Kevadpimedus

Vahel on vaja olla oma linnas natuke võõras. Poolturist.

Kõndida Schnelli tiigi ääres ja mitte mõelda, vaid registreerida. Oksamustrit veel. Väikest värvulist vurinal maast tõusmas. Vareseid häälekalt teada andmas, et seal on nende kodu. Toompea maju pea kohal õhtupäikest kompimas. Koera kevadelõhna nuusutamas. Lindi peale püütud onu alt jaamast hõikamas: “Rong väljub kolmandalt teelt.”

Või istuda raekoja kivipingile, kus veel ei ole rahvast. Ja vaadata sinna, kus vaekoda ei ole. Kuidas nad astuvad. Heledad, tumedad, sekka värvilisemad. Inimlinnasipelgad. Üks punase jopega seisab ja pildistab. Raekoda. Võib olla mind ka.

 Siis tuleb kevadpimedus. Erinevalt külmast, nurgelisest ja torkivast sügispimedast on ta soe ja pehme. Ja kõikehõlmav. Ma tean, et olen teda igatsenud. Terve see talv.

Mitu korda mind oleks tapetud?

Olles viimastel päevadel taas kuulnud kiidulaule olelusvõitlusele, tõdemusi, et tugevam peab ellu jääma ja nõrgem ära surema, ning et tõupuhastus teeb head, jäin mõtlema, kui mitu korda peaksin mina nende reeglite järgi tapetud olema. 

Esimest korda siis, kui ma, kärsitu tohman, maailma kaks kuud ettenähtust varem uudistama tulin. Nad ei oleks pidanud mind vatijopesse sooja panema, vaid võtma ja vastu seina laiaks lööma.  

Teist korda, kui ma esimestel elukuudel luupõletiku suutsin hankida, täpsemalt see suudeti mulle mitte just väga puhaste süstaldega tekitada. Mõistlik oleks ju olnud kuulata arste, kes ütlesid, et sellest lapsest elulooma ei saa, mitte seda üht, kes lubas, et saab. 

Ja kolmandat korda, kui selgus, et ma olen üsna lühinägelik, sest nagu ütles kord üks tubli inimene: “Vanasti astusid lühinägelikud jobud kuristikku, nüüd kaitseb neid kuradi meditsiin. Mõttetu.” 

Mõistuse – ja tõuparanduse vastaselt olen ma elus, maksan maksud, millega mu riik ehk midagi mõistlikku teeb, teen tööd, mis ehk mõnele oluline, püüan hoida inimesi, kes mu lähedal, pean oma lollakat blogi, mida mõnele meeldib lugeda ja olen enesega kõige selle pärast rahul ka veel.  

 Jah, ma olen vist väga häbematu. 

Andestust.

Kuidas saada allilmaliidriks

Fotograaf, suur turske mees, must mantel seljas, soni peas ja pea kiilas ka veel (ei, nats ei ole, ärge arvake) läks Tallinna turgudele pildistamiseks lahedat nänni otsima. ‘

Tagasi tulles kurtis, et igal turul uimerdas tema saabudes mõne putka tagant välja mingi nahktagis vennike ja hakkas tal sabas jõlkuma.  

Pidasid meest nähtavasti autoriteediks tundmatust grupeeringust ja üritasid konkurendil silma peal hoida. 

Kust nemad pidid teadma, et tegelikult on muidu üsna heasüdamlik ja õrna hingega koll, kes kaanemodellilegi liiga ei tee. (:

Ajakirjandus on ikka saatanast

Tavaliselt olen mina see, kes teistele diktofoni nina ette topib ja rõõmsalt ütleb, et: „Ei, ei, intervjuu ei ole kole ja pilti me teeme ka ja see ka, teate, ei ole kole. Me ei hammusta,“

Eile sattusin ma siis üle pika aja ise intervjueeritava rolli. Olin just-just tööle jõudnud ja kohvikruusiga laua taha maandunud, kui keegi poiss BNSist mu kätte sai ja kaheksanda mai asjast rääkida tahtis.

Ma ausalt öelda ei uskunud, et nad meid nii ruttu leiavad ja mul ei olnud peas veel vähimatki sündsat sõnajoru, mida kibekiiresti esitada. Aga, mis mul üle jäi, võtsin end kokku ja tulistasin suust välja, mis jaksasin.

Oli kole küll. Mõneti. Ja järgmiste medianeegrite ammuli lõugade vahele õnnestus juba Oudekki saata (:

Aga, jäin mõtlema, et kui mul, kes ma ometi tean, kuidas see asi käib, oli hetkeks tunne kui tulistel sütel, siis kuidas peavad end ajakirjaniku küüsis tundma need, kel enesel meediaga miskit pistmist pole.

Tuleb inimene oma inimeseelust ja peab Oma Olulisest Asjast kõnelema ajakirjanikule, kes, olgu ta kuitahes tubli ja allikasõbralik, tahab ikkagi peamiselt oma töö ära teha, viisakad müüvad tsitaadid kätte saada ja ka koju õhtale minna. Mis ühele on igapäine elu, on teisele viis minutit tööd, ei enamat.

Kusjuurees, oi kuidas ma ei salli ajakirjanikuna, kui keegi käib virisemas, et palju te ikka mu sõnu muudate ja miks te seda ja toda lauset kontekstiväliselt kasutate jms.

Ja oi kuidas ma tahaksin nüüd, korraks teisel pool olles, joriseda, et tee teile asi puust ja punaseks ja te kasutate ikka kõige suvalisemat kohta, kurivaim.

Aga samas annan ma enesele suurepäraselt aru, et nende nahas teeks suhtkoht tõenäoliselt täpselt samuti.

Keela või ära meid, ajakirjanikke, ma ütlen. Kuigi, see ei ole vist ka hea mõte.

Tuleb pigem tõdeda, et vahelduseks on ikka kasulik mõlemale poolele diktofoniga märgitud rindejoont sattuda. Avardab maailma küll.

PS ma tean, et miljon meediateoreetikut on sarnastel teemadel juba sõna võtnud ja paremini, kui mina, aga ma siiski luban endale selle mõttekäigu siin.

PPS härrased ajakirjanikud, eelnevast jorinast hoolimata ma kõnelen teiega ikka meelsasti, kui vaja. (:

PPS et me Oudekkiga meediajuttu peaaegu samade sõnadega alustame, on puhas juhus, ausalt.

Poolehäälne alustab

Poolehäälne alustab. Minu meelest üsna ilusasti kõlav hääl. (:

Hea asi on sündinud

Nõndaks, viimased päevad on minu elust suuresti endale võtnud see asi siin.

Mine ja vaata ka.

Ja hoia mulle pöialt, et see hea asi hästi läheks.

Hoia meile kõigile pöialt, eks.

Ei näpi kella!

Mul isiklikult on jumalast kama, kas mõni prantsuse kukk hakkab praegu kuldmune munema või hobune hõbevirtsa kusema, aga mulle see kella kruttimine ei meeldi.

Eriti ei meeldi kevadeti. Mu organism on just-just hakanud talveunest ärkama. Hommikuti tõusmine ei olegi enam püsti piin, täitsa iseseisvalt saab silmad seitsme paiku lahti. Ja siis nad käsevad mul kella näppida ja kogu elu on jälle segi.

Mitu nädalat kohanemist, unisust, keskendumisraskusi. Peaaegu töövõimetust.

Huvitav, kas teisi minusuguseid on veel? Äkki me peaks tegema mingi kella keeramise all kannatajate esindusühingu ja nõudma moraalse ja füüsilise kahju eest hüvitust?

OK. Nali naljaks. Ma saan aru küll, et ega me kellakruttimisest pääse miskil moel. Aga need, kes selle välja mõtlesid, tahaks küll saata kuhugi…. kaugele. Tea, kas vanakuradi vanaema võtaks nad vastu?

