Inimeste väärtusest
veebruar 21, 2007 at 10:33 e.l. 6 kommentaari
Igal juhul kui miski minus demokraatia puhul proteste tekitab, siis see, et näiteks Arvo Pärdil või Jaan Krossil on üks hääl ning ka suvalisel rullnokal on üks hääl, ehkki nende inimlik kvaliteet on kordades erinev.
Nõnda kirjutab Ramloff arutledes elitarismist ja egalitarismist. Ja mina tunnen, et vaja vastu kobiseda.
Mu meelest on igasugune inimväärtuse mõõtmine kohutavalt ohtlik. Ja mõõtasoovijad teevad ühe väga olulise vea.
Nimelt eeldavad, et nemad ise on kindlasti see eliit, kes hakkab teiste väärtust hindama ja sikke lammastest eraldama.
Mis aga juhtub siis, kui pumba juures on hoopis teiste väärtustega tegelased, kelle meelest Pärt Ja Kross on mõttetud muidusööjad näiteks? Või sellised, kes ajaks meelsasti ahju kommunistid, homod, juudid, mustlased, mandunud kunstnikud ja teised, kes nende jaoks on just nimelt inimestena väärtusetud? Seda on kord ju juba juhtunud.
Kuivõrd me ei tea, kes on võimul homme, on niisiis lihtsalt ohtlik luua paradigma, kus oleks enesestmõistetav, et üks grupp hindab teiste inimväärtust. Nii mõnigi elitaar võib end seepeale oma ilusa vaimse elevandiluutorni asemele koonduslaagrist leida.
Eelnev ei tähenda muidugi, nagu mina ei kiruks teinekord kuradi jõmme või ei avaldaks kolmapäeva hommikuti Kroonikat nähes arvamust, et see või teine blondiin on täitsa mõttetu beib.
Muidugi teen ma seda. Kuid annan ka endale aru, et sel hetkel on lihtsalt tegu minu isiklike emotsioonidega ning ühiskonnaelu ei pea mitte korraldama emotsioonitsedes vaid ratsionaalselt.
Pealegi, meeldigu see mulle või mitte, on Pets ja Aiku siiski inimesed ja mingi inimkogukonna liikmed. Kusjuures kõik kogukonnad suudavad anda ilmselt nii geeniusi kui jõmme ja enamuses inimesi seal vahepeal.
Ning kui me võtame nüüd poliitika tema algses tähenduses ehk siis kui kogukonna ühiste asjade arutamise ja otsustamise, siis on üsna loomulik, et sealjuures on kõigil kogukonna liikmeil üks hääl.
Nüüd kuulen ma muidugi murelikku väidet, et jõmm otsustab ju koledaid asju, mis normaalsele inimesele kuidagi ei sobi. Nojah, aga selle vastu on ometi valimised, kus saad käia ka sina, hea ja tubli ja tark. On seadused, mis millekski kohustavad ja midagi keelavad ja on institutsioonid, mis nende seaduste täitmise tagama peaksid.
Ja veel – ehkki ma Pärti heliloojana silmini austan, ei tea ma näiteks, millised oleks tema poliitilised eelistused ja valikud. Võimalik, et ma oleksin nendega sada prossa nõus, aga võimalik ka, et need oleksid mulle täiesti vastuvõetamatud. Ehk siis, imetlusväärsusest ühel alal, ei pruugi tuleneda imetlusväärsus teisel alal.
Entry filed under: sotsiaalne närv.
6 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
1.
ahaa | veebruar 21, 2007, 11:06 e.l.
teadsa, nõiamoor, sa oled üks peris tark moor 🙂
2.
Ivar Sild | veebruar 21, 2007, 11:49 e.l.
Nõiad olidki ühed targad olevused ja küllap ka on, kui nad just šarlatanid pole. Ent isegi šarlataanluseks peab tarkust ja kavalust hulgi olema. Ülistuslaul sinu postitusele. Küllap millalgi lähimal ajal kirjutan samal teemal, siis kui kõik teised on sellest kirjutanud, aga mind on meie kultuurkonnas alati häirinud teatav üleoleku tunne nende va “harimatute” või kuis iganes sildistet “normaalsete” kodanike kohta…
3.
nipitiri | veebruar 21, 2007, 11:51 e.l.
uhh, päris hea meel seda sissekannet lugeda…:)
murdsin just eile pead,
kas hakata Ramloffiga ta 100 häälega vaidlema või mitte…
*
4.
Ramloff | veebruar 21, 2007, 12:20 p.l.
Mina arvan, et kui mult hakataks rahvalikkust nõudma, siis ma lihtsalt veel enam sulguksin oma niigi praktliselt välismaailmale suletud elevendiluutorni ja elaksin esteetiliste väärtuste seas omaette 😉
5.
otsija | veebruar 21, 2007, 1:09 p.l.
Üks asi on see, et meile võivad mingite inimeste eelistused ja väärtushinnangud mitte sobida, teine asi aga see, kui kuidagi ühiskondlikul tasandil ühesid teistele eelistama hakatakse. Siis läheks maailm üsna varsti tasakaalust välja. Küllap issanda loomaaias peabki igasuguseid liike olema, meeldib see meile siis või mitte.
6.
Lee | veebruar 21, 2007, 2:33 p.l.
Väga nõus postitusega! Selline jaotus – “väärtuslikumad” ja “vähemväärtuslikumad” inimesed kajab vastu ka nende inimeste hoiakutest, kes püüavad prostitutsioonist rääkida valguses “amet nagu iga teinegi” – legaliseerime, tore, vahva! Sest millest muust kõneleb arvamus, et olevat olemas üks aus ja väärikas ja eelkõige vajalik amet, mida miskipärast peavad tegema alati mingid “teised”, kas siis tüdrukud Ida-Virumaalt või Taist, aga minu tütar, naine, ema või õde mitte – (hoidku jumal, kuidas te sellisele mõttele tulete?) Antud postituse mõte väljendab minu arvates seda, mida olen justnimelt prostitutsiooni legaliseerimist pooldavate inimeste pröökeid kuulates tihti mõelnud – et tegelikult ju eksisteerib selline üleüldine nähtus nagu inimsus, inimeseks-olemine, valu ja kannatuste tundmine ja mõtelda-oskamine, nähtus, et sina oled põhiolemuselt samasugune kui mina, ehkki võimetes, väärtustes ja isiksuses võib olla väga suuri erinevusi. Ja ei ole “teisi”, kes on miskipärast vähem väärt. Selleks, et seda teada saada, tuleb muidugi neid “teisi” mõnikord lähedalt näha 🙂