Archive for veebruar, 2007

Kellel on õigus keelata aborti?

Varro Vooglaid kirjutab Postimehes abordist. Tema seisukoht on, et abort on tapmine, seega inimõiguste rikkumine (võrreldav eluõiguse võtmisega vanuritelt või kroonilistelt haigetelt) ning et ühiskonnal pole õigust sellist asja otsustada. 

Ma ei tahaks tegelikult arutleda teemal, kas abort tingimusil nagu meil seda tehakse, on tapmine, sest mul on siiski üsna raske pidada inimeseks midagi, mil puudub eneseteadvus, mõtlemisvõime, tunded. Midagi, millel seda pole kunagi olnudki (mitte nagu näiteks koomas viibijal, kel on igal juhul eelkirjeldatu olnud ja põhimõtteliselt võimalus, et see tuleb tagasi).

Ei tahaks üldse küsida sedapidi, kas meil on õigus aborti lubada.  Pigem küsiksin, kas, kellel, millal ja mis tingimustel on õigus seda keelata? 

Ei usu, et ükski terve psüühikaga naine teeks aborti lihtsalt niisama lõbu pärast. Kui keegi selle ette võtab, siis põhjusel, et ta väljapääsu ei näe. Mis tähendab, et abort tehtaks niikuinii, seaduslikust keelamisest hoolimata. See tähendaks siis praktikas mida? Nurgaarste. Vitrioli joomist. Loote surnuks hüppamist? Mürgitusi. Tüsistusi. Invaliidusust. Surma. Naistele. 

On meil õigust seda neile teha? 

Ja kui siis ikkagi, keelu pärast, mitte vabatahtlikult sünnitataks, teades, et seda last ei suudeta iial armastada (näiteks ta on vägistaja oma) või iial üles kasvatada (sest kakskümmend suud laua ääres juba söövad, joodikmees kaasa arvatud), siis tähendaks see mida? Vaevlemist. Mõnitusi. Lastekodusid, kus suuremad väiksemaid maa sisse kaevavad ja kividega pilluvad. Lastele. 

On meil õigus seda neile teha? 

Mu meelest võiks abordi keelustamisest hakata kõnelema (või mõtlemagi), kui kõigile soovimatult sündinutele on pakkuda mõistlikku elu. Kui igaüht neist ootavad armastavad kasuvanemad, mitte (liha)kombinaatlastekodud.

Ja kui kõigile, kes küll tahavad sünnitada, kuid teavad end lapsega mitte hakkama saavat, on tugiprogrammid ja abirahad ja üldse sotsiaalsed siidpadjad tagumiku all.  

On meil seda kellelegi pakkuda?  

Kui mitte, siis me võiks pigem suu koomal hoida. Humanism on tore asi (ilmselt inimkonna parim asi). Aga näpuga vehkimine ja moraalilugemine ilma, et pakutaks toimivaid alternatiive, ei ole humanism. Vist. On lihtsalt katse oma käed puhtaks pesta.

veebruar 20, 2007 at 1:00 p.l. 13 kommentaari

Privaatsusest abielus ehk kollane lugu võõrastest kirjadest

Sõbratar tunnistas, et käis abikaasa taskutelefonis sõnumeid lugemas. Kui mina selle peale natuke arusaamatut nägu tegin, ütles ta, et kujuta ette, et võiks olla abielus inimesega, kelle kirju ja sõnumeid jms, ei või ta iga kell ettehoiatamata vaadata.

Mina ei kujutaks jälle ette olukorda, kus keegi lihtsalt võtaks ja loeks mu kirjavahetust või uuriks mu mobla kõneregistrit või soriks taskutes, näiteks. See oleks üsna suure tõenäosusega suhte täielik lõpp, sest see oleks usalduse ja lugupidamise lõpp.

Loomulikult ei kujuta ma ka ette, et mina ise käiksin nõnda vanamehe kirjades ja asjades sorimas.

Samas eeldan ma, et olulisi mõtteid, tundeid, teadmisi jagatakse üksteisega, sest muidu poleks kooselul tõesti mõtet. Aga siis ikka vabatahtlikult ja nuhkimata, palun.

Ma ei kujuta ka ette, et meil oleks näiteks ühine pangaarve, kuhu laekub mõlema sissetulekud ja kust mõlemad raha välja kougivad. Kui aus olla, pole ma isegi kindel, et me oleme üksteisele öelnud, kui palju kumbki täpselt teenib. Põhimõttelisest suurusjärgust oleme muidugi teadlikud, suuremad finantskohustused (laenud, arved jms) on omavahel ära jagatud ja pisiasjade eest hoolitseb see, kes saab, kas siis aja või raha poolest.

Ses mõttes ei anna eraldi arve mingit erilist priiskamisruumi ega -vabadust. Kui on ikka lahja aeg, on see lahja ja niru mõlemal. Nii et jälle puhtalt abstraktse privaatsuse küsimus.

Ka ei ole ma kunagi aru saanud vajadusest üksteist minutipealt oma tegemistest ja ringiliikumisest teavitada, nagu ka mõnel pool harrastatakse.

Kord vist suisa šokeerisin üht tuttavat, kes küsis, milla siis Arni tuleb ja sai vastuseks, kell üksteist või pool üks, oleneb sellest, kas hilisõhtune AK saade on, või mitte. „ Kuidas, ma ei tea siis, millal täpselt, ei saanudki küsija aru. Teine asi on, kui keegi jääb tavalisest või kokkulepitust oluliselt hiljemaks või sõidab ootamatult ära vms, sellest on otse loomulik teavitada.

Ükskord aga šokeeris mind meestuttav, kes arvas, et jooks minuga kohvi, kui Arni lubab. Mis asja? Kuulsin valesti, või? Lubab? Ma ei tuleks küll selle peale, et kellegagi kohvitamiseks luba küsida, ega ka selle peale, et vanamees peaks mult (nais)inimestega kohvitamiseks luba küsima. See oleks ju hirmus.

Tjah, kõlab vist nagu paadunud individualistijuraka jutt. Ainult et, …

… üksi magada mulle enam hästi ei meeldi. Ma ei puhka sedasi lihtsalt välja. Ja üldse, nii hea on vanamehele kaissu kerida ja omainimese lõhna nuhkida. Tõttöelda topin üksi pessa pugedes tegelikult nina sügavale vanamehe patja, et oleks siis see lõhn. Ja süüa on üksi väga kurb ja jalutada ning merd vaadata tahaks kahekesi.

Kummalised lood need läheduse ja privaatsusega, või mis?

 

veebruar 20, 2007 at 9:52 e.l. 13 kommentaari

Nõiamoor on vastu*

Kodanik Mart Linnart arvab Päevalehes, et inimesed võiksid kellegi poolt hääletamise asemel saada ka ebameeldivatele poliitikutele vastuhääli anda. 

Mulle miskipärast meenus seepeale, kuidas ühes netifoorumis korraldati küsitlus, kus sai lihtsalt, valida kas “poolt” või “vastu.” Valikust ei sõltunud sealjuures üldse midagi. Niisama nuppu võis plõksida. 

Juhtus siis nii, et enamik foorumlasi valis nupu “vastu” ja pärast põhjendas valikut nõnda, et hea raskest elust tulnud stressi ja frustratsiooni leevendada. Ja et kui juba saab suvalt valida, siis ikka parem vastu. 

Meie härrased poliitikud on tõenäoliselt suutnud inimestes tekitada nõnda ohtralt stressi ja frustratsiooni, et kui veel niisama raske elu ka lisada, annaks enamik valijaid neile võimalusel vastuhääle. Ja Linnarti nupukas idee lõpeks sellega, et riigikogu jääks sootumaks valimata. Või peaks sinna äärmisel juhul lubama need, kes said kõige vähem vastuhääli.

Küllap oleks see tõhus vahend poliitikute enesehinnangu korrigeerimiseks ja suurepärane võimalus valijate stressi leevendamiseks (pool aastat võiks ikka rõõmustada, et mina olin vastu).

 Kas tõepoolest ka demokraatia areneks, nagu Linnart arvab, ei julge ma küll kindlalt loota.

_________

*Pealkiri on laenatud ühelt lahedalt vene multikalt, kes mäletab (:

veebruar 19, 2007 at 3:41 p.l. 3 kommentaari

Naised sõjaväkke, jalamaid!

Elver arutleb, kas ainult meeste ajateenistusse kutsumine on sooline diskrimineerimine või mitte. Et mina ei ole ametnik ega pea oma sõnu valima või seadustega kooskõlastama, ütlen üsna otse, et minu arust on. Nii diskrimineerimine kui lihtsalt jabur.

Arusaam mille järgi sõjaväkke tuleb lohistada mehed on minu meelest sügavalt kinni mõtteviisis, et see on koht, kus „meestest mehi tehakse“ ehk siis omamoodi siirderiitus. Jätan praegu täiesti kõrvale teema, kas selliseid täiskasvanuks saamise riitusi on ühel ühiskonnal vaja, ja julgen väita, et isegi kui on, pole põhjust neid riiklikult ja kodanike maksurahast korraldada.

Tänasel päeval võiks ajateenitusel (kui me seda üldse vajalikuks peame) olla kaks mõtet. Esiteks tugevdada kodanikkonna kaitsevõimet ja teiseks tugevdada üldist kodanikutunnet ja võimet-oskust midagi ühiskonna heaks teha.

Kummalgi juhul ei saa mina aru, miks meestel seda naistest enam vaja läheb.

Kui me tõesti peaksime kellegagi sõdima hakkama, tuleb ainult kasuks, kui võimalikult suur osa kodanikke oskab sel puhul midagi mõistlikku teha. Ja kui me ei peaks, mis vist küll tõenäolisem, siis niisama kodanikutunne tuleb mu meelest ka kasuks soost hoolimata.

Niisiis, naised sõjaväkke jalamaid!

Ja jutt füüsiliste eelduste erinevusest pole asjakohane, sest esiteks ei ole sõjaski vaja ammuks enam niisama roomata ja püssi lasta, marjaks kuluvad radistid, infotehnoloogid ja mis iganes mitteroomavate oskustega tüübid. Ja teiseks, mehed pidid meil ju ka aina sitema tervisega olema, miks siis ikka diskrimineerivalt eeldada, et nemad üksi peavad oma võimeid roomates ja joostes parandama.

Kuuldes nüüd juba ette mõningate küsimusi, et kui nii, kas ma siis ise oleksin sellisel juhul valmis sõjaväkke minema, vastan samuti ennakult: „jah, oleksin.“

veebruar 18, 2007 at 2:45 p.l. 35 kommentaari

Feminist, macho ja kultuurijobud

Võta üks noorepoolne feminist. Kirjandusteadlane. Naiskirjanduse ja tööstusromaani uurija, ülikooli õppejõud. Vaateilt vasakpoolne ja poststrukturalist. Välimuselt ahvatlev punapea. Pane talle nimeks Robyn.

Siis võta üks keskealine macho. Insener, metallitehase tegevjuht, kes pole elus lugenud ei „Jane Eyre´i“ ega „Vihurimäed“ muust rääkimata. Ega kavatsegi lugeda, sest tal on niigi tegemist, et ratsionaliseerida oma mõnevõrra põhja käivat tehast ja pidada ülal oma lollakat perekonda, kus lapsed on jobud ja naine ostuhull kodukana. Pane talle nimeks Vic.

Aseta need kaks ühte Inglismaa linna, sinna kus päriskaardil asub Birmingham, linna, mis peaaegu et ongi Birmingham, kuid kannab kannab sedakorda nime Rummidge.

Siis mõtle välja tööaasta, mis on selleks, et ülikoolid ja suurtööstus läheneksid ja hakkaksid enam koostööd tegema. Seejärel mõtle välja töövarju programm, mis tähendab, et keegi ülikoolist peab sabas jõlkuma kellelgi tööstusest. Lase saatusel korraldada nii, et need kaks, kes ninapidi kokku juhtuvad on Robyn ja Vic.

Täpselt nii on teinud Daved Lodge raamatus „Väärt töö.“ Tulemuseks on loomulikult ohtalt jaburaid konflikte, humoorikaid seksisistseene ja üldse palju lodžilikult säravat nalja, mis algab sellest, et Robyn suudab oma esimesel töövarju päeval Vici tehases streigi põhjustada. Ja lõpeb …noh, seda peab ise lugema

Vihjeks niipalju, et „Väärt töö“ on muuhulgas tsiteeriv ja parodeeriv mäng üheksateistkümnenda sajandi tööstusromaaniga ning selle žanri kohta laseb Lodge Robynil loengus öelda, et reeglina lahendab romaanides püstitatud sotsiaalse konflikti emigratsioon, pärandus või abielu. Arvata võib, et need võimalused tulevad seekordki mängu.

Aga vahepeal, kui raamatu lineaarne lugu kerib end lustlikult lõpu poole, arutatakse seal oma iroonilisel moel üsna tõsiselt sellest, milline on ülikooli, eriti humanitaarteaduste koht maailmas väljaspool akadeemilisi siidpatju.

Feminist näeks maailma ideaalis ülikoolina, kus inimesed uurivad, arutlevad, vaidlevad. Ta tooks sinna hiiglaslikku ülikooli meelsasti ka vaesed tunkedes töölised põrgukatelt meenutavast räpasest tehasest, et need siis innukalt vaidleksid tähistaja ja tähistatava üle.

Macho küsib vastu, et kes kurat selle kinni maksab, kui miski jõuk niisama kohvitassi taga jobutab?

Ja feminist on sunnitud küsima, kas ei tee siis muret “et asjad, millest meie nii hirmsasti hoolime, näiteks see, kas Derrida metafüüsikakriitika mitte siiski ka ise pisut idealistlik ei ole, või see, kas Lacani psühhoanalüütilne teooria on fallogotsentriline, või kas Foucault` episteemiteooria pole mitte suhestatav dialektilise materialismiga – et neist asjadest, mille üle me vaidleme ja millest me lõputult loeme ja kirjutame, ei hooli üheksakümmend üheksa koma üheksa protsenti elanikest halligi.“

Lühidalt , kas humanitaarid on äkki jumalast mõttetud jobud, kes ülejäänud, palju suurema maailma kukil parasiteerivad, ise sellele muhvigi andmata?

Kui keegi nüüd arvab, et Lodge sellise ühemõttelise vastuse pakub ning feministil siivsalt ümber kasvada laseb, siis nii lihtsalt need asjad ei lähe. Kuidas nad on, maksab igatahes välja uurida, sest „Väärt töö“ lugemine on kindlasti väärt lõbu.

 

veebruar 18, 2007 at 1:47 p.l. 11 kommentaari

K-esikud läksid ropuks. Täiega.

Seisin hommikul Paldiski bussipeatuses ja lugesin huvipärast putkasse ilmunud kuulutusi. Üks lubab tantsušõud ja teine Heino Seljamaa nukuteatri etendust. No tore ju, kui Sadamalinnas ka midagi toimub. Aga ainult pealtnäha.

Sest lähemal vaatlusel on plakatid kahtlaselt tuttavat rohelist karva ja täis tuttavaid rohelisi plönne. Edasi loen: Kaasa löövad (just nii, muust tekstist suurelt eristuv K, nagu -kohuke, -vorst ja -makaronid, ehk ilmselgelt kesiklik K) haridus-ja teadusminister, Meie Mehe solist jms kamp, teadagi kust.

Tähendab, mitte kultuuri- vaid parteiüritused.

Ma ei viitsi hakata rääkima sellest, et valmisplakatid peaks nagu ammuks ära koristatud olema. Ja et on alatu nõks neid nii üleval hoida.

Aga, kurivaim, nukuteater on mõeldud lastele, eksole. Ja sedakaudu manipuleerida ja parteipropagandat teha on üle igasuguse roppuse piiri. 

Masendav, masendav, masendav ehk kerige pigem K-uradile, eks! 

veebruar 16, 2007 at 10:12 e.l. 4 kommentaari

Kolm müüti omanikest ja töötajatest

Arni juures käib võimas andmine teemal, kas omanikud on head haldjad või koledad kollid. Kirjutan just nõnda, nagu muinasjutus, sest mu meelest tegelevad mõlemad väitluse osapooled räige omaniku (ja ka töötaja) mütologiseerimisega. Järelikult on vaja natuke demütologiseerida.

Niisiis, müüt number üks ehk omanik on kole koll. Ei ta, sunnik, ole. On inimene, nagu iga teinegi. Lihtsalt keskmiselt parema äri-ja organiseerimisvaistuga. Loomulikult vaatab ta töötajaid kui midagi, mis peab olema efektiivne st töötama hästi ja tooma kasu.

Loomulikult on tal mõistlik hoida töötajat, kes seda on. Head masinat ju ka ei lõhuta ega visata välja. Ja sama loomulikult on tal vaja käbedasti vabaneda töötajast, kes mingil põhjusel osutub ebaefektiivseks.

Ja jälle, sama loomulikult, ei saa ta sealjuures olla teab mis hooliv ja sentimentaalseke. Ei ole mingist hetkest vahet, kas keegi ei saa oma tööga hakkama sest ta on joodik, või astmaatik või haige lapse ema. Ta ei saa neid tööl pidada, sest siis ta on varsti ise käpakil ja koos temaga tegelikult ka ülejäänud töötajad.

