Piitsutamise kunst

veebruar 27, 2007 at 10:54 e.l. 3 kommentaari

Skandaalne “Kehaturg” sai nüüd, sulgemise eeli, minustki vaadatud. Külmaks ei jätnud ning mõne mõtte või tunde järele tuleb ilmselt veel tagasi minna. 

Praegu sai mu hingele kõige kindlamalt küüned taha Rootsis kasvanud eestlanna Bie Kari Erenurme ruumiinstallatsioon oma emast, kes teenis leiba prostituudina. Väga isiklik ja väga valus lugu, kus midagi sooja ja hella seguneb jõhkra ärakasutatusetundega, jättes ajju kummitama laused nagu: 

Meie jaoks oli ebanormaalne normaalne.

Kellelt ma peaksin nõudma vastust, kui tunnen end ära kasutatuna, sest mu ema kasutati ära? 

Tõepoolest, kellelt? 

Teemu Mäki kiidetud videot prostitutsiooni kaitseks ei suutnud mina vaadata. Sattusin kuidagi poole pealt ekraani taha ja umbes minuti jooksul läks süda ühemõtteliselt pahaks. Võib olla peaksin veelkord üritama, kuid kardan, et siis ei taha ma sõna “seks” lähemad pool aastat kuulda, rääkimata selle tegevuse harrastamisest. 

Sandra Jõgeva doomina-šokolaad seevastu jääb veel mu taluvusvõime piiresse ehkki on jõhker ja intrigeeriv. Kui sa kedagi raha eest peksad ja alandad, seejuures ilma mingi muu füüsilise või erootilise kontaktita, mis sa siis ise õieti oled? Kas klient kasutab sind siiski ära? Huvitav, kuis ma ise end selles rollis tunneksin? Miski mu sees piiksub, et mitte hästi. 

Ja kahju, et ei näinud näituse avamisel kirgi üles kloppinud Sandra piitsutamis-performance`i, sest mulle tundub, et see oli iseenesest väga oluline ja elustav samm eesti kunstiloos.  

Seda juhul kui me lähtume sellest, et kunst ei pea olema ilus ja ohutu asi, mida pühapäeval kena pannkookide juurde mekkida, vaid miski, mis on sotsiaalselt tundlik. Suudab mitte ainult ühiskonnas toimuvat omasoodu kajastada, vaid koguni ühiskonda loksutada.  

Sellisel juhul on Sandra meestepeks Toomiku sitajunnipurgi järel võibolla ainus tõeliselt sotsiaalne kunstiteos Eestis. Sest esimest korda peale junni, reageerib kunstile massiliselt laiem avalikkus, mitte kitsas omainimeste kamp. Ja esimest korda peale Toomiku junni on nad sunnitud küsima, mis ja milleks see kunst õieti on. 

Tegelikult on Sandra hetkel veel paremgi, kui Toomik, sest Sandra on suutnud torkida ja kihama panna ka suure osa kunstnikkonnast, kes junnikunsti veel leebe mõistvusega alla neelasid. Mis on hea.

Sest olgem ausad, needsamad kunstnikud ise, kes väidetavalt tahaksid puudutada kodanike sotsiaalset närvi, on sagedasti ise nõus võtma oma kunsti kui ohutut mängu. Tase, kui keegi seda liivakastimängutunnet korralikult kõigutab.  

PS “Kehaturust” kirjutab ka tema.

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta), nõiamoor soovitab.

Miks ma ära ei lähe Tahan titeks tagasi

3 kommentaari Add your own

  • 1. otsija  |  veebruar 27, 2007, 5:15 p.l.

    Bie Kari Erenurme ruumiinstallatsiooni ma ei näinudki.
    Teemu Mäki videot ka mitte.
    Huvitav, kas ma käisin ikka sama näitust vaatamas?

    Vasta
  • 2. noiaelu  |  veebruar 27, 2007, 6:49 p.l.

    bie kari oli tegelikult hästi nurgataga ja tekst, mis loo ära rääkis, oli seal nurgtaguses veel omakorda nurgataga sellistes väikestes vihikutes. võibolla sa lihtsalt ei märganud.

    Vasta
  • 3. otsija  |  veebruar 27, 2007, 7:00 p.l.

    Nii nad siis teevad: olulise peidavad nurga taha. 😦

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

veebruar 2007
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728  

%d bloggers like this: