Naised sõjaväkke, jalamaid!

Elver arutleb, kas ainult meeste ajateenistusse kutsumine on sooline diskrimineerimine või mitte. Et mina ei ole ametnik ega pea oma sõnu valima või seadustega kooskõlastama, ütlen üsna otse, et minu arust on. Nii diskrimineerimine kui lihtsalt jabur.

Arusaam mille järgi sõjaväkke tuleb lohistada mehed on minu meelest sügavalt kinni mõtteviisis, et see on koht, kus „meestest mehi tehakse“ ehk siis omamoodi siirderiitus. Jätan praegu täiesti kõrvale teema, kas selliseid täiskasvanuks saamise riitusi on ühel ühiskonnal vaja, ja julgen väita, et isegi kui on, pole põhjust neid riiklikult ja kodanike maksurahast korraldada.

Tänasel päeval võiks ajateenitusel (kui me seda üldse vajalikuks peame) olla kaks mõtet. Esiteks tugevdada kodanikkonna kaitsevõimet ja teiseks tugevdada üldist kodanikutunnet ja võimet-oskust midagi ühiskonna heaks teha.

Kummalgi juhul ei saa mina aru, miks meestel seda naistest enam vaja läheb.

Kui me tõesti peaksime kellegagi sõdima hakkama, tuleb ainult kasuks, kui võimalikult suur osa kodanikke oskab sel puhul midagi mõistlikku teha. Ja kui me ei peaks, mis vist küll tõenäolisem, siis niisama kodanikutunne tuleb mu meelest ka kasuks soost hoolimata.

Niisiis, naised sõjaväkke jalamaid!

Ja jutt füüsiliste eelduste erinevusest pole asjakohane, sest esiteks ei ole sõjaski vaja ammuks enam niisama roomata ja püssi lasta, marjaks kuluvad radistid, infotehnoloogid ja mis iganes mitteroomavate oskustega tüübid. Ja teiseks, mehed pidid meil ju ka aina sitema tervisega olema, miks siis ikka diskrimineerivalt eeldada, et nemad üksi peavad oma võimeid roomates ja joostes parandama.

Kuuldes nüüd juba ette mõningate küsimusi, et kui nii, kas ma siis ise oleksin sellisel juhul valmis sõjaväkke minema, vastan samuti ennakult: „jah, oleksin.“

Feminist, macho ja kultuurijobud

Võta üks noorepoolne feminist. Kirjandusteadlane. Naiskirjanduse ja tööstusromaani uurija, ülikooli õppejõud. Vaateilt vasakpoolne ja poststrukturalist. Välimuselt ahvatlev punapea. Pane talle nimeks Robyn.

Siis võta üks keskealine macho. Insener, metallitehase tegevjuht, kes pole elus lugenud ei „Jane Eyre´i“ ega „Vihurimäed“ muust rääkimata. Ega kavatsegi lugeda, sest tal on niigi tegemist, et ratsionaliseerida oma mõnevõrra põhja käivat tehast ja pidada ülal oma lollakat perekonda, kus lapsed on jobud ja naine ostuhull kodukana. Pane talle nimeks Vic.

Aseta need kaks ühte Inglismaa linna, sinna kus päriskaardil asub Birmingham, linna, mis peaaegu et ongi Birmingham, kuid kannab kannab sedakorda nime Rummidge.

Siis mõtle välja tööaasta, mis on selleks, et ülikoolid ja suurtööstus läheneksid ja hakkaksid enam koostööd tegema. Seejärel mõtle välja töövarju programm, mis tähendab, et keegi ülikoolist peab sabas jõlkuma kellelgi tööstusest. Lase saatusel korraldada nii, et need kaks, kes ninapidi kokku juhtuvad on Robyn ja Vic.

Täpselt nii on teinud Daved Lodge raamatus „Väärt töö.“ Tulemuseks on loomulikult ohtalt jaburaid konflikte, humoorikaid seksisistseene ja üldse palju lodžilikult säravat nalja, mis algab sellest, et Robyn suudab oma esimesel töövarju päeval Vici tehases streigi põhjustada. Ja lõpeb …noh, seda peab ise lugema

Vihjeks niipalju, et „Väärt töö“ on muuhulgas tsiteeriv ja parodeeriv mäng üheksateistkümnenda sajandi tööstusromaaniga ning selle žanri kohta laseb Lodge Robynil loengus öelda, et reeglina lahendab romaanides püstitatud sotsiaalse konflikti emigratsioon, pärandus või abielu. Arvata võib, et need võimalused tulevad seekordki mängu.

Aga vahepeal, kui raamatu lineaarne lugu kerib end lustlikult lõpu poole, arutatakse seal oma iroonilisel moel üsna tõsiselt sellest, milline on ülikooli, eriti humanitaarteaduste koht maailmas väljaspool akadeemilisi siidpatju.

Feminist näeks maailma ideaalis ülikoolina, kus inimesed uurivad, arutlevad, vaidlevad. Ta tooks sinna hiiglaslikku ülikooli meelsasti ka vaesed tunkedes töölised põrgukatelt meenutavast räpasest tehasest, et need siis innukalt vaidleksid tähistaja ja tähistatava üle.

Macho küsib vastu, et kes kurat selle kinni maksab, kui miski jõuk niisama kohvitassi taga jobutab?

Ja feminist on sunnitud küsima, kas ei tee siis muret “et asjad, millest meie nii hirmsasti hoolime, näiteks see, kas Derrida metafüüsikakriitika mitte siiski ka ise pisut idealistlik ei ole, või see, kas Lacani psühhoanalüütilne teooria on fallogotsentriline, või kas Foucault` episteemiteooria pole mitte suhestatav dialektilise materialismiga – et neist asjadest, mille üle me vaidleme ja millest me lõputult loeme ja kirjutame, ei hooli üheksakümmend üheksa koma üheksa protsenti elanikest halligi.“

Lühidalt , kas humanitaarid on äkki jumalast mõttetud jobud, kes ülejäänud, palju suurema maailma kukil parasiteerivad, ise sellele muhvigi andmata?

Kui keegi nüüd arvab, et Lodge sellise ühemõttelise vastuse pakub ning feministil siivsalt ümber kasvada laseb, siis nii lihtsalt need asjad ei lähe. Kuidas nad on, maksab igatahes välja uurida, sest „Väärt töö“ lugemine on kindlasti väärt lõbu.