Muidugi on see emotsionaalselt ja eetiliselt lihtsalt rõlge, et inimesi mõõdetakse eeskätt (kui mitte ainult) tõhususe järgi. Aga mida muud sa meie põhimõtteliselt turumajanduslikus maailmas ikka teha saaksid, kui sa ellu jääda tahad? Selleni jõudmiseks ei pea olema ebahumaanne koll, vaid lihtsalt mutter (mis siis, et suht suur) turuloogika järgi pööritavas maailmas.

Müüt number kaks ehk omanik on hea haldjas. Ainult tänu talle on töötajal võimalus töötada. Tema rabas kaskteist tundi päevas tööd, et teistel oleks nüüd ettevõte, kus töötada. Teised keegi ei hooli selle ettevõtte käekäigust. Teevad oma jupi ära ja panevad kell viis ukse kinni. Ainult omanik, vaeseke, viskleb töömurede koormast lookas, unetuna voodis.

No ega ikka ei ole nii. Esiteks, üksi ei teeks see omanik tuhkagi. Tal on vaja neid teisi, töötajaid. Nende oskusi, nende aega, nende pühendumist, et ülepea midagi ära teha, muidu ei liigu ükski töö, mida see omanik ise teha ei jõua või suuda. Nii et töötaja ei ole ses mõttes miski armuleivasööja, kellele omanik lahkelt eluvõimaluse kingib. Andes oma panuse, on ta ikka kuradima võrdne ja vajalik partner.

Teiseks, hea töötaja ei pane enda järelt kell viis ust kinni. Ta ka juhtumisi mõtleb oma tööst ja sellest kuidas seda paremini teha ka oma vabast ajast. Ja teeb vajadusel kobinata ka oma kaksteist tundi tööd. Sest ta saab aru küll, et ettevõtte heaolust sõltub ka tema oma. Teen seda minagi, suure kontserni tilluke toimetaja, mis siis rääkida näiteks tippjuhtides, kes üldiselt on meil palgatöölised mitte omanikud.

Müüt number kolm, ehk kes ei ole juba ettevõtja, ongi laisk ja loll. Tegelikult ei ole ka päris nii. Nagu suhtlemisoskus ei avaldu ainult kutselistel psühholoogidel nii ei ole ka ärilised ja/või juhtimisoskused ainult ettevõtjate ja juhtide pärusmaa. Need võivad esineda ja esinevadki inimestel sõltumata sellest, mis tööd nad konkreetselt teevad. Loomulikult on need oskused oma ala tipptegijatel võimalikest suurimad, aga üles leida, arendada ja rakendada saab sellist potentsiaali ka suurel osal teistest. Pealegi, kuskil võivad ju peituda uued geeniused.

Aga et miks nad siis ei ole kõik juba ettevõtjad?

Noh, esiteks, mõned lihtsalt ei saa parasjagu mingil põhjusel endale väga suuri riske lubada, sest neil on pere ülal pidada, laenud maksta jne. Kui nad ka tahaksid, kui nad ka oskaksid, nad ei saaks endale päris üksi lubada seda teral kõndimise mängu, kus võib kukkuda siia ja sinnapoole.

Teiseks, on aegu ja olukordi, mis soosivad oma äri püsti panemist ja sotsiaalset mobiilsust ja on neid, mis ei soosi. No näiteks, kui Luiged-Langid hakkasid meediaäri ajama, oli ikkagi megasoodus olukord. Ainult võta ja tee. Nüüd on sisuliselt võimatu tulla välja mingi pisikirjastuse, või ajalehe, ajakirjaga. Sest turul laiutavad suured ja sa ei löö neile üksi kuigi kaua vastu. Sul lihtsalt on iga kell arukam minna ja müüa oma hea idee suurtele maha. Mis ei tähenda, et nad sind sealjuures põrsaviisi ei koti, sest mis neil omakorda üle jääb.

Mis nüüd puutub ettevõtlusvormi, kus töötajad on üksiti omanikud (millest ju vaidlus Arni man hakkaski), siis mu meelest on see üks igati tervitatav vorm võõrandumisest (jah ma mõtlen siinkohal seda, mida Marxi Karla) üle saada.

Muidugi ei pruugi see sobida kõigile ja ilmselt ka mitte kõikjale (ma ei kujuta hetkel ette, kuidas näiteks mingi megatehas nii töötaks), aga neile, kellele sobib ja seal, kus saab, võiks ju katsetada.

Iseasi, kuidas see toimuma peaks. Võib mu meelest nii, et iga töötaja on kohustatud ostma osaluse ettevõttes, kus ta töötab. Aga võib ka teisiti. Ses mõttes, et raha, mille eest osta, saadakse ju tavaliselt nii, et tehakse tööd ja saadakse palka st esmalt vahetatakse oma tööpanus rahaks ja siis raha mingiks muuks väärtuseks. Miks siis ei võiks tööpanust kohe vahetada näiteks osaluseks ettevõttes? Mina ei peaks seda küll mingiks eriliseks kinkimiseks ega vara laiali jagamiseks. Jah, muidugi see tähendab ilmselt seda, et vähemalt esialgu tuleb leppida väiksema palgaga, sest meepott on ikkagi piiratud. Samas inimväärikuses tähendaks see kindlasti võitu.

Jah, loomulikult see ei pruugi jälle kõigile meeldida ega sobida, aga võimalusena oleks ju siiski hea ja tervitatav. Või mis?

veebruar 16, 2007 at 9:49 e.l. 19 kommentaari

Väga aus ettevõte

Miskisugune end säästuoperaatoriks nimetav Diil sekundeerib valimisreklaamide jõledusele ning on lasknud linna täis kleepida plakateid kirjaga “väike palk, odavad kõned”

Huvitav kas see on nüüd uudne värbamiskampaania ja erakordselt aus personalipoliitika? Et öeldakse kohe otse: meie oma töötajatele palka ei maksa ja sestap ongi kõned odavad? Miskipärast ma usun, et nii see tegelikult ongi.

Kuigi vaevalt, et Diili rahvas oskas uneski näha, et üks rikutud fantaasiaga plika nende kampaaniast kogemata tõe välja loeb (:

veebruar 15, 2007 at 8:42 e.l. 3 kommentaari

Need vastikud, vastikud pühad?

Viimasel ajal on kombeks kõigi pühade ja tähtpäevade (olgu jõulud või jaanipäev või siis sõbrapäev, nagu täna) puhul lõugama pista, et need on tüütud ja kommerts ja uih! meie neid küll ei pea. Meil on iga päev pühapäev jne.

Ajan nüüd jumalast ebapopulaarset juttu, aga minu meelest on inimestel ikkagi pühi vaja. On vaja erilisi hetki ja sündmusi, mis argipäevast eraldi seisavad. On vaja võtta vahel kapist paremad riided ja panna lauale pühadeserviis. On vaja natuke siblida, korraldada ja sättida ja tunda seda tibake teistmoodi päeva erutust. On vaja tunda end keskmisest natuke elusamalt. On vaja oma lähedasi märgata ja neil karva silitada. Vähemalt mul on vaja.

Muidugi on tõsi, et seda tuleb teha ka muudel päevadel. On tõsi seegi, et vahel tulevad ilusad ja eredad hetked-muljed ilma mingite pühadeta. Kuid siiski on Mamma Loodus pannud inimese kokku nõnda, et ta ei suuda olla 360 päeva jutti ühtviisi erksate meeltega, õnnelik, ilus ja hooliv.

Igapäevastest asjadest saab paratamatult rutiin ja kui iga päev oleks pühapäev, siis tegelikult ta ei olekski püha, sest püha ehk tavalisest erinev tunne kaoks igapäevasel pruukimisel õige käbedalt.

Ometi näikse suur osa inimesi kartvat pühi nagu vanakurat välku.

Põhjuseks, miks pühad pahad on, öeldakse tavaliselt, et kommertsvärk. Eks nad ole ka, kui kaupmeeste pongestusi vaadata, aga teisalt, sina ei pea ju pühade ajal mööda poode jooksma. Võib ju ise mõnusaid kinke teha või midagi.

Sestap olen mõelnud, kas see, mis pühade puhul tegelikult häirib, on ikka miski muu. Võibolla oskamatus midagi pühitseda. Et pole nagu harjunud ja tekitab ebamugavust. Nagu juhtuks töölissöökla asemel korraga restorani ja ei teaks kuhu käsi panna.

Või siis on asi selles, et pühade ajal muutub inimlik kontakt kuidagi väga oluliseks. Aga, jumal paraku, on tänapäeval enamik inimesi üsna üksi(kud). Ja üsna paljud neist, kel nagu on mingi suhe ja pere, tunnevad end pigem üksikult. Niisama argipäevi on sedasi poolvõõralt lihtne ühisel pinnal mööda saada, aga pühade ajal võtab hinge kraapima. Siis on parem teha nägu, et pole mul kogu seda tingel-tanglit tarviski. Või kui, siis ainult laste pärast.

Või kuidas teistele tundub? On`s rohkem põhjust pühi armastada või vihata?

PS kogu jutu pääle siiski head sõbrapäeva kõigile ja eriti soojad kallistused sõpradele ja kaasblogijatele Abelele, Ahjualusele, Atile, Larkole, Märtsijänkule ja Ramloffile.

Vanamees saab pai.

veebruar 14, 2007 at 1:22 p.l. 10 kommentaari

Kasiinosõltuvusest. Väga isiklikult.

Eile jäi autoõnnetuste, poliitikute koerte ja muude emotsionaalselt laetud teemade taha peitud lugu, kus psühhoanalüütik räägib mängusõltuvusest. Või siis ma lükkasin ta oma peas teadlikult peitu, sest…nojah, minu suhe mängurlusega on lähedane, isiklik ja valus.

Nimelt on mu hea, ehk isegi lähedasima sõbratari abikaasa oli* aastaid  mängusõltlane. Nii kui mingi kriitilisem koht elus ette juhtus, nii ka sammud kasiinosse seadis. Ja ega ta käinud seal ainult oma raha eest. Tuli ette teistegi taskute kallale minekut, sest sõltlane on ju veendunud: võidan ja maksan tagasi. Ehkki see õnnehetk ei saabu iialgi.

Igatahes juhtus, et selle inimese käe läbi tassiti mängupõrgusse mitukümmend tuhat krooni minu raha, mis seekord ei olnud mu jaoks mitte lihtsalt suur summa vaid mõeldud omafinantseeringuks kodu ostmisel. Notari aeg oli kinni pandud, dokumendid ootel, ja uut kopsakat raha ei paistnud kuskilt.

Jah, ma olin vihane ja meeleheitel. Just sellepärast, et kuidas sa, vana rajakas, võid nii teha. Mis õigust on sul käkk kokku keerata, panna mind ja mu sõbratari seda sööma, ajada meie väga lähedane sõbrasuhe peaaegu lõhki ja ise passida põõsas, nagu arg poisike.

Sestap ma nõustun nii emotsionaalselt kui ratsionaalselt väitega, et vastutama peab mängur ise, et paraneda saab vaid seda ise teha tahtes jne, jne.

Ometi, kui sama mees hakkas mõikama, mida ta enda ja teiste eluga teeb ja ilmutas tõepoolest tahet mängimist ära lõpetada, selgus, et ega nii lihtsalt saagi.

Selleks, et sulle mõne mängupõrgu kuldkaarti pakkuda või reklaami saata, sobivad kõik ajad ja kohad. Kui vaja, tuleb see SMS-ina sulle ka peldikupotile kummitama. Kui aga soovid saada endale mängukeeldu, millega sind enam kasiinodesse ei lubata, saad seda vaid ühes kindlas kontoris Tallinna linnas. Ehkki kasiinod, soovides end näidata nii õilsana ja sõltuvusega võitlevatena, võiksid ju keelusoovi registreerida mistahes urkas ja ise ühtsesse andmebaasi riputada näiteks.

Ma ei saa küll kindlalt väita, et mängupõrgute rahast lõviosa tulebki sõltlaste taskust. Aga puhtad poisid nad ka ei ole. Ja küllap nad isegi teavad, et nad tegelikult sõidavad inimeste haiguse seljas ning see sõitmine ei muutu suutäitki õilsamaks sellest, et haige ka ise süüdi on.

Parktali jutus mind omajagu kriipiski, et iseenesest õigete mänguri omavastutust puudutavate väidete taha on justkui peitu pugenud katse mängupõrguid kogu patust puhtaks pesta. Sellega ei saa ega taha ma nõus olla.

________________________

* Loodan väga, et mineviku kasutamine on siinkohal õigustatud.

veebruar 13, 2007 at 10:03 e.l. Lisa kommentaar

Vanemad postitused Newer Posts


Kalender

veebruar 2007
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728