Hämarad naudingud

Ma armastan küdevat ahju. Tema mühinat ja krabinat. Tema punakat hõõgust, mis poeb tasakesi tuppa ja lubab: Soe. Soe. Soe. Kohe hakkab soe.

Ma armastan hämarikku, mis topib õue ja toa ühtmoodi halli kookonisse. Asjalikult. Hellalt.

Mulle meeldib, kuidas nad kokku saavad. Hämarikuhall ja ahjusuupunane.

Ma teen siis tugitooli kera endast, teest, vorstivõileivast ja raamatust. Säärase naudingukera.

Ja avastan sealjuures, et kell on juba viis. Ja väljas ei ole veel öö. Et pime on raatsinud kukesammu või paar hiljemaks jääda.

See tähendab, et kusagil lähedal on kevad. Mis sest, et meri on tükati jääs, mis sest, et lumi jalge all rudiseb, mis sest, et puid tuppa tuues hakkasid sõrmed külmast valutama. Seal kusagil on kevad ja levitab ehk juba vaikselt oma lõhna.

Minukera hämaruses tõstab nina ja nuhutab. Ootusrikkalt.

*

Ahjaa, kes tahab pühapäeva õhtuks lugemist, mingu Ivari juurest edasi.