Strandbergi koerast, võõrandunud inimesest

veebruar 12, 2007 at 2:07 p.l. 28 kommentaari

Kuivõrd minu juurde on täna juba jõutud otsides uudiseid Strandbergist ja tema koerast, siis tunnen peaaegu moraalset kohustust sel teemal sõna sekka öelda. Ehk siis mina olen poolt. See tähendab Mareki ja tema koera poolt.

Ausaltöelda olen ma ammu veendunud, et koerainimesed on Eestis üsna ahistatud ja iga mats peab oma pühaks kohuseks nende kallal vigiseda.

Ise sain viimati mingi moori käest tapelda, kui Kuriloomaga tema teelt viisakalt kõrvale astusin. Mu koer oli kusjuures täitsa kuss ja rihma otsas, aga moor kukkus vigisema, et miks ikkagi suukorvi ei ole. Vait jäi alles selle peale, kui mina avaldasin arvamust, et hetkel kuluks namordnik talle endale ära.

Ja igal kevadel hakkab Delfis ja mujal üks lõputu kägin sellest, kuidas kõik tänavad on koerasitta täis (kohati ongi ja ega see meeldiv ei ole muidugi, ehkki koeraomanike kallal vigisemise asemel oleks ehk tõhusam paigutada prügikaste, kuhu see sitt koristada). Kusjuures mitte keegi, no peaaegu mitte keegi, ei räägi, et kõik metsaservad on kevadeti täis inimeste maha kallatud-loobitud sitta, mis samuti oma “auhiilguses” välja sulab.

Nüüd siis on hambus Strandberg ja tema koer, kes küll ilmselt praamis kedagi ei ahistanud, retriiverid reeglina ei oskagi ahistada. Saba ka vist kellelegi supi sisse ei asetanud. Aga näe, hirmsasti häiris. Ja keegi ei küsigi, kas ehk oleks mõistlik rajada söögikohti ja ühiskondlikke ruume, kus saaks ka koeraga olla näiteks.

Tegelikult olen ma mõelnud, mis on selle osade inimeste koera-ja üldse koduloomaviha taga. On see totaalne võõrandumine loodusest? Katse suruda kõik muud eluvormid täielikult Teiseks, kellele Esimeste ühiskonnas pole mingit kohta? On see vajadus koristada ära kõik, kes ja mis ei ole steriilne nagu kiirabihaigla, sest nood meenutavad inimestele liiga väga muud kui nende väikest turvalist kultuurmaailma? Võibolla seda maailma, kus inimesed on samuti loomad, kel on janu ja nälg ja vaenlased ja haigused ja kõige vastu ei aitagi raha ja antibiootikumid?

Või mis see sunnib koeri (ja muid loomi) ning nende omanikke kohati nõnda kohtlema, nagu oleks neil katkutõbi?

Advertisements

Entry filed under: sotsiaalne närv.

Rong ei ole UFO Kasiinosõltuvusest. Väga isiklikult.

28 kommentaari Add your own

  • 1. notsu  |  veebruar 12, 2007, 3:06 p.l.

    Kardetavasti rikuvad koerte reputatsiooni need koeraomanikud, kes oma suured koerad koolitamata jätavad või kurjaks koolitavad. Õnnepalu kirjutas kunagi, kuidas Prantsusmaal võib rahulikult läbi küla jalgrattaga sõita, koerad vaatavad oma õuest rahulikult pealt; Eestis pakub alati närvikõdi, kas ikka jaksab taga ajava ja lõugu laksutava peni eest ära sõita.
    Ühe mu tuttava lapsele kargas koer üle aia kallale – hüppas oma aiast tänavale ja külge kinni. Laps oli siis koeraga rahulikult rääkinud ja koer oli selle peale rahunenud ja ta lahti lasknud.
    Ma ise õppisin lapsepõlves Nõmmel koeri kartma – Hiiu pargis tormas alatasa mõni vasikasuurune isend haukudes sulle peale, läheduses viibiv peremees ei teinud midagi, et teda tagasi kutsuda, vaid ütles üleolevalt “ega ta midagi ei tee,” või veel parem, “no eks koer tunneb kohe ära, kui on halb inimene”. Niiviisi õppisin muidugi ära ka selle, et enamik koeri on kurjad ainult peremehe juuresolekul ja üksikult jooksvat koera ei pea niiväga kartma.

