Need vastikud, vastikud pühad?

Viimasel ajal on kombeks kõigi pühade ja tähtpäevade (olgu jõulud või jaanipäev või siis sõbrapäev, nagu täna) puhul lõugama pista, et need on tüütud ja kommerts ja uih! meie neid küll ei pea. Meil on iga päev pühapäev jne.

Ajan nüüd jumalast ebapopulaarset juttu, aga minu meelest on inimestel ikkagi pühi vaja. On vaja erilisi hetki ja sündmusi, mis argipäevast eraldi seisavad. On vaja võtta vahel kapist paremad riided ja panna lauale pühadeserviis. On vaja natuke siblida, korraldada ja sättida ja tunda seda tibake teistmoodi päeva erutust. On vaja tunda end keskmisest natuke elusamalt. On vaja oma lähedasi märgata ja neil karva silitada. Vähemalt mul on vaja.

Muidugi on tõsi, et seda tuleb teha ka muudel päevadel. On tõsi seegi, et vahel tulevad ilusad ja eredad hetked-muljed ilma mingite pühadeta. Kuid siiski on Mamma Loodus pannud inimese kokku nõnda, et ta ei suuda olla 360 päeva jutti ühtviisi erksate meeltega, õnnelik, ilus ja hooliv.

Igapäevastest asjadest saab paratamatult rutiin ja kui iga päev oleks pühapäev, siis tegelikult ta ei olekski püha, sest püha ehk tavalisest erinev tunne kaoks igapäevasel pruukimisel õige käbedalt.

Ometi näikse suur osa inimesi kartvat pühi nagu vanakurat välku.

Põhjuseks, miks pühad pahad on, öeldakse tavaliselt, et kommertsvärk. Eks nad ole ka, kui kaupmeeste pongestusi vaadata, aga teisalt, sina ei pea ju pühade ajal mööda poode jooksma. Võib ju ise mõnusaid kinke teha või midagi.

Sestap olen mõelnud, kas see, mis pühade puhul tegelikult häirib, on ikka miski muu. Võibolla oskamatus midagi pühitseda. Et pole nagu harjunud ja tekitab ebamugavust. Nagu juhtuks töölissöökla asemel korraga restorani ja ei teaks kuhu käsi panna.

Või siis on asi selles, et pühade ajal muutub inimlik kontakt kuidagi väga oluliseks. Aga, jumal paraku, on tänapäeval enamik inimesi üsna üksi(kud). Ja üsna paljud neist, kel nagu on mingi suhe ja pere, tunnevad end pigem üksikult. Niisama argipäevi on sedasi poolvõõralt lihtne ühisel pinnal mööda saada, aga pühade ajal võtab hinge kraapima. Siis on parem teha nägu, et pole mul kogu seda tingel-tanglit tarviski. Või kui, siis ainult laste pärast.

Või kuidas teistele tundub? On`s rohkem põhjust pühi armastada või vihata?

PS kogu jutu pääle siiski head sõbrapäeva kõigile ja eriti soojad kallistused sõpradele ja kaasblogijatele Abelele, Ahjualusele, Atile, Larkole, Märtsijänkule ja Ramloffile.

Vanamees saab pai.