Strandbergi koerast, võõrandunud inimesest

Kuivõrd minu juurde on täna juba jõutud otsides uudiseid Strandbergist ja tema koerast, siis tunnen peaaegu moraalset kohustust sel teemal sõna sekka öelda. Ehk siis mina olen poolt. See tähendab Mareki ja tema koera poolt.

Ausaltöelda olen ma ammu veendunud, et koerainimesed on Eestis üsna ahistatud ja iga mats peab oma pühaks kohuseks nende kallal vigiseda.

Ise sain viimati mingi moori käest tapelda, kui Kuriloomaga tema teelt viisakalt kõrvale astusin. Mu koer oli kusjuures täitsa kuss ja rihma otsas, aga moor kukkus vigisema, et miks ikkagi suukorvi ei ole. Vait jäi alles selle peale, kui mina avaldasin arvamust, et hetkel kuluks namordnik talle endale ära.

Ja igal kevadel hakkab Delfis ja mujal üks lõputu kägin sellest, kuidas kõik tänavad on koerasitta täis (kohati ongi ja ega see meeldiv ei ole muidugi, ehkki koeraomanike kallal vigisemise asemel oleks ehk tõhusam paigutada prügikaste, kuhu see sitt koristada). Kusjuures mitte keegi, no peaaegu mitte keegi, ei räägi, et kõik metsaservad on kevadeti täis inimeste maha kallatud-loobitud sitta, mis samuti oma “auhiilguses” välja sulab.

Nüüd siis on hambus Strandberg ja tema koer, kes küll ilmselt praamis kedagi ei ahistanud, retriiverid reeglina ei oskagi ahistada. Saba ka vist kellelegi supi sisse ei asetanud. Aga näe, hirmsasti häiris. Ja keegi ei küsigi, kas ehk oleks mõistlik rajada söögikohti ja ühiskondlikke ruume, kus saaks ka koeraga olla näiteks.

Tegelikult olen ma mõelnud, mis on selle osade inimeste koera-ja üldse koduloomaviha taga. On see totaalne võõrandumine loodusest? Katse suruda kõik muud eluvormid täielikult Teiseks, kellele Esimeste ühiskonnas pole mingit kohta? On see vajadus koristada ära kõik, kes ja mis ei ole steriilne nagu kiirabihaigla, sest nood meenutavad inimestele liiga väga muud kui nende väikest turvalist kultuurmaailma? Võibolla seda maailma, kus inimesed on samuti loomad, kel on janu ja nälg ja vaenlased ja haigused ja kõige vastu ei aitagi raha ja antibiootikumid?

Või mis see sunnib koeri (ja muid loomi) ning nende omanikke kohati nõnda kohtlema, nagu oleks neil katkutõbi?

Rong ei ole UFO

Kõik lehed pasundavad mulle seda. 

Ei soovi praegu üldse küüniliselt kõlada, aga kangesti tahaks öelda, et oli ju arvata ja nii see ükskord pidigi jne. 

Lugu nimelt selles, et Kloogaranna rong käib jube harva, mistõttu enamik pidevalt Tallinna ja Paldiski vahel liikuvaid autojuhte käitub, nagu poleks teda olemaski.

Enne ülesõitu hoogu maha ei võeta ja ega suuremat vasakule-paremale vaatama ka ei vaevuta. 

Kusjuures nii teevad kogenud juhid, isegi kogenud ühistranspordijuhid.

Just natuke enne mu vanamehe Iisraeli-sõitu suutis bussijuht end niimoodi raudteele ukerdada, et rong tuli ja mitte kaugelt. Minul jättis süda paar lööki vahele mõttest, et mõnele on praegu küll taevane Jeruusalemm lähemal kui maine, sest oleks buss end hetke kauem rööbastelt üle vedanud, oleks rong kohtunud just selle osaga bussist, kus meie istusime.

Rongijuht sai aga vist üldse šoki, sest ta suutis vilet anda alles siis, kui buss oli napikalt raudteest üle. Sedakorda õnneks siiski. 

Aga üldiselt, inimesed autojuhid, kes te seda teed sõidate, uskuge palun, rong ei ole UFO. Ta on päris päriselt, isegi kui ta liigub harva. Ja tegelikult ei ole ju liig enne raudteed mõelda ja siis sõita või kuis? 

Kui tavaline sina oled?

Ühe vana sissekande all tuli juttu tavalistest ja erilistest inimestest. Täpsemalt arvas MD, et inimesed peavad end erilisteks ehkki on tegelikult tavalised.

Seepeale hakkas mind huvitama, mis õieti peitub konstruktsiooni „tavaline inimene“ taga?

Ma saan aru, et on võimalik võtta üks või mitu iseloomujoont, oskust, hoiakut, käitumisviisi vms ning nende ilmnemist erinevatel inimestel mõõta ja võrrelda, saada keskmine ehk norm ja erinevused sellest. Et on võimalik leida keskmine sõbralikkus, keskmine agressiivsus, keskmine IQ määr jne, jne, jne. Ja on võimalik leida need, kel üht, teist või kolmandat omadust on keskmisest enam või vähem.

Aga milliseid inimlikke omadusi tuleb mõõta ja kui suur osa neist peab keskmisega kokku langema selleks, et öelda, see või too on nüüd „tavaline inimene“? Või eriline? Sest erilisust ei saa ju määratleda enne, kui on määratletud tavaline.

Kas keegi suudab defineerida tavalise inimese? Või vähemasti kirjeldada, mida mõtleb, kui sellist väljendit kasutab? MD? Teised?