Kuidas portreteerida seksiostjat

Larko juures juhtusime arutlema, milline on litsimaja (tüüp)klient. Minu peas on sellisest tüübist üsna konkreetne pilt, mil on üsna jabur praktiline alus. 

Nimelt sattusin kunagi varases nooruses hääletades auto peale, kus olid mingid ehitajatest kollid. Sellest, et nad olid purupurjus, nagu ka sellest, et nad ei kavatsegi sõita normaalset teed pidi, vaid tükis minuga kuhugi põlluvahele, sain ma aru natuke liiga hilja. 

Ja olingi ma siis kollidega nende soojaku manu, kust nad ei kavatsenudki edasi minna. Hakkasid edasi jooma ja pajatama, kuidas nad oma nädal aega kestnud alkotuuri ajal on aelenud selles, teises ja kolmandas hooramajas. Viimasena legendaarses Lilys. Ja et mis tüdrukud olid ja kes mida tegi ning kuhu pani. 

Edasi püüti mullegi teha ettepanek natuke töötada ehk siis pakkuda teenust, mida härrased just nautinud olid.  

Sellest jäid nad küll ilma. Kasutasin sobivat hetke, kui mehikesed nurga taha puskari järgi läksid, ja panin põlde mööda ajama. Üritasid teised küll veel putku pannud liha kätte saada (auto tiirutas põlluvahel mõnda aega), aga mulle läks siiski kogu lugu maksma kõigest pool tunnikest roomamist viljas ja igaveseks rikutud valged püksid. 

Küll on sest saadik nii, et kui öeldakse “seksiostja” lööb minule silme ette pildi purjus, harimata kollidest, kodumaa asfaldist kriibitud molu ja sitaste küünealustega. Ja sihuke tõesti ei küsi, paneb ta last, kassi või kitse. Vabandust. 

Kusjuures see portree ei pruugi olla adekvaatne. Kuuldavasti käib meie litsimajades nii haritlasi kui poliitikuid. Käivad ka Larko mainit soomlased, kelle sotsiaalsest kuuluvusest ei tea ma ka suurt midagi. Aga mina näen silme ees ikka purujommis matsi.

Parim partei laiskadele

Hommikul oli mul tõsiseid raskusi arvuti sisselülitamisega ning veelgi suuremaid raskusi ajude sisselülitamisega. Täpsemalt tundub mulle, et need ei hakkagi täna tööle.  

Ja ebamääraselt meenub, et lubasin eile liituda kahtlasevõitu kirjandusliku rühmitusega, millel puudub reglement ja liikmeskond ning mis on kogu oma eksistentsi vältel andnud maailmale täpselt ühe luuletuse, mida selle autorgi enam õieti ei mäleta. Aga vaim on rühmitusel võimas. (: 

Mis kõik omakorda meenutab, et kunagi lubas Ahjualune asutada partei “Puhata ja mängida.” Partei põhikiri pidigi koosnema sellestsamast loosungist, ning puhkus ja mäng tähendas lahtiseletatult, et iga mats võib tegelda sellega, mis talle just meeldib, näiteks kõrgete kunstide või sukakudumisega.

Liikmeskond pidi olema täpselt määratlemata (no need, kes meie kõrgeid ideaale jagavad, mõistagi) ning liikmemaksu võis kanda näiteks ühest taskust teise. 

Veel otsustasime, et kui see partei riigikokku saab, ehitatakse saadikuile liivakast ja jagatakse välja mänguautod.                  

Ma arvan, sm Ahjualune, et me peaksime selle püha ürituse siiski ellu viima. Meil oleks edu. Eesti vajaks meid! (: