Archive for veebruar 20, 2007

Kellel on õigus keelata aborti?

Varro Vooglaid kirjutab Postimehes abordist. Tema seisukoht on, et abort on tapmine, seega inimõiguste rikkumine (võrreldav eluõiguse võtmisega vanuritelt või kroonilistelt haigetelt) ning et ühiskonnal pole õigust sellist asja otsustada. 

Ma ei tahaks tegelikult arutleda teemal, kas abort tingimusil nagu meil seda tehakse, on tapmine, sest mul on siiski üsna raske pidada inimeseks midagi, mil puudub eneseteadvus, mõtlemisvõime, tunded. Midagi, millel seda pole kunagi olnudki (mitte nagu näiteks koomas viibijal, kel on igal juhul eelkirjeldatu olnud ja põhimõtteliselt võimalus, et see tuleb tagasi).

Ei tahaks üldse küsida sedapidi, kas meil on õigus aborti lubada.  Pigem küsiksin, kas, kellel, millal ja mis tingimustel on õigus seda keelata? 

Ei usu, et ükski terve psüühikaga naine teeks aborti lihtsalt niisama lõbu pärast. Kui keegi selle ette võtab, siis põhjusel, et ta väljapääsu ei näe. Mis tähendab, et abort tehtaks niikuinii, seaduslikust keelamisest hoolimata. See tähendaks siis praktikas mida? Nurgaarste. Vitrioli joomist. Loote surnuks hüppamist? Mürgitusi. Tüsistusi. Invaliidusust. Surma. Naistele. 

On meil õigust seda neile teha? 

Ja kui siis ikkagi, keelu pärast, mitte vabatahtlikult sünnitataks, teades, et seda last ei suudeta iial armastada (näiteks ta on vägistaja oma) või iial üles kasvatada (sest kakskümmend suud laua ääres juba söövad, joodikmees kaasa arvatud), siis tähendaks see mida? Vaevlemist. Mõnitusi. Lastekodusid, kus suuremad väiksemaid maa sisse kaevavad ja kividega pilluvad. Lastele. 

On meil õigus seda neile teha? 

Mu meelest võiks abordi keelustamisest hakata kõnelema (või mõtlemagi), kui kõigile soovimatult sündinutele on pakkuda mõistlikku elu. Kui igaüht neist ootavad armastavad kasuvanemad, mitte (liha)kombinaatlastekodud.

Ja kui kõigile, kes küll tahavad sünnitada, kuid teavad end lapsega mitte hakkama saavat, on tugiprogrammid ja abirahad ja üldse sotsiaalsed siidpadjad tagumiku all.  

On meil seda kellelegi pakkuda?  

Kui mitte, siis me võiks pigem suu koomal hoida. Humanism on tore asi (ilmselt inimkonna parim asi). Aga näpuga vehkimine ja moraalilugemine ilma, et pakutaks toimivaid alternatiive, ei ole humanism. Vist. On lihtsalt katse oma käed puhtaks pesta.

veebruar 20, 2007 at 1:00 p.l. 13 kommentaari

Privaatsusest abielus ehk kollane lugu võõrastest kirjadest

Sõbratar tunnistas, et käis abikaasa taskutelefonis sõnumeid lugemas. Kui mina selle peale natuke arusaamatut nägu tegin, ütles ta, et kujuta ette, et võiks olla abielus inimesega, kelle kirju ja sõnumeid jms, ei või ta iga kell ettehoiatamata vaadata.

Mina ei kujutaks jälle ette olukorda, kus keegi lihtsalt võtaks ja loeks mu kirjavahetust või uuriks mu mobla kõneregistrit või soriks taskutes, näiteks. See oleks üsna suure tõenäosusega suhte täielik lõpp, sest see oleks usalduse ja lugupidamise lõpp.

Loomulikult ei kujuta ma ka ette, et mina ise käiksin nõnda vanamehe kirjades ja asjades sorimas.

Samas eeldan ma, et olulisi mõtteid, tundeid, teadmisi jagatakse üksteisega, sest muidu poleks kooselul tõesti mõtet. Aga siis ikka vabatahtlikult ja nuhkimata, palun.

Ma ei kujuta ka ette, et meil oleks näiteks ühine pangaarve, kuhu laekub mõlema sissetulekud ja kust mõlemad raha välja kougivad. Kui aus olla, pole ma isegi kindel, et me oleme üksteisele öelnud, kui palju kumbki täpselt teenib. Põhimõttelisest suurusjärgust oleme muidugi teadlikud, suuremad finantskohustused (laenud, arved jms) on omavahel ära jagatud ja pisiasjade eest hoolitseb see, kes saab, kas siis aja või raha poolest.

Ses mõttes ei anna eraldi arve mingit erilist priiskamisruumi ega -vabadust. Kui on ikka lahja aeg, on see lahja ja niru mõlemal. Nii et jälle puhtalt abstraktse privaatsuse küsimus.

Ka ei ole ma kunagi aru saanud vajadusest üksteist minutipealt oma tegemistest ja ringiliikumisest teavitada, nagu ka mõnel pool harrastatakse.

Kord vist suisa šokeerisin üht tuttavat, kes küsis, milla siis Arni tuleb ja sai vastuseks, kell üksteist või pool üks, oleneb sellest, kas hilisõhtune AK saade on, või mitte. „ Kuidas, ma ei tea siis, millal täpselt, ei saanudki küsija aru. Teine asi on, kui keegi jääb tavalisest või kokkulepitust oluliselt hiljemaks või sõidab ootamatult ära vms, sellest on otse loomulik teavitada.

Ükskord aga šokeeris mind meestuttav, kes arvas, et jooks minuga kohvi, kui Arni lubab. Mis asja? Kuulsin valesti, või? Lubab? Ma ei tuleks küll selle peale, et kellegagi kohvitamiseks luba küsida, ega ka selle peale, et vanamees peaks mult (nais)inimestega kohvitamiseks luba küsima. See oleks ju hirmus.

Tjah, kõlab vist nagu paadunud individualistijuraka jutt. Ainult et, …

… üksi magada mulle enam hästi ei meeldi. Ma ei puhka sedasi lihtsalt välja. Ja üldse, nii hea on vanamehele kaissu kerida ja omainimese lõhna nuhkida. Tõttöelda topin üksi pessa pugedes tegelikult nina sügavale vanamehe patja, et oleks siis see lõhn. Ja süüa on üksi väga kurb ja jalutada ning merd vaadata tahaks kahekesi.

Kummalised lood need läheduse ja privaatsusega, või mis?

 

veebruar 20, 2007 at 9:52 e.l. 13 kommentaari


Kalender

veebruar 2007
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728