Tänapäeval on igal korralikul inimesel blogi

Ja kellel pole, käivad vähemalt usinalt teiste omi lugemas. Sest kui see nii ei oleks, ei pühendaks naistekad blogimisele toimetajaveerge, nagu emand Tiina Lang seda värskes Annuškas* teeb.  

Esilagu me loeme sealt muidugi, et: 

“Miks nad seda teevad? Ja kuidas nad viitsivad sellega pidevalt tegelda? “

“On see blogipidajate vajadus pakkuda uudset, eriilmelist tõsieluseriaali, koguda tuntust ja jagada pseudolähedust alaliste või ka juhulugejatega, …” 

Kuuleb kurtmist, et enamik jutust on tühine ning kirja pandud piinlikult vigases keelepruugis ja küsimust, et äkki see on kirjutamisteraapia ning hüüatust, et kas ikka maksab kõike teistega jagada.  

Khm…mjah. 

Ma ei taha nüüd algatada (järjekordset, issand ise teab kui mitmendat) arutelu teemal, miks keegi veebipäevikut peab.  

Tahan hoopis natukese pihku muiata selle üle kui armas-tõrksalt suur ja värviline klantsmeedia läheneb oma kaugetele pisisugulastele, mis friigivärgist popiks saama hakkavad.   

Hiilib juurde sedasi seljakarvad turris ja nuhutab areldi. Jookseb mitu ringi ümber. Haugub natuke. Ja võtab omaks.  

Sest, niipalju kui mina mäletan, kohtas samalaadset kriitikat omal ajal nii kodulehekülgede kui foorumite kohta. Nüüd on need nagu iseenesest mõistetavad asjad.  

Seega, ei taha küll ennustades pead panti panna, aga, tibid, olge valvsad, küllap on Annel varsti ka blogi. (:

___________

* võrgus on ülal vanad materjalid, seega kõnealust teksti sealt ei leia, aga viisakusest otsustasin ikka linkida.

Kuradi punased, …3. osa. Kõrvaltegelastega

(algus üleeelmises postis) 

Need algasid enamasti, ma ei mäletagi enam, kas ametlikult Vremja raames või kohe pärast seda ning otsa pidi tulema õhtune mängufilm.

Paraku, kui papi oma pudedad plastiklõuad lahti tegi ja esimese “tovarišššššššštšiii” ära susistas, oli teada, et ta enne kaht tundi ei lõpeta ja film jääb samapalju hiljemaks.  

Ema ja vanema, kes filmi ootasid, hakkasid siis ikka kiruma ja jõudsid Brenku juurest kuidagi niisama kuradi kommudeni ja siis läks isa kallal näksimiseks, et sa ka suur punane ju.

Ja siis läks teinekord ikka põhjalikuks tüliks.

Mina jalutasin esiku seinast suure toa seinani ning mängisin, et kummalgi seinal on riiulid nõudega ja mina tassin neid ühest kohast teise. Nähtamatutele nõudele keskendumine  aitas mul suurte laksimist mitte kuulda. Ajapikku õppisin seda mängu alustama juba siis, kui Brenku ekraanile ilmus. 

*

Ja nagu ikka on igal viisakal lool lisaks pealiinile ka kõrvaltegelased.  

Näiteks onu Leo. Mu vanaonu poeg, kes õppis Pallases, kuid sai olude muutudes oma kunstiannet rakendada vaid Tartu mnt torniga maja stukk-vidinaid tehes. Leo isa, emapoolse vanaema vend, õppis Venemaal sõjakoolis ja lõpetas vist Koltšaki armees (täpselt ei tea keegi).

Leo venelannast ema ei pidanud ülejäänud suguselts kohaseks last kasvatama. Nihverdasidki lapse kuidagi endale. Mina mäletan Leod rääkimas, et võiks tulla üks pomm, mis venelased muu rahva seast välja nopib ja ära hävitab. 

Või siis onu Volli. Vanaema õemees, kellest sosistatakse, tal olnud Jõelähtme kandi küüditamistega üsna palju pistmist. Kapipõhjas paras ports kuldhambaid ja ehteid oli seal majas küll. Ega ma tea, kas need saadi tädi Emmilt, kes noorena Peterburis lastebonne oli ning hiljem Volli sokutusel vanadekodus lõpetas, või saadi need mingil muul viisil.   

Ja oli veel onu Edgar, kes sisuliselt poisikesena Saksamaale tööpataljoni ning hiljem Brasiiliasse sattus.

Ning tädi Grete, kes sõja puhkedes mingil laeval reisisaatjana töötas. Tema sattus Kanadasse. Hakkas sealt üsna pea Tallinna jäänud õel külas käima ja jäi mulle meelde natuke naljaka välis-eesti tantena, kes kõrges vanuses kõrgeid kontsi kandis, seetõttu vahel jalaluid murdis, haiglasse sattus ja sealjuures, meie meedikute peale lakkamatult pahandades, Kanada arstiabist lahedaid lugusid rääkis. Näiteks kuidas ta olla kunagi grisli kätte jäänud ja siis tükkidest kokku õmmeldud.

 (täitsa lõpp)

Kuradi punased, …2. osa

(algus eelmises postis)

Isaemal oli mingi kahtlane suhe nõukogude ohvitseriga. Õigemini, väidetavalt proovis ohvitser naisterahvaga suhteid sisse seada, ei leidnud just mõistmist ja andis kogu loo käigus segastel põhjustel otsad. Et mitte saada süüdistatud kommunisti tapmises, käis mu teise vanaema tee käbedasti partei kaitsva tiiva alla.  Loomulikult astus ka laps ehk minu isa ridamisi organisatsioonidesse, kuhu vaja.

See, nagu ka fakt, et pere oli ühemõtteliselt proletaarne, tuli ilmselt isale kasuks. Nii ülikooli minnes, kui hiljem tööl. Sai mehest üsna ruttu kohaliku EPT juhataja.  

Mina kasvasin üles emapoolse vanaema juttudega sellest, et Pätsu ajal oli hea elada. Minu igaõhtune programm oli Ameerika Hääl, mis tuli vanaema vanast raadiost. Ma kartsin seda, sest nad ajasid koledat juttu ju. Aga vanaema ei soostunud ühestki saatest loobuma, sest ameeriklased pidid ju valge laeva saatma, mis kõik eestlased ära viib ja seda laevatuleku uudist ei tohtinud mitte maha magada.  

Aegajalt näppisin ka vanaisast jäänud sinimustvalget lindiriba (ma ei teagi, mille küljes see võis olla, igatahes vanaema kapis ta oli), kui midagi salapärast ja ahvatlevat. Ja lappasin mingit Pätsu elulugu, mis saadud ma ei tea mis kombel (ilmselt kuidagi Kanada-tädilt või Brasiilia-Edgarilt, kes mingil moel ikka sugulastega kontakteeruda said).  

Ma muidugi teadsin, et koolis sellest rääkida ei tohi. Ja kord kui ma nägin oktoobripühade aegu lumes vedelemas üht kortsus ajakirjalehte Lenini pildiga, mis vägagi peldikus kasutatavaid ajalehti meenutas ning kirjutasin oma elu esimese luuletuse, mis algas sõnadega “Oh, Lenin, ära kurvasta, vaid valva sitta hoolega,” peitsin ma selle sügavale kapi põhja, et venelased seda üles ei leiaks, kui nad tulevad.  

Oktoobrilaps ma olin ja pioneer ka (hoolimata vanaema protestidest, et nüüd on lapsel metsalise märk küljes). Ega teisiti oleks saanud ka. See oleks ilmselt mõlema vanema töökohad maksnud, eriti arvestades, et vanaema kirikukooris laulmisest võõrutada ei olnud võimalik. Pidi siis vähemalt lapski formaalselt korralik olema. Aga põnev see ei olnud. Tüütu ja nüri oli. Noh, kuni sai hakata igasugu sigadusi tegema. Kaltsu peale pastakaga kirjutama jms.   

Aga üht ei unusta ma vist elu sees. Need olid Brežnevi kõned.

(järgneb)