Privaatsusest abielus ehk kollane lugu võõrastest kirjadest

veebruar 20, 2007 at 9:52 e.l. 13 kommentaari

Sõbratar tunnistas, et käis abikaasa taskutelefonis sõnumeid lugemas. Kui mina selle peale natuke arusaamatut nägu tegin, ütles ta, et kujuta ette, et võiks olla abielus inimesega, kelle kirju ja sõnumeid jms, ei või ta iga kell ettehoiatamata vaadata.

Mina ei kujutaks jälle ette olukorda, kus keegi lihtsalt võtaks ja loeks mu kirjavahetust või uuriks mu mobla kõneregistrit või soriks taskutes, näiteks. See oleks üsna suure tõenäosusega suhte täielik lõpp, sest see oleks usalduse ja lugupidamise lõpp.

Loomulikult ei kujuta ma ka ette, et mina ise käiksin nõnda vanamehe kirjades ja asjades sorimas.

Samas eeldan ma, et olulisi mõtteid, tundeid, teadmisi jagatakse üksteisega, sest muidu poleks kooselul tõesti mõtet. Aga siis ikka vabatahtlikult ja nuhkimata, palun.

Ma ei kujuta ka ette, et meil oleks näiteks ühine pangaarve, kuhu laekub mõlema sissetulekud ja kust mõlemad raha välja kougivad. Kui aus olla, pole ma isegi kindel, et me oleme üksteisele öelnud, kui palju kumbki täpselt teenib. Põhimõttelisest suurusjärgust oleme muidugi teadlikud, suuremad finantskohustused (laenud, arved jms) on omavahel ära jagatud ja pisiasjade eest hoolitseb see, kes saab, kas siis aja või raha poolest.

Ses mõttes ei anna eraldi arve mingit erilist priiskamisruumi ega -vabadust. Kui on ikka lahja aeg, on see lahja ja niru mõlemal. Nii et jälle puhtalt abstraktse privaatsuse küsimus.

Ka ei ole ma kunagi aru saanud vajadusest üksteist minutipealt oma tegemistest ja ringiliikumisest teavitada, nagu ka mõnel pool harrastatakse.

Kord vist suisa šokeerisin üht tuttavat, kes küsis, milla siis Arni tuleb ja sai vastuseks, kell üksteist või pool üks, oleneb sellest, kas hilisõhtune AK saade on, või mitte. „ Kuidas, ma ei tea siis, millal täpselt, ei saanudki küsija aru. Teine asi on, kui keegi jääb tavalisest või kokkulepitust oluliselt hiljemaks või sõidab ootamatult ära vms, sellest on otse loomulik teavitada.

Ükskord aga šokeeris mind meestuttav, kes arvas, et jooks minuga kohvi, kui Arni lubab. Mis asja? Kuulsin valesti, või? Lubab? Ma ei tuleks küll selle peale, et kellegagi kohvitamiseks luba küsida, ega ka selle peale, et vanamees peaks mult (nais)inimestega kohvitamiseks luba küsima. See oleks ju hirmus.

Tjah, kõlab vist nagu paadunud individualistijuraka jutt. Ainult et, …

… üksi magada mulle enam hästi ei meeldi. Ma ei puhka sedasi lihtsalt välja. Ja üldse, nii hea on vanamehele kaissu kerida ja omainimese lõhna nuhkida. Tõttöelda topin üksi pessa pugedes tegelikult nina sügavale vanamehe patja, et oleks siis see lõhn. Ja süüa on üksi väga kurb ja jalutada ning merd vaadata tahaks kahekesi.

Kummalised lood need läheduse ja privaatsusega, või mis?

 

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta).

Nõiamoor on vastu* Kellel on õigus keelata aborti?

13 kommentaari Add your own

  • 1. Kadri  |  veebruar 20, 2007, 12:36 p.l.

    Mul on lausa füüsiliselt ebameeldiv puudutada oma elukaaslase/teise inimese moblat, läpakat, rahakotti. Äkki tuleb see hirmust iseenda ees?
    Jah, kui asjadest räägitud ei saa, pole ka mõtet koos elada. Nuuskimine määrib.

    Vasta
  • 2. Juuli  |  veebruar 20, 2007, 1:36 p.l.

    Ma ei kujuta ka ette, et mul ei oleks olemas isiklikku pangaarvet, et keegi vahiks minu käe- või rahakotti ja kõnede või sms-de loetelu. Pole mul huvi teiste asjades sobrada(ka enne pesumasinat vaadaku igaüks ise oma taskud üle) ning ei kannata, et minu privaatsfääri keegi torgiks. Siin ei saa põhjenduseks tuua :Usalda, aga kontrolli! See näitab ainult täielikku usaldamatust.

    Vasta
  • 3. ahaa  |  veebruar 20, 2007, 3:31 p.l.

    näh, jällegit’ nõus 🙂
    endal peaaegu samamoodi, ainult et kui keegi hakkab koju tulema või ka tavapärasel ajal mitte tulema, siis ta helistab ette. lihtsalt niisama. või ka selleks, et saaks ntx teevee keema või söögi tulele panna. või pigem ikkagi lihtsalt niisama – et teine ei muretseks vmt. nö lugupidamisest ja hoolimisest teise vastu.

    ja vahel on paganama hea ka üksi jalutamas, kohvikus vmt käia. olla täitsa omaette…iseenesega ja iseenese sees… ja vahel seejuures teise järele igatsedagi 🙂

    Vasta
  • 4. Larko  |  veebruar 20, 2007, 4:53 p.l.

    Rahanduse korraldamine on ikka praktiline küsimus, kuidas kellelegi mugavaim tundub. Variante on mitmeid ja ma tunnen abieluinimesi, kes neid kõiki rakendavad ja igaüks on oma lahendusega rahul, nagu peavadki olema.

    Seevastu on minu jaoks andmeside privaatsus täiesti puutumatu. Mullu näiteks käis mu juures üks sõbranna külas ja kasutas loomulikult ka mu arvutit. Mulle midagi ütlemata oli ta oma meilikonto minu toonasesse Opera meiliklienti lülitanud, millele hiljem järgnes selline apsakas, et ma endale saadetud kirjadesse kogemata tema nimel vastasin.

    Mu praeguses linuxsüsteemis on külaliste jaoks omaette kasutajakonto ja kui peaksin kunagi kellegiga leivad kappi ühendama (mida vast ei juhtu), saaks ta mu arvutist konto, mille parooli ma ei teagi. Loomulikult jätan oma parooli enda teada.

    Vasta
  • 5. vaatlus  |  veebruar 20, 2007, 7:54 p.l.

    Ja mida teil kõigil siis on varjate selle inimese eest, keda te nimetate armastavat??? Mul ei tulek pähegi probleeme tekitada, kui kaasa vaatab moblasse või mailikontodesse…

    Vasta
  • 6. otsija  |  veebruar 20, 2007, 8:16 p.l.

    Mina olen küll pidanud abikaasa taskutesse vaatama. Et teksasid või jakki pesumasinasse toppides ei peseks ma muuhulgas ära mõnd suuremat rahatähte või olulist dokumenti. Sellest tuleb igatahes vähem meelehärmi kui nähtamatu kirjaga ja kokkukleepunud lehtedega passist.

    Vasta
  • 7. noiaelu  |  veebruar 20, 2007, 9:17 p.l.

    vaatlus, see ei ole nagu varjamise küsimus.
    rohkem nagu individuaalse ruumi.
    et kui keegi vaatab suvalt su kirju, siis ta nagu vaataks sulle ajudesse, ettehoiatamata ja luba küsimata.
    mis ei ole mõnus.

    pealegi on veel kolmas osapool, see, kellega ma kirju vahetan. tema ei pruugi eeldada, et kirjavahetust loeb keegi, kelle silmadele see mõeldud pole. ja see ei pruugi talle meeldida.

    Vasta
  • 8. otsija  |  veebruar 20, 2007, 10:27 p.l.

    Mulle ka ei meeldiks, kui mu kirju keegi lugema tuleks. Ka mitte messarisuhtlust üle õla, kuigi seal mitte midagi varjamisväärset ei ole. Lihtsalt kui see on minu jutuajamine teise inimesega, siis võiks see jääda meie vahele. Ja meie kahe asi on, kas me samadest asjadest, millest rääkisime, kellelegi kolmandale või neljandale veel räägime või ei. See pole varjamine ega usaldamatus, vaid elementaarne austus oma kaaslaste vastu.

    Vasta
  • 9. triin  |  veebruar 21, 2007, 10:37 e.l.

    mulle ka ei meeldi nuhkimine, kuidas siis muidu. Aga samas on minu jaoks normaalne, et ma saadan vahel oma mehe arvutist tema mailboksist mingeid kirju, no ma ajan nt. tema nimel tihti mõne ametkonnaga asju. Ja tegelikult oleks vist ebamugav kui tal oleks mingi salaelu.
    Ja loomulikult teame me üksteise telefoni paroole, mida on isegi vaja olnud, aga mingi nuhkimine tuleb ikka siis, kui usaldus on kadunud ja nagunii enam kooselust välja ei tuleks. Et tegelt mu arust pole vahet. Räbal olukord, aga mitte suhte jaoks, vaid nuhkija jaoks, sest suhe pole ju enam asjaks, kui usaldust pole.

    Vasta
  • 10. ahaa  |  veebruar 21, 2007, 11:13 e.l.

    vaatleja

    küsimus ei ole varjamises. jeekim, selle peale isegi annab tulla.

    küsimus on elementaarses usalduses, privaatsuses ja inimväärikuses. on nö teise inimese territoorium, kuhu on ikka äärmine juhmus, nõngus või matslus sisse tormata. minu jaoks on teise privaatsus püha ja puutumatu. kui ta tahab seda minuga jagada, olen ma tänulik ja mul on hea meel. aga ma ei tungi sinna kunagi ise. teine pole ju minu omand ja mina ei ole okupant.

    Vasta
  • 11. noiaelu  |  veebruar 21, 2007, 11:17 e.l.

    nujah, triin, kui meie hakkaks kogemata vanamehega üksteise töökirju saatma, siis saaks palju nalja.

    mina üritakisn ntx ÜRO-lt ristsõna tellida ja tema minu kallitele autoritele välisilma lugusid pähe määrida. segadus missugune 🙂

    Vasta
  • 12. triin  |  veebruar 21, 2007, 11:39 e.l.

    tegelt mõtlesin ma ametkonna all nt. Eesti Energiat.
    Privaatsusest vägagi lugupidades,
    triin

    Vasta
  • 13. noiaelu  |  veebruar 21, 2007, 12:06 p.l.

    eesti energia jms loomadega suhtelmsie olen ma sujuvalt vanamehe kalea lükanud. 🙂

    a ma vastutasuks kaklen ühistu juhatusega.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

veebruar 2007
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728  

%d bloggers like this: