Miks ma ära ei lähe

Sentimentaalne vastus Vanamehele 

Olen minagi tundnud, et eestlane olla on häbi. Korduvalt. Olen tundnud sedagi, et süda on mujal. Seal, kus tehakse justkui õilsamaid, paremaid, mulle meelepärasemaid asju. Ometi ei taha ma siit, Eestis, lõplikult ära.  

Esmalt vist seepärast, et siin on ikkagi minu parimad inimesed. Hea küll, nad võivad homme olla Berliinis, Pariisis, Brüsselis, aga praegu on nad siin. Ja pealegi, vanemaid ei vii ma ilmselt endaga kaasa. Ometi, ma tahaks olla nende lähedal seda aega, mis see veel võimalik on.  

Teiseks, ma olen siin, selle keele küljes kinni. Justkui naelapidi seinas. Mulle meeldib selles keeles mõelda, öelda, tegutseda. Ma vist tunneksin end pooliti ja võõriti, kui see mu argipäevast ära võtta. 

Kolmandaks, ma ei usu, et kuskil on inimesed inglid ja riigid paradiisid. Varem või hiljem avastaksin ma, et mujalgi on asju, mille üle ma uhke olla ei saa, sest ma ei ole veel kohanud ühtki seltskonda, kellega sada prossa nõus olla.

Sestap tundub riigi vahetamine mulle natuke nagu abikaasa vahetamine. Vanal võib ju olla sada häda, mida sa tead, aga uuel on sada muud, mida sa veel avastad. Mõistlikum on seega vana suhte (vana riigi) toimimist paremaks muuta, mitte kohe uue järele krabada. 

Ja neljandaks, kuitahes kuri ja pettunud ma puhuti ei oleks, ei usu ma siiski, et siin maailmanurgas oleks asjad päris muudetamatud. Kui võtta varased üheksakümnendad, linnuvabrikupoisid, lokkav macho-kultuur ja töönarkomaania (iga tegijam mees rääkis toona, kuidas sööb, magab ja peseb kabinetis), prostitutsioon kui naistele kohane ja soovitatav teenimisvahend, mida kiitsid lehtedes ühevõrra koolitüdrukud, ärimeeste kaasad ja psühholoogid, pank, mis ütles, et eraisikul ei ole laenama asja, massilised ümbrikupalgad jne, jne, siis praegu on meil siin ikka hoopis teiste väärtustega maailm.

Nüüd võivad mehed tahta (kasvõi vahel) kodus lapsi kasvatada, prostitutsioonis nähakse ametlikult probleemi, äri ei tähenda automaatselt maffiat ja pangast ei peksta sind välja, kui just miljonit kotis pole. 

Ei, see pole ideaalne elu. Kaugeltki mitte. Aga vähem kui paarikümne aasta kohta ikka päris kobe tulemus. 

Ja viiendaks, kõige sentimentaalsem mu argumentidest vist, kõik ei mahu marjamaale. Mina võiksin ilmselt üsna vabalt leida laias ilmas tegevust. Aga paljud eestlased enesele emigreerumist lubada ei saaks, ja mitte ainult oma laiskuse ja lolluse tõttu.

Kummalisel kombel tunnen ma, et mul on nendega mingi osa. Et nad on tükike minu keele-ja kultuuriruumist, minu maailmast. Et nad on mulle midagi andnud, otse või kaude. Ja et minust oleks ilus neile midagi tagasi anda. Veidike parem elu näiteks. 

Sestap leian, et võin maailma parandada sama hästi siin kui mujal. Nii vähe.palju, kui suudan.

Hullud päevad poliitmoodi

Niisiis. Meil on nüüd toimetuse peale Jüri Ratase pastakas, Rainer Vakra nimelised sokid, rahvaliidu huulepulk (huivitav, kas seda kasutab Villu või Ester), käsn ja hambapasta. Ja loomulikult Edgari käepael.

 

Mulle hakkab tunduma, et valimised on igavesti kasulikud asjad. Näiteks noor pere võiks jagatavast poliitnännist endale vabalt elu alustamiseks vajaliku kraami kokku korjata. Muidu praktilise meelelaadiga kodanikel on aga kasulik külmast hoolimata bussipeatustes passida. Pärast pole hulludele päevadele ja osturallidele aasta otsa asja.