    Vasta
  • 2. noiaelu  |  veebruar 12, 2007, 3:24 p.l.

    nojah, selliste peremeestega olen minagi hädas olnud, kusjuures eriti siis, kui mul on enesel koer kaasas olnud.

    sealsamas hiiu pargis lasi ükskord üks muidu kena olemisega vanapaar ringi lipata oma vasikasuurusel noorel penil. peni ei olnud tõepoolest tige, aga ta oli minu omast kaks ja pool korda suurem ja raskem ja tegi kuriloomale mängides haiget. seepeale läks muidugi kuriloom paanikasse ja mina, kes ma hakkasin ka minema, sest vasikaskoer ei läinud ära, palusin ta kinni panna, olid vanad solvunud. neil ju hea kuts.

    ja paldiskis on üks kutt ülitigeda rotikaga, kes läheb ikka vahtu, kui teist koera näeb. selle kuti peale ma pidin otse karjuma, et ta oma eluka kinni paneks enne, kui see minu koera ära sööb. ega mees aru ei saanud vist, miks ma õiendan, aga sest peale korjab igaks juhuks oma peni rihma otsa, kui mind näeb.

    ometi need tolkamid ei peaks ju olema põhjus vihata KÕIKI, kel on koer. eriti kui loom end silmnähtavalt viisakalt ülal peab nagu vist mareki kuts praamis tegi.

    Vasta
  • 3. ahaa  |  veebruar 12, 2007, 3:35 p.l.

    iga viha taga on hirm. alati. kusjuures see konkreetne viha ei pruugi olla täpselt sellesama asja hirmuga seotud.

    kui inimene on siuke… elada ei julge ja kõigi ja kõige peale tige, siis sobib talle mistahes objekt, mille peale oma viha välja valada. koer sobib selleks samahästi kui nii mõnigi muu endast erinev objekt.

    aga miks konkreetselt koerte suhtes võidakse piiranguid kehtesada ongi väga lihtne põhjus: lollid ja hoolimatud peremehed, kes oma koeri kas kinni ei mõista pidada või siis nad kurjaks muudavad. seda meelt olen ma küll, et (suur) koer võiks avalikus kohas kinni olla – mulle ntx ei meeldi, kui sõbralik koer suures sõbralikkusehoos minu peale üles hüppab või mind heameelest lakkuma kukub (on ette tulnud. selles, et jalutades või jalgrattaga sõites tuleb vahel ette ekstsesse kurjade koertega, ma ei räägigi.

    konkreetse loo puhul olen strandbergi poolt – koer oli rihma otsas ja rahulik, puhas jne. rahvast oli praamil vähe ja ma eeldan, et koer ei häirinud tegelikult mitte kedagi. loodetavasti ei olnud kellelgi külastajatest ka koeraallergiat. ja kus see strandberg siis pidi olema – istuma poolteist tundi 2×2 m2 suuruses koridoris, kus polnud pinkegi?
    samas, kui praam oleks olnud rahvast täis, siis oleks see olnud küsitav – paljud ntx kardavad koeri ja ilmselt söögikohas võib tekkida see probleem, et koer tahab laudadel olevat sööki nuusutada- ja võõra koera puhul see ei pruugi väga meeldiv olla.

    minu jaoks on mingi lällav ja haisev joodik 100 korda hullem nähtus, kui rahulik koer.

    Vasta
  • 4. notsu  |  veebruar 12, 2007, 3:36 p.l.

    EI tea… kui kellelgi on mõne sellise asja tagajärjel foobia tekkinud, siis läheb ta edaspidi koera nähes lihtsalt paanikasse. Mul lööb kah suurt koera nähes kerge adrenaliinisahmaka üles. Ainult et ma üritan seda varjata.

    Vasta
  • 5. noiaelu  |  veebruar 12, 2007, 3:52 p.l.

    mnjah, et foobia on foobia, sellest ma saan muidugi jälle aru.

    mina kardan ntx paaniliselt liblikaid, kes pole mind ju iialgi rünnanud. aga kui mõni tuppa eksib, olen mina kangestunult teki all ja ootan, et majja ilmuks kuskil suur ämblik, kes selle jõletu looma nahka paneks.

    Vasta
  • 6. ahaa  |  veebruar 12, 2007, 4:19 p.l.

    foobiaga jah, ei tee suurt midagi

    samas, kui koer on rahulik ja rihma otsas ja keegi just otseselt kartma ei hakka… siis vast päris diskrimineerima ka ei peaks.

    eks kõik on mitme otsaga. mõned naabrid ntx jälle ei saa sellest aru, miks nende elukas peaks oma aias kinni olema ja mitte käima teistes aedades lilli üles kraapimas ja põõsaid surnuks soristamas.

    ja tegelt.. koera junnid võiks iga endast lugupidav koeraomanik ära koristama – kui pole prügikasti kohe käepärast, võib selle ju kilekotiga enda maja prügikasti viia.

    Vasta
  • 7. ahaa  |  veebruar 12, 2007, 4:20 p.l.

    dzhiisas, kas te saate ka vahel pärast nende kommentaaride saatmist, mis on otse kirjutatud, kuid mida pole eelnevalt läbi loetud, närvivapustuse? ma küll vahel saan 😀

    Vasta
  • 8. lepainglane  |  veebruar 12, 2007, 4:35 p.l.

    Phääh, oleks selle kutsa rihma teises otsas olnud mitte Strandberg, vaid mingi turske tundmatu jõmmkärakas, oleksid Lindat-Jaani vait olnud kui tummahambad.

    Vasta
  • 9. Ramloff  |  veebruar 12, 2007, 4:41 p.l.

    Tänane kogemus rongist.
    Hommik – ca kaheaastane laps on kõigepealt ääretult kõvahäälselt sotsiaalne lä-lää ja seejärel umbes 10 minuti jooksul jonnituurid.
    Pärastlõunane tagasitee – kõrvalpingil suur must rotveiler, muidugi ilma suukorvita, niiet esialgu tekkis ka kergelt kõhe tunne, kuid koera olemus nii sõbralik, et see kõhedus kadus kohe.

    Igal juhul laps suutis oma jonnimisega tekitada 10 korda suurema stressi kui koer.

    Vasta
  • 10. Jutud, arvamused, vestlused jms. » Blog Archive »  |  veebruar 12, 2007, 5:12 p.l.

    […] … Nüüd siis on hambus Strandberg ja tema koer, kes küll ilmselt praamis kedagi ei ahistanud, retriiverid reeglina ei oskagi ahistada. Saba ka vist kellelegi supi sisse ei asetanud. Aga näe, hirmsasti häiris. Ja keegi ei küsigi, kas ehk oleks mõistlik rajada söögikohti ja ühiskondlikke ruume, kus saaks ka koeraga olla näiteks.” noiaelu.wordpress.com/2007/02/12/strandbergi-koerast-voorandunud-inimesest/ […]

    Vasta
  • 11. nipitiri  |  veebruar 12, 2007, 5:18 p.l.

    hullult palju sõltub koera tõust…
    võib-olla see must retriiver ei ole veel igaühe jaoks kindlate sõprade nimistusse kantud…
    mäletan, et punase kolliga kõndides (ka rongiga sõites), teenisime üldiselt heakskiitvaid pilke…
    olin isegi hädas, et meie aiast möödujad püüdsid kutsat küpsistega ära osta…
    meelde tuleb ainult üks kõhedust tekitanud juhtum:
    vene küla vahel jalutades tuli vastu ehtne baba ja susises: ranše tolko gospoda deržali takih sobak

    Vasta
  • 12. Larko  |  veebruar 12, 2007, 8:05 p.l.

    Sinu ja Kurilooma seisukohalt olen ikka nõus. Siinmail vaid kehtib üleränk hügieeniseadus, mis kategooriliselt keelab ära igasugusesse toitlustusastusse loomaga sisenemast.

    Hoopis teine asi on see, et valimiste tõttu poleks isegi mina mõnes toimetuses jätnud seda juhtumit kajastamata, ehkki mulle seda laadi lood üldiselt ei meeldi. Ma saan aru et rohelistele on valijatega suhtlemine harjumatu tegevus ehk võib-olla võetakse õpust.

    Vasta
  • 13. nipitiri  |  veebruar 12, 2007, 8:15 p.l.

    Kati,

    kas panid tähele, et Bombus pani keldrisse vahva lingi:
    http://www.artgarage.ee/yarko/uudised/peniga.htm

    Vasta
  • 14. Vassilissa  |  veebruar 12, 2007, 8:30 p.l.

    No mina kuulen ka seda namordniku juttu koguaeg, sel ainsal lihtsal põhjusel, et mul on SUUR koer (ca 50 kg). Ometi näitab minu kogemus, et ülekäte ja kurjad on sageli just väikesed koerad – nende treenimist vist peetakse väheoluliseks ja sageli kuuluvad nad mõnele vanamutikesele, kellele tema armsa tupsukese käitumisprobleemid teevad vaid nalja. Viimati sain sõimata eaka meesterahva käest, kelle taks (loomulikult ei olnud ta rihma otsas) minu njuufalaadset looma ründas, ja mille peale minu elukas lihtsalt kurjalt urises. Ja siis mina sain konkreetselt sõimata, et miks mu koeral pole suukorvi, kuigi tema koer ju hammustas minu oma — need on olukorrad, kus ma tõesti lähen tigedaks ja vanamees taltus alles, kui ma lubasin politsei kutsuda, et eks siis paistab, kellele õigus jääb.

    Ühistranspordis on minu koer alati suukorviga, ta on puhas, ei häälitse ja rahulik. Ja ikkagi on inimesi, kellele ta ette jääb. See vist ongi paratamatu.

    No ja siis veel nii palju, et koristan alati oma koera järelt, ning kui ei ole prügikasti, siis jah, toongi kraami oma maja prügikasti. Sellegipoolest, see ei ole lahendus, sest nõuab ikka omajagu meelekindlust jalutada tundide viisi kotike s***ga näpu otsas, ausalt tunnistan, vahel tuleb kiusatus kotike põõsa alla lennutada. Niiet olen blogiomaniku poolt – rohkem prügikaste paluks!

    Aga koeraga olen kohvikus käinud küll. See pisike trühvlikohvik Vene tänaval, ning alati on meid vastu võetud ja meisse hästi suhtutud.

    Vasta
  • 15. Larko  |  veebruar 12, 2007, 8:41 p.l.

    Vassilissa, Sinu koer on puhas ja Sa ise oled kultuurne koerapidaja. See käib ka Kurilooma, Kati ja Arni kohta, seda ma tean. Arvan et käib ka Strandbergi ja tema peni kohta, kuigi ei tea. Arva aga ära, kas Hiiumaa laeval on määrused tehtud nende kolme peni või kellegi teise alusel? Peavad nimelt kõigile ühesed olema, need määrused.

    Vasta
  • 16. noiaelu  |  veebruar 13, 2007, 7:05 e.l.

    nipitiri, armas link, asjalik ka. patsuta bombust edasi 🙂

    larko, ma saan aru küll, et valimiste eel on sihukesed lood magusad ja õhtulehele eriti magusad. ma võin isegi sellega nõus olla, et sellised juhtumid suhtlema õpetavad.mis ei tähenda, et minus ei ärkaks puhuti ahistatud koeraomanik 🙂

    kusjuures tegelikult ju võiks olla meilgi mõni söögikoht, kus õigus koeraga kõrtsu minna oleks ametlikult turundusargument ja selgelt välja öeldud.

    riias vanasti oli sihuke koht “andaluusia koer”. nüüd ma kahjuks pole riias käies sinnakanti tükk aega juhtunud ega tea, kas koerakord veel alles või kas kõrtski püsti.

    Vasta
  • 17. ieska  |  veebruar 13, 2007, 8:07 e.l.

    Sina ja veel 8 sinusugust võivad hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni treenida oma koeri sotsiaalseteks ja muidu igati toredalt käituvateks elukateks. Te kõik võite neid kasvõi igapäev pesta ja kammida ning kogu teie “koerandus” võib olla kordi puhtam kui mõne teise kodaniku ema magamistuba. Namordnik võib teie koertel olla kasvõi 24/7 jne jne.
    Ja siis tuleb 1 (loe: üks) koeraomanik, kellele tema Muki on KÕIK ja peale seda tuleb tükk tühja maad ning peale seda ei tulegi enam mitte midagi.
    Kõik 9 inimese tehtu on korraga haihtunud ja neid 9t hakatakse hindama ainult selle ühe järgi, kes ei korista oma koera järelt, kelle koer on kasvatamatu ja mis iganes kõike koledat veel. Üksainus tilk tõrva koeraomanike ühises meepotis jaksab tunduvalt rohkem ära rikkuda kui kogu ülejäänud mesi heastada suudab.
    Kui sellele kõigele lisada eestlaslik foobia, mis ütleb et ta on teise eestlase lemmiksöök nagunii, siis polegi palju vaja, et jõuda üleüldise koertekeeluni kus iganes.Sest kindlasti on just see pildil olev koer see kõige kurja juur, keda tahetakse teistele kallale ässitada ja kes kõik kohad täis tienud on.

    P.S Ieskal on kolm suurt koera ja ta käib kevadeti koristustalgutel, kus koerad on olmeprügi ja ehitusjäätmeid terve pargi täis teinud.

    Vasta
  • 18. ahaa  |  veebruar 13, 2007, 8:17 e.l.

    mde, ramloffi kommentaari lugedes meenus veel üks teema:

    needsamad kõvahäälselt rääkivad ja jonnivad lapsed

    et mida siis nendega teha? :))

    selge see, et last ei tohiks lubada jalgupidi istmete peale ronida jne. aga kui paariaastasel lapsel tuleb rongis/poes/kohvikus peale jonnituju, siis ausaltöelda ei olegi temaga suurt midagi teha. normaalsed lapsevanemad püüavad lapsega rahulikult rääkida, kuid paljudel juhtudel see ei aita. ma olen kategooriliselt selle vastu, et siis lapsega peaks kärkima hakkama või sakutama, lööma vmt. ja see ei ole tihti üldse kasvatuse küsimus – teatud eas lapsed on altid oma võimu ja muid piire jonniga katsetama. ka on nad tihti hommikul unised, õhtul väsinud ja söömata (veresuhkru langus põhjustab meeleolu langust üsna üheselt), poes on neil tihti palav – ja laps elab seda endast jonnina välja.

    loomulikult häirib see kaasinimesi. kuid mida siis teha?
    🙂

    Vasta
  • 19. Kärt  |  veebruar 13, 2007, 9:24 e.l.

    vihkamise taga ei ole muud kui vihkamine
    vihatakse lapsi, rasedaid, üksikuid, paariinimesi, koeraomanikke, kassiomanikk, autoomanikke, jalakäijaid, arste, patsiente, politseinikke, kõiki.
    Kui kõik kategooriad lõpetaksid eneste ja teiste kategoriseerimise ja hakkaksid kaasinimest austama, siis
    see lõppeks. Kui kõik vastastikku teiste õigusi aktsepteeriksid.

    Vasta
  • 20. Tatsutahime  |  veebruar 13, 2007, 10:57 e.l.

    Mina kardan koeri. Paaniliselt. Nii kaua kui ma iseennast mäletan, olen ma neid kartnud. Minu esimene kogemus koeraga oli see, et nähes mingit tillukest rakatsit jooksin ma vanema õe juurde ronisin kiiresti-kiiresti tema õlgadele ja anusin, et ta ajaks selle eluka ära. Koer ei olevat üldse kuri olnud ja minuga eriti tegelenudki.

    Kui keegi tuleb koeraga kohvikusse, siis mina pean sealt ära minema. Kui keegi on koeraga pargis, siis ma lähen sealt pargis üldjuhul ära. Kui keegi tuleb mulle koeraga tänaval vastu siis tabab mind hirmulaine, mida ma saan mõnevõrra kontrollida. Oma elu jooksul olen kohanud kahte koera, kellega ma suudan ühes ruumis pikemalt viibida ilma täiesti kangeks tõmbumata. Aga natukene häiritud olen ma ikkagi kui ma tean, et nad seal on.

    Ükski koer ei ole mind kunagi hammustanud, üks bokser üritas paar korda, aga peremees oli valvas. Too koer ka pigem üritas mängides näksata, aga mina ei ela ju sedagi üle, kui mind nuusutama tullakse.

    Ma lepin sellega, et inimesed kasvatavad koeri ja omavad neid. Mõned koerad on tegelikult sõbralikud ka. Aga ma ei lepi sellega, kui kuskil on ette nähtud koerte ala ja koertevaba ala ja siis ma ei saa koertevabal alal ka ilma koerteta olla.

    Mulle ei meeldi selles loos see, et praamil ei ole koerte ja omanike jaoks mingit mugavat kohta. Või kohvikus disainitud koertenurka – sest ma olen täiesti nõus, et koertega peab saama reisida ja koertel ja nende omanikel peab olema ka hea. Ma lihtsalt ei taha pagenduda.

    Vasta
  • 21. noiaelu  |  veebruar 13, 2007, 11:03 e.l.

    einoh, kui oelks korralikud koerte alad, ega siis ei peakski ju koerteta inimeste aladele ronima.

    ainult et pole neid koertealasid eriti jah.

    Vasta
  • 22. DUHH  |  veebruar 13, 2007, 12:12 p.l.

    Kuigi Te Marta&Potsataja blogi ei loe:
    seal on täna kah koerateemaline postitus.

    Vasta
  • 23. noiaelu  |  veebruar 13, 2007, 12:58 p.l.

    ma olen nagu ikka aegajalt lugenud.
    ja ma isegi märkasin koerateemat.
    aga aitäh muidugi viitamast.

    Vasta
  • 24. notsu  |  veebruar 13, 2007, 1:17 p.l.

    Laste kisast palju enam on mind häirinud hüsteerilised lapsevanemad. Niiii sageli on näha, kuidas täiesti rahuliku lapsega ema pidevalt õiendab. Avar pood, ema valib riideid, laps mängib vaikselt autoga, võimalik, et teeb omaette põrrrrrrrrr. Ema: “nhhh, kas sa ei saa normaalselt oldud? nhhh, tule sealt ära. Nhhh, ära mine sinna. Nhhh, natukenegi ei saa vaikselt oldud”. Huvitav oli jälgida, kuidas selle kõige juures veel hämmastavalt rahulik laps hakkas emaga suheldes juba samasuguseid intonatsioone kasutama – kui rääkis, siis ainult vinguva hääletooniga.

    Vasta
  • 25. Ramloff  |  veebruar 13, 2007, 2:45 p.l.

    Üldiselt ongi ilmselt üks sisemise intelligentsuse näitajaid ka see, kas siis kui miski meile ei meeldi, ent see miski siiski meie elulisi huvisid ei riiva, me kukume lärmama või mitte. On palju asju, mis meid häirivad, kuid mille puhul me siiski vaikime, sest häiritus ei lähe üle selle piiri, mil tunneme vajadust kõva häält teha. Osadel inimestel on see piir aga palju madalamal.

    Vasta
  • 26. notsu  |  veebruar 13, 2007, 10:39 p.l.

    Eh, ma ei saa üldse aru, keda isegi natukene häiriks üks autoga põrandal mängiv laps, rääkimata eluliste huvide riivamisest. Kahtlustan, et see ema kaalutleb stiilis “minu laps põrandal, iššand, mida inimesed nüüd mõtlevad”, tulemata selle peale, et inimesed ei pea selle peale üldse midagi erilist mõtlema. Või tunneb, et ta peab last kogu aeg Kasvatama, muidu veel keegi arvab, et ta on halb ema. Mine võta kinni.

    Ma ise tundsin küll kiusatust siis, kui too ema viskas repliigi “nhhhhh, miks sa pead kogu aeg vinguma”, vahele öelda “ei tea, kes siin kogu aeg vingub”, aga kardetavasti oleks see sekkumine üksnes lapsele kurjasti kätte tasunud ja mitte midagi parandanud.

    Muide, mõne koeraomanikuga on vahel sarnane lugu – ta lihtsalt peab kõigile näitama, kuiväga ta oma koera kasvatab. (Siis on mu kiusatused samasugused.) Ja küllap sealt need närvilised ja tigedad koerad ka tulevad.

    Vasta
  • 27. Päikesejänku  |  veebruar 14, 2007, 1:06 p.l.

    Notsuga täitsa nõus. Kohutavalt valus on vaadata, kuidas mõned koeraomanikud oma koeri tänaval rihmaga peksavad, jalaga taovad, nende peale karjuvad jne. Sellise koera närvikava on raudselt rikutud ja ta muutubki ettearvamatuks.

    Vasta
  • 28. noiaelu  |  veebruar 14, 2007, 1:26 p.l.

    ma tean muidugi ka neid pervosid, kelle eesmärk ongi koer kurjkas kasvatada, et siis sellega poosetada. taolisi inimesi tahaks küll ise rihmutada.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

veebruar 2007
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728  

%d bloggers like this: