Inimeste väärtusest

Igal juhul kui miski minus demokraatia puhul proteste tekitab, siis see, et näiteks Arvo Pärdil või Jaan Krossil on üks hääl ning ka suvalisel rullnokal on üks hääl, ehkki nende inimlik kvaliteet on kordades erinev. 

Nõnda kirjutab Ramloff arutledes elitarismist ja egalitarismist. Ja mina tunnen, et vaja vastu kobiseda. 

Mu meelest on igasugune inimväärtuse mõõtmine kohutavalt ohtlik. Ja mõõtasoovijad teevad ühe väga olulise vea.

Nimelt eeldavad, et nemad ise on kindlasti see eliit, kes hakkab teiste väärtust hindama ja sikke lammastest eraldama.  

Mis aga juhtub siis, kui pumba juures on hoopis teiste väärtustega tegelased, kelle meelest Pärt Ja Kross on mõttetud muidusööjad näiteks? Või sellised, kes ajaks meelsasti ahju kommunistid, homod, juudid, mustlased, mandunud kunstnikud ja teised, kes nende jaoks on just nimelt inimestena väärtusetud? Seda on kord ju juba juhtunud.  

Kuivõrd me ei tea, kes on võimul homme, on niisiis lihtsalt ohtlik luua paradigma, kus oleks enesestmõistetav, et üks grupp hindab teiste inimväärtust. Nii mõnigi elitaar võib end seepeale oma ilusa vaimse elevandiluutorni asemele koonduslaagrist leida. 

Eelnev ei tähenda muidugi, nagu mina ei kiruks teinekord kuradi jõmme või ei avaldaks kolmapäeva hommikuti Kroonikat nähes arvamust, et see või teine blondiin on täitsa mõttetu beib.

Muidugi teen ma seda. Kuid annan ka endale aru, et sel hetkel on lihtsalt tegu minu isiklike emotsioonidega ning ühiskonnaelu ei pea mitte korraldama emotsioonitsedes vaid ratsionaalselt. 

Pealegi, meeldigu see mulle või mitte, on Pets ja Aiku siiski inimesed ja mingi inimkogukonna liikmed. Kusjuures kõik kogukonnad suudavad anda ilmselt nii geeniusi kui jõmme ja enamuses inimesi seal vahepeal.

Ning kui me võtame nüüd poliitika tema algses tähenduses ehk siis kui kogukonna ühiste asjade arutamise ja otsustamise, siis on üsna loomulik, et sealjuures on kõigil kogukonna liikmeil üks hääl.  

Nüüd kuulen ma muidugi murelikku väidet, et jõmm otsustab ju koledaid asju, mis normaalsele inimesele kuidagi ei sobi. Nojah, aga selle vastu on ometi valimised, kus saad käia ka sina, hea ja tubli ja tark.  On seadused, mis millekski kohustavad ja midagi keelavad ja on institutsioonid, mis nende seaduste täitmise tagama peaksid.  

Ja veel – ehkki ma Pärti heliloojana silmini austan, ei tea ma näiteks, millised oleks tema poliitilised eelistused ja valikud. Võimalik, et ma oleksin nendega sada prossa nõus, aga võimalik ka, et need oleksid mulle täiesti vastuvõetamatud.  Ehk siis, imetlusväärsusest ühel alal, ei pruugi tuleneda imetlusväärsus teisel alal.