Tahan titeks tagasi

Hambaarstilt tulles jäi rongini tibake aega. Kosserdasin siis lumelinnas.

Ja mõtlesin, et lapepõlves ma sinna ei saanudki, vaid pidin lumelinna keelt limpsates telekast vaatama, ehkki me ometi käisime vanemate väga tihti Tallinnas (nii kord nädalas ikka).

Aga lumelinnast nad vingerdasid miskipärast ära. Küll toodi põhjuseks, et ilm on liiga külm või siis hoopis sula. Tegelikult ilmselt ei viitsitud lapsega seal tuiata ja valvata, et sall ripakil ja kindad märjad ei oleks või mõni suurem nina veriseks ei lööks vms.

Ei tea, kas siis toona rahuldamata vajadustest või ravimatust infantiilsusest, aga mu tagumik sügeleb ikka veel kõigist neist mõnusatest jurakatest alla laskma ja lumeväravatest läbi pugema. Kohe tahaks kohe käekoti nurka visata ja täiega lustida.

Aga ma kardan, et kui üle kolmekümne naisterahvas koos emmede ja lastega liugu laskma hakkaks, mõistetaks seda ehk mitmel viisil väga valesti.

Pean vist teinekord öösi lumelinna hiilima, lootes, et pargivaht ei pea pätiks, ega kutsu politseid. Või siis pean külapealt mõne lapse laenama, et oleks legaalne põhjus liuelda.

 

 

Piitsutamise kunst

Skandaalne “Kehaturg” sai nüüd, sulgemise eeli, minustki vaadatud. Külmaks ei jätnud ning mõne mõtte või tunde järele tuleb ilmselt veel tagasi minna. 

Praegu sai mu hingele kõige kindlamalt küüned taha Rootsis kasvanud eestlanna Bie Kari Erenurme ruumiinstallatsioon oma emast, kes teenis leiba prostituudina. Väga isiklik ja väga valus lugu, kus midagi sooja ja hella seguneb jõhkra ärakasutatusetundega, jättes ajju kummitama laused nagu: 

Meie jaoks oli ebanormaalne normaalne.

Kellelt ma peaksin nõudma vastust, kui tunnen end ära kasutatuna, sest mu ema kasutati ära? 

Tõepoolest, kellelt? 

Teemu Mäki kiidetud videot prostitutsiooni kaitseks ei suutnud mina vaadata. Sattusin kuidagi poole pealt ekraani taha ja umbes minuti jooksul läks süda ühemõtteliselt pahaks. Võib olla peaksin veelkord üritama, kuid kardan, et siis ei taha ma sõna “seks” lähemad pool aastat kuulda, rääkimata selle tegevuse harrastamisest. 

Sandra Jõgeva doomina-šokolaad seevastu jääb veel mu taluvusvõime piiresse ehkki on jõhker ja intrigeeriv. Kui sa kedagi raha eest peksad ja alandad, seejuures ilma mingi muu füüsilise või erootilise kontaktita, mis sa siis ise õieti oled? Kas klient kasutab sind siiski ära? Huvitav, kuis ma ise end selles rollis tunneksin? Miski mu sees piiksub, et mitte hästi. 

Ja kahju, et ei näinud näituse avamisel kirgi üles kloppinud Sandra piitsutamis-performance`i, sest mulle tundub, et see oli iseenesest väga oluline ja elustav samm eesti kunstiloos.  

Seda juhul kui me lähtume sellest, et kunst ei pea olema ilus ja ohutu asi, mida pühapäeval kena pannkookide juurde mekkida, vaid miski, mis on sotsiaalselt tundlik. Suudab mitte ainult ühiskonnas toimuvat omasoodu kajastada, vaid koguni ühiskonda loksutada.  

Sellisel juhul on Sandra meestepeks Toomiku sitajunnipurgi järel võibolla ainus tõeliselt sotsiaalne kunstiteos Eestis. Sest esimest korda peale junni, reageerib kunstile massiliselt laiem avalikkus, mitte kitsas omainimeste kamp. Ja esimest korda peale Toomiku junni on nad sunnitud küsima, mis ja milleks see kunst õieti on. 

Tegelikult on Sandra hetkel veel paremgi, kui Toomik, sest Sandra on suutnud torkida ja kihama panna ka suure osa kunstnikkonnast, kes junnikunsti veel leebe mõistvusega alla neelasid. Mis on hea.

Sest olgem ausad, needsamad kunstnikud ise, kes väidetavalt tahaksid puudutada kodanike sotsiaalset närvi, on sagedasti ise nõus võtma oma kunsti kui ohutut mängu. Tase, kui keegi seda liivakastimängutunnet korralikult kõigutab.  

PS “Kehaturust” kirjutab ka tema.