Archive for märts, 2007

Kevadpimedus

Vahel on vaja olla oma linnas natuke võõras. Poolturist.

Kõndida Schnelli tiigi ääres ja mitte mõelda, vaid registreerida. Oksamustrit veel. Väikest värvulist vurinal maast tõusmas. Vareseid häälekalt teada andmas, et seal on nende kodu. Toompea maju pea kohal õhtupäikest kompimas. Koera kevadelõhna nuusutamas. Lindi peale püütud onu alt jaamast hõikamas: “Rong väljub kolmandalt teelt.”

Või istuda raekoja kivipingile, kus veel ei ole rahvast. Ja vaadata sinna, kus vaekoda ei ole. Kuidas nad astuvad. Heledad, tumedad, sekka värvilisemad. Inimlinnasipelgad. Üks punase jopega seisab ja pildistab. Raekoda. Võib olla mind ka.

 Siis tuleb kevadpimedus. Erinevalt külmast, nurgelisest ja torkivast sügispimedast on ta soe ja pehme. Ja kõikehõlmav. Ma tean, et olen teda igatsenud. Terve see talv.

Advertisements

märts 30, 2007 at 10:01 e.l. 1 kommentaar

Mitu korda mind oleks tapetud?

Olles viimastel päevadel taas kuulnud kiidulaule olelusvõitlusele, tõdemusi, et tugevam peab ellu jääma ja nõrgem ära surema, ning et tõupuhastus teeb head, jäin mõtlema, kui mitu korda peaksin mina nende reeglite järgi tapetud olema. 

Esimest korda siis, kui ma, kärsitu tohman, maailma kaks kuud ettenähtust varem uudistama tulin. Nad ei oleks pidanud mind vatijopesse sooja panema, vaid võtma ja vastu seina laiaks lööma.  

Teist korda, kui ma esimestel elukuudel luupõletiku suutsin hankida, täpsemalt see suudeti mulle mitte just väga puhaste süstaldega tekitada. Mõistlik oleks ju olnud kuulata arste, kes ütlesid, et sellest lapsest elulooma ei saa, mitte seda üht, kes lubas, et saab. 

Ja kolmandat korda, kui selgus, et ma olen üsna lühinägelik, sest nagu ütles kord üks tubli inimene: “Vanasti astusid lühinägelikud jobud kuristikku, nüüd kaitseb neid kuradi meditsiin. Mõttetu.” 

Mõistuse – ja tõuparanduse vastaselt olen ma elus, maksan maksud, millega mu riik ehk midagi mõistlikku teeb, teen tööd, mis ehk mõnele oluline, püüan hoida inimesi, kes mu lähedal, pean oma lollakat blogi, mida mõnele meeldib lugeda ja olen enesega kõige selle pärast rahul ka veel.  

 Jah, ma olen vist väga häbematu. 

Andestust.

märts 29, 2007 at 10:56 e.l. 15 kommentaari

Kuidas saada allilmaliidriks

Fotograaf, suur turske mees, must mantel seljas, soni peas ja pea kiilas ka veel (ei, nats ei ole, ärge arvake) läks Tallinna turgudele pildistamiseks lahedat nänni otsima. ‘

Tagasi tulles kurtis, et igal turul uimerdas tema saabudes mõne putka tagant välja mingi nahktagis vennike ja hakkas tal sabas jõlkuma.  

Pidasid meest nähtavasti autoriteediks tundmatust grupeeringust ja üritasid konkurendil silma peal hoida. 

Kust nemad pidid teadma, et tegelikult on muidu üsna heasüdamlik ja õrna hingega koll, kes kaanemodellilegi liiga ei tee. (:

märts 28, 2007 at 9:27 e.l. Lisa kommentaar

Ajakirjandus on ikka saatanast

Tavaliselt olen mina see, kes teistele diktofoni nina ette topib ja rõõmsalt ütleb, et: „Ei, ei, intervjuu ei ole kole ja pilti me teeme ka ja see ka, teate, ei ole kole. Me ei hammusta,“

Eile sattusin ma siis üle pika aja ise intervjueeritava rolli. Olin just-just tööle jõudnud ja kohvikruusiga laua taha maandunud, kui keegi poiss BNSist mu kätte sai ja kaheksanda mai asjast rääkida tahtis.

Ma ausalt öelda ei uskunud, et nad meid nii ruttu leiavad ja mul ei olnud peas veel vähimatki sündsat sõnajoru, mida kibekiiresti esitada. Aga, mis mul üle jäi, võtsin end kokku ja tulistasin suust välja, mis jaksasin.

Oli kole küll. Mõneti. Ja järgmiste medianeegrite ammuli lõugade vahele õnnestus juba Oudekki saata (:

Aga, jäin mõtlema, et kui mul, kes ma ometi tean, kuidas see asi käib, oli hetkeks tunne kui tulistel sütel, siis kuidas peavad end ajakirjaniku küüsis tundma need, kel enesel meediaga miskit pistmist pole.

Tuleb inimene oma inimeseelust ja peab Oma Olulisest Asjast kõnelema ajakirjanikule, kes, olgu ta kuitahes tubli ja allikasõbralik, tahab ikkagi peamiselt oma töö ära teha, viisakad müüvad tsitaadid kätte saada ja ka koju õhtale minna. Mis ühele on igapäine elu, on teisele viis minutit tööd, ei enamat.

Kusjuurees, oi kuidas ma ei salli ajakirjanikuna, kui keegi käib virisemas, et palju te ikka mu sõnu muudate ja miks te seda ja toda lauset kontekstiväliselt kasutate jms.

Ja oi kuidas ma tahaksin nüüd, korraks teisel pool olles, joriseda, et tee teile asi puust ja punaseks ja te kasutate ikka kõige suvalisemat kohta, kurivaim.

Aga samas annan ma enesele suurepäraselt aru, et nende nahas teeks suhtkoht tõenäoliselt täpselt samuti.

Keela või ära meid, ajakirjanikke, ma ütlen. Kuigi, see ei ole vist ka hea mõte.

Tuleb pigem tõdeda, et vahelduseks on ikka kasulik mõlemale poolele diktofoniga märgitud rindejoont sattuda. Avardab maailma küll.

PS ma tean, et miljon meediateoreetikut on sarnastel teemadel juba sõna võtnud ja paremini, kui mina, aga ma siiski luban endale selle mõttekäigu siin.

PPS härrased ajakirjanikud, eelnevast jorinast hoolimata ma kõnelen teiega ikka meelsasti, kui vaja. (:

PPS et me Oudekkiga meediajuttu peaaegu samade sõnadega alustame, on puhas juhus, ausalt.

märts 27, 2007 at 9:17 e.l. 7 kommentaari

Poolehäälne alustab

Poolehäälne alustab. Minu meelest üsna ilusasti kõlav hääl. (:

märts 27, 2007 at 8:42 e.l. Lisa kommentaar

Hea asi on sündinud

Nõndaks, viimased päevad on minu elust suuresti endale võtnud see asi siin.

Mine ja vaata ka.

Ja hoia mulle pöialt, et see hea asi hästi läheks.

Hoia meile kõigile pöialt, eks.

märts 26, 2007 at 2:06 p.l. 2 kommentaari

Ei näpi kella!

Mul isiklikult on jumalast kama, kas mõni prantsuse kukk hakkab praegu kuldmune munema või hobune hõbevirtsa kusema, aga mulle see kella kruttimine ei meeldi.

Eriti ei meeldi kevadeti. Mu organism on just-just hakanud talveunest ärkama. Hommikuti tõusmine ei olegi enam püsti piin, täitsa iseseisvalt saab silmad seitsme paiku lahti. Ja siis nad käsevad mul kella näppida ja kogu elu on jälle segi.

Mitu nädalat kohanemist, unisust, keskendumisraskusi. Peaaegu töövõimetust.

Huvitav, kas teisi minusuguseid on veel? Äkki me peaks tegema mingi kella keeramise all kannatajate esindusühingu ja nõudma moraalse ja füüsilise kahju eest hüvitust?

OK. Nali naljaks. Ma saan aru küll, et ega me kellakruttimisest pääse miskil moel. Aga need, kes selle välja mõtlesid, tahaks küll saata kuhugi…. kaugele. Tea, kas vanakuradi vanaema võtaks nad vastu?

märts 26, 2007 at 7:04 e.l. 21 kommentaari

Vanemad postitused


On hiljuti kirjutatud

Kalender

märts 2007
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031