Archive for veebruar 16, 2007

K-esikud läksid ropuks. Täiega.

Seisin hommikul Paldiski bussipeatuses ja lugesin huvipärast putkasse ilmunud kuulutusi. Üks lubab tantsušõud ja teine Heino Seljamaa nukuteatri etendust. No tore ju, kui Sadamalinnas ka midagi toimub. Aga ainult pealtnäha.

Sest lähemal vaatlusel on plakatid kahtlaselt tuttavat rohelist karva ja täis tuttavaid rohelisi plönne. Edasi loen: Kaasa löövad (just nii, muust tekstist suurelt eristuv K, nagu -kohuke, -vorst ja -makaronid, ehk ilmselgelt kesiklik K) haridus-ja teadusminister, Meie Mehe solist jms kamp, teadagi kust.

Tähendab, mitte kultuuri- vaid parteiüritused.

Ma ei viitsi hakata rääkima sellest, et valmisplakatid peaks nagu ammuks ära koristatud olema. Ja et on alatu nõks neid nii üleval hoida.

Aga, kurivaim, nukuteater on mõeldud lastele, eksole. Ja sedakaudu manipuleerida ja parteipropagandat teha on üle igasuguse roppuse piiri. 

Masendav, masendav, masendav ehk kerige pigem K-uradile, eks! 

veebruar 16, 2007 at 10:12 e.l. 4 kommentaari

Kolm müüti omanikest ja töötajatest

Arni juures käib võimas andmine teemal, kas omanikud on head haldjad või koledad kollid. Kirjutan just nõnda, nagu muinasjutus, sest mu meelest tegelevad mõlemad väitluse osapooled räige omaniku (ja ka töötaja) mütologiseerimisega. Järelikult on vaja natuke demütologiseerida.

Niisiis, müüt number üks ehk omanik on kole koll. Ei ta, sunnik, ole. On inimene, nagu iga teinegi. Lihtsalt keskmiselt parema äri-ja organiseerimisvaistuga. Loomulikult vaatab ta töötajaid kui midagi, mis peab olema efektiivne st töötama hästi ja tooma kasu.

Loomulikult on tal mõistlik hoida töötajat, kes seda on. Head masinat ju ka ei lõhuta ega visata välja. Ja sama loomulikult on tal vaja käbedasti vabaneda töötajast, kes mingil põhjusel osutub ebaefektiivseks.

Ja jälle, sama loomulikult, ei saa ta sealjuures olla teab mis hooliv ja sentimentaalseke. Ei ole mingist hetkest vahet, kas keegi ei saa oma tööga hakkama sest ta on joodik, või astmaatik või haige lapse ema. Ta ei saa neid tööl pidada, sest siis ta on varsti ise käpakil ja koos temaga tegelikult ka ülejäänud töötajad.

Muidugi on see emotsionaalselt ja eetiliselt lihtsalt rõlge, et inimesi mõõdetakse eeskätt (kui mitte ainult) tõhususe järgi. Aga mida muud sa meie põhimõtteliselt turumajanduslikus maailmas ikka teha saaksid, kui sa ellu jääda tahad? Selleni jõudmiseks ei pea olema ebahumaanne koll, vaid lihtsalt mutter (mis siis, et suht suur) turuloogika järgi pööritavas maailmas.

Müüt number kaks ehk omanik on hea haldjas. Ainult tänu talle on töötajal võimalus töötada. Tema rabas kaskteist tundi päevas tööd, et teistel oleks nüüd ettevõte, kus töötada. Teised keegi ei hooli selle ettevõtte käekäigust. Teevad oma jupi ära ja panevad kell viis ukse kinni. Ainult omanik, vaeseke, viskleb töömurede koormast lookas, unetuna voodis.

No ega ikka ei ole nii. Esiteks, üksi ei teeks see omanik tuhkagi. Tal on vaja neid teisi, töötajaid. Nende oskusi, nende aega, nende pühendumist, et ülepea midagi ära teha, muidu ei liigu ükski töö, mida see omanik ise teha ei jõua või suuda. Nii et töötaja ei ole ses mõttes miski armuleivasööja, kellele omanik lahkelt eluvõimaluse kingib. Andes oma panuse, on ta ikka kuradima võrdne ja vajalik partner.

Teiseks, hea töötaja ei pane enda järelt kell viis ust kinni. Ta ka juhtumisi mõtleb oma tööst ja sellest kuidas seda paremini teha ka oma vabast ajast. Ja teeb vajadusel kobinata ka oma kaksteist tundi tööd. Sest ta saab aru küll, et ettevõtte heaolust sõltub ka tema oma. Teen seda minagi, suure kontserni tilluke toimetaja, mis siis rääkida näiteks tippjuhtides, kes üldiselt on meil palgatöölised mitte omanikud.

Müüt number kolm, ehk kes ei ole juba ettevõtja, ongi laisk ja loll. Tegelikult ei ole ka päris nii. Nagu suhtlemisoskus ei avaldu ainult kutselistel psühholoogidel nii ei ole ka ärilised ja/või juhtimisoskused ainult ettevõtjate ja juhtide pärusmaa. Need võivad esineda ja esinevadki inimestel sõltumata sellest, mis tööd nad konkreetselt teevad. Loomulikult on need oskused oma ala tipptegijatel võimalikest suurimad, aga üles leida, arendada ja rakendada saab sellist potentsiaali ka suurel osal teistest. Pealegi, kuskil võivad ju peituda uued geeniused.

Aga et miks nad siis ei ole kõik juba ettevõtjad?

Noh, esiteks, mõned lihtsalt ei saa parasjagu mingil põhjusel endale väga suuri riske lubada, sest neil on pere ülal pidada, laenud maksta jne. Kui nad ka tahaksid, kui nad ka oskaksid, nad ei saaks endale päris üksi lubada seda teral kõndimise mängu, kus võib kukkuda siia ja sinnapoole.

Teiseks, on aegu ja olukordi, mis soosivad oma äri püsti panemist ja sotsiaalset mobiilsust ja on neid, mis ei soosi. No näiteks, kui Luiged-Langid hakkasid meediaäri ajama, oli ikkagi megasoodus olukord. Ainult võta ja tee. Nüüd on sisuliselt võimatu tulla välja mingi pisikirjastuse, või ajalehe, ajakirjaga. Sest turul laiutavad suured ja sa ei löö neile üksi kuigi kaua vastu. Sul lihtsalt on iga kell arukam minna ja müüa oma hea idee suurtele maha. Mis ei tähenda, et nad sind sealjuures põrsaviisi ei koti, sest mis neil omakorda üle jääb.

Mis nüüd puutub ettevõtlusvormi, kus töötajad on üksiti omanikud (millest ju vaidlus Arni man hakkaski), siis mu meelest on see üks igati tervitatav vorm võõrandumisest (jah ma mõtlen siinkohal seda, mida Marxi Karla) üle saada.

Muidugi ei pruugi see sobida kõigile ja ilmselt ka mitte kõikjale (ma ei kujuta hetkel ette, kuidas näiteks mingi megatehas nii töötaks), aga neile, kellele sobib ja seal, kus saab, võiks ju katsetada.

Iseasi, kuidas see toimuma peaks. Võib mu meelest nii, et iga töötaja on kohustatud ostma osaluse ettevõttes, kus ta töötab. Aga võib ka teisiti. Ses mõttes, et raha, mille eest osta, saadakse ju tavaliselt nii, et tehakse tööd ja saadakse palka st esmalt vahetatakse oma tööpanus rahaks ja siis raha mingiks muuks väärtuseks. Miks siis ei võiks tööpanust kohe vahetada näiteks osaluseks ettevõttes? Mina ei peaks seda küll mingiks eriliseks kinkimiseks ega vara laiali jagamiseks. Jah, muidugi see tähendab ilmselt seda, et vähemalt esialgu tuleb leppida väiksema palgaga, sest meepott on ikkagi piiratud. Samas inimväärikuses tähendaks see kindlasti võitu.

Jah, loomulikult see ei pruugi jälle kõigile meeldida ega sobida, aga võimalusena oleks ju siiski hea ja tervitatav. Või mis?

veebruar 16, 2007 at 9:49 e.l. 19 kommentaari


Kalender

veebruar 2007
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728