Archive for märts 1, 2007

Mida head on abielus?

Sirje küsib enda blogis, miks seda abielu õieti vaja on? Et tüütu korraldada ja puha. 

Meil vanamehega juhtus see kuidagi kogemata. Tähendab, armastus oli muidugi suur ja karvane, aga mingeid hulle pulmaplaane, pika laua igatsemist, orgunni ning rabelemist ei olnud.

Olid hoopis minu vanemad, kes meelsasti oleks oma tütrekese mistahes mehe eest seitsme luku taha sulