Need vastikud, vastikud pühad?

veebruar 14, 2007 at 1:22 p.l. 10 kommentaari

Viimasel ajal on kombeks kõigi pühade ja tähtpäevade (olgu jõulud või jaanipäev või siis sõbrapäev, nagu täna) puhul lõugama pista, et need on tüütud ja kommerts ja uih! meie neid küll ei pea. Meil on iga päev pühapäev jne.

Ajan nüüd jumalast ebapopulaarset juttu, aga minu meelest on inimestel ikkagi pühi vaja. On vaja erilisi hetki ja sündmusi, mis argipäevast eraldi seisavad. On vaja võtta vahel kapist paremad riided ja panna lauale pühadeserviis. On vaja natuke siblida, korraldada ja sättida ja tunda seda tibake teistmoodi päeva erutust. On vaja tunda end keskmisest natuke elusamalt. On vaja oma lähedasi märgata ja neil karva silitada. Vähemalt mul on vaja.

Muidugi on tõsi, et seda tuleb teha ka muudel päevadel. On tõsi seegi, et vahel tulevad ilusad ja eredad hetked-muljed ilma mingite pühadeta. Kuid siiski on Mamma Loodus pannud inimese kokku nõnda, et ta ei suuda olla 360 päeva jutti ühtviisi erksate meeltega, õnnelik, ilus ja hooliv.

Igapäevastest asjadest saab paratamatult rutiin ja kui iga päev oleks pühapäev, siis tegelikult ta ei olekski püha, sest püha ehk tavalisest erinev tunne kaoks igapäevasel pruukimisel õige käbedalt.

Ometi näikse suur osa inimesi kartvat pühi nagu vanakurat välku.

Põhjuseks, miks pühad pahad on, öeldakse tavaliselt, et kommertsvärk. Eks nad ole ka, kui kaupmeeste pongestusi vaadata, aga teisalt, sina ei pea ju pühade ajal mööda poode jooksma. Võib ju ise mõnusaid kinke teha või midagi.

Sestap olen mõelnud, kas see, mis pühade puhul tegelikult häirib, on ikka miski muu. Võibolla oskamatus midagi pühitseda. Et pole nagu harjunud ja tekitab ebamugavust. Nagu juhtuks töölissöökla asemel korraga restorani ja ei teaks kuhu käsi panna.

Või siis on asi selles, et pühade ajal muutub inimlik kontakt kuidagi väga oluliseks. Aga, jumal paraku, on tänapäeval enamik inimesi üsna üksi(kud). Ja üsna paljud neist, kel nagu on mingi suhe ja pere, tunnevad end pigem üksikult. Niisama argipäevi on sedasi poolvõõralt lihtne ühisel pinnal mööda saada, aga pühade ajal võtab hinge kraapima. Siis on parem teha nägu, et pole mul kogu seda tingel-tanglit tarviski. Või kui, siis ainult laste pärast.

Või kuidas teistele tundub? On`s rohkem põhjust pühi armastada või vihata?

PS kogu jutu pääle siiski head sõbrapäeva kõigile ja eriti soojad kallistused sõpradele ja kaasblogijatele Abelele, Ahjualusele, Atile, Larkole, Märtsijänkule ja Ramloffile.

Vanamees saab pai.

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta), mõte kiusab.

Kasiinosõltuvusest. Väga isiklikult. Väga aus ettevõte

10 kommentaari Add your own

  • 1. ahaa  |  veebruar 14, 2007, 1:39 p.l.

    soe kallistus sullegi!

    mulle on pühi vaja. s.t. ma mõtlen, et kui me märkame elu ja elurõõmu erinevatel viisidel spetsiaalselt tähistada ja pühitseda, oleme me ise ka rõõmsamad ja paneme seda rohkem tähele, et elu on ilus ja pühitsemist väärt.

    cherish the life – lühidalt.

    olen ka mõelnud, kust see pühadevihkamine ja jõudsin sinnani, et vähemalt osadel inimestel on see sellest, et ei osata olla avali, avatud südamega, hea, soe ja sõbralik, ei taheta oma tundeid tunda ega väljendada ning samuti ei taheta olla iseenda ja oma tunnetega.

    Vasta
  • 2. juuli  |  veebruar 14, 2007, 2:19 p.l.

    Minu arvates piisab täiesti sellest, kui olla alati sõbralik.
    Kui inimene on muidu selline ülbe, ennasttäis ja muidu sind tundagi ei taha, aga nüüd kukub keep-smilinguga kallistama ja häid pühi soovima, siis mulle see küll mingit muljet ei avalda. Efekt on pigem vastupidine ja ma käin tast tulevikus kaarega mööda.
    Kinke võib teha alati – lihtsalt niisama! Sellepärast ei pea ajama kalendrist mingit tähtpäeva taga ja siis pingutama nii,et veri ninast väljas.
    Ju siis olen ma rohkem seda pühade-vihkaja-tõugu….

    Vasta
  • 3. noiaelu  |  veebruar 14, 2007, 2:50 p.l.

    sõbralik ja heatahtlik võiks inimene muidugi tõesti koguaeg olla. nii põhimõtteliselt. sest eks me praktikas ole halvematel hetkedel ju kõik turtsakad ja tigedad.

    aga midagi nagu tõesti erilist oleks mu meelest siiski vaja. iseasi muidugi, et milliseid pühi ja miks keegi peab.

    Vasta
  • 4. Ramloff  |  veebruar 14, 2007, 3:44 p.l.

    Üldiselt on kõik iseenda sisemise hoiaku küsimus. Me võime ju lihtsalt seda kommertslikku poolt mitte tähele panna ja vältida neid kohti, kus seda väga rõhutatakse. Tähistada neid pühi omamoodi ja oma reeglite järgi, ilma ilmtingimata suuri kingitusi ostmata.

    Vasta
  • 5. heli  |  veebruar 14, 2007, 3:44 p.l.

    Eile ütles üks inimene ohates, et vaja poodi minna kinke otsima. Et kui ette tead, et kõik muudkui teevad kingitusi, siis on ikka hullult piinlik, kui ei ole midagi vastu kinkida. Et nagu kohustus siis või nii… Selline tobe kohustus.
    Mulle meenus siis, et kunagi tähistati sõbrapäeva hoopis sedasi, et tehti pisikesed papist südamekujulised kaardikesed ja pisteti salaja neile taskusse, keda üllatada taheti. Mäletan endagi üllatust ja mõistatamist, kui korraga kätt taskusse pistes sõrmed papist südamega kohtusid. Ja terve õhtu nuputasin, kes selle mulle taskusse pistis. Ei nuputanudki välja. Sellistel toredatel üllatustel on palju suurem võlu kui kingitusel, millele on peaaegu et kohustus samas vääringus kingitusega vastata.

    Vasta
  • 6. Ramloff  |  veebruar 14, 2007, 3:45 p.l.

    Muidugi kallistan sind ja sinu vanameest kah!

    Vasta
  • 7. noiaelu  |  veebruar 14, 2007, 7:58 p.l.

    mu meelest on ka väikesed toredad üllatused kordi paremad, kui pongestatud, aga möttetud kingid.

    väikesed üllatused nöitavad, et üllataja sust hoolib.
    kuskilt kiiruga krabatud kink aga annab pigem vastupidise sõnumi.

    Vasta
  • 8. märtsijänes  |  veebruar 14, 2007, 10:20 p.l.

    kallistan ja soovin tagantjärgi sõpra! see on täiesti metsik, mis praegu mu elus toimub ja seepärast on väga turvaline teada, et olemas olete! see on HINDAMATU!! selline soe kamin tekib sisse, mis naljalt hõõgumist ei jäta.
    K
    A
    L
    L
    I

    Vasta
  • 9. abele  |  veebruar 14, 2007, 11:41 p.l.

    mis siis muud kui üks grupikalli tagantjärele ja eriti tugev pigistus blogiperenaisele:)

    ma olen ju ka muidu see pühadehüsteeria eest peitu pugeja üldiselt. aga peab mainima, et tänavune sõbrapäev kukkus välja suhteliselt pentsik ja lõbus. kultuuriprogramm seinast seina – sotsiaalne šokikunst, ooper ja õhtusöök armeenia restoranis vene tantsumuusikaga. irw.

    Vasta
  • 10. ahaa  |  veebruar 15, 2007, 10:42 e.l.

    kohustuslikud kingitused pole loomulikult asja idee

    aga kui tahad kallitele mõnel puhul ka midagi kinkida vmt, siis ega see ju iseenesest ei ole paha.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

veebruar 2007
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728  

%d bloggers like this: