid, aga mitte kuigi palju ja mitte liigse materjalikogusega.

    Vasta
  • 16. noiaelu  |  veebruar 11, 2007, 3:14 p.l.

    no just.

    ja üldse ma olen eluaeg, st teadliku elu aeg, kontsentrilise õppe põhimõtteid hinnanud. et esmalt antagu maitse suhu ja siis hakatagu põhjalikult harima.

    Vasta
  • 17. notsu  |  veebruar 11, 2007, 3:34 p.l.

    Aga võõrkeeled jäävad ikka juba varases eas ropult hästi külge. Ma avastasin alles peagut kolmekümnesena, et mõnel on raske prantsuse keele hääldusreegleid meelde jätta. No kuidas raske? vaatad sõnale otsa ja tead, kuidas hääldada, eks ole.
    Vanemates klassides võib hakata selle baasi peale juba võõrkeelset väärtkirjandust söötma. Lihtsamat väärtkirjandust võib kohe ette anda, aga siis ei peaks enam lektüüri lapse arusaamisvõimega piirama.

    Vasta
  • 18. noiaelu  |  veebruar 11, 2007, 3:53 p.l.

    ega ma ei ole ausaltöeklda kunagi aru saanud, miks peab lektüüri kuidagi püüdlikult eakohasusega piirama.

    ise krabasin väiksena riiulist igasugu raamatuid, suur osa kõike muud kui eakohased.

    muidugi ei saanud mõnest suuremat aru ja mõnest sain omamoodi, aga mis sest. hiljem olen ma nende juurde ju osanud tagasi pöörduda.

    pealegi, nõiteks luuletused ei nüua ju ilmtingimata punktuaalset arusaamist, aga keele kõla ja loogikat peaksid nad küll hästi edasi andma.

    ahjualune oskaks siinkohal muidugi tühusama süna sekka öelda vist.

    Vasta
  • 19. notsu  |  veebruar 11, 2007, 5:00 p.l.

    … aga sa proovi ainult viiendikele Racine’i ette sööta.

    Vasta
  • 20. noiaelu  |  veebruar 11, 2007, 5:06 p.l.

    a oled sa proovinud? ja kui, siis, mis sai?

    Vasta
  • 21. Ramloff  |  veebruar 12, 2007, 7:15 e.l.

    Racine’i on raske ette sööta ka kõrgharidusega inimesele. Ma olen mõned aastad tagasi vaielnud Racine teemal ühe inimesega, kes oli teda lugenud, kuid ei osanud ütelda midagi muud kui et “ülespuhutud, maneristlik ja ebarealistlik”

    Vasta
  • 22. notsu  |  veebruar 12, 2007, 3:19 p.l.

    Mina ei ole proovinud midagi ette sööta… tegelt natuke olen, algajatele pr keelt andes tulid mõned Prévert’i luuletused sisse. Aga mulle keeleõpetamine eriti ei istunud, ei osanud nagu inimesi rääkima panna ja rohkem seda teha ei tahaks. Ma õpetan parem tantsu, liikumapanemine õnnestub paremini.

    Vasta
  • 23. noiaelu  |  veebruar 12, 2007, 3:27 p.l.

    mis tantsu?
    (aga ma läksin nüüd uudishimulikuks)

    Vasta
  • 24. oop  |  veebruar 12, 2007, 8:10 p.l.

    Hakkasin kirjutama, aga mõtlesin siis, et kirjutan mujale.

    Mitme maije keeli hääldust, muuseas, saab õppida ka õssu tagant juhiseid lugedes. Mina lugesin need jutud juba põnnina läbi ning imestan ikka aeg-ajalt, kui mõni mu kõrgharitud filoloogist kolleeg seda teha pole taibanud. Jabur ju. Pealegi on enamik Euroopa keeli nii lähedased, et midagi keerulist neis ju pole: kaht osates nuputad ikka kolmanda välja ning midagi on ka kultuuritaustast kylge jäänud. 🙂

    Vasta
  • 25. notsu  |  veebruar 13, 2007, 1:34 p.l.

    Renessansstantsu peaasjalikult.

    Vasta
  • 26. noiaelu  |  veebruar 13, 2007, 1:39 p.l.

    nämm, aga kahjuks ju tartus. 😦

    Vasta
  • 27. notsu  |  veebruar 13, 2007, 10:42 p.l.

    Kas siis Tallinnas ei tee keegi midagi sellist või?
    Okei, võibolla Kurbel juhendab ainult oma balletikoolitusega truppi, aga kas Tallinna Keskaja Klubis ei tehta midagi?
    A mine hullu tea, äkki ei tehtagi… kui mõelda sellele, et mind on paar korda Tallinna mõnele peole või muidu õpetama tellitud.

    Vasta
  • 28. noiaelu  |  veebruar 14, 2007, 7:54 e.l.

    ma ei julge sada prossa väita et ei tee. aga pigem tundub, et mitte.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

veebruar 2007
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728  

%d bloggers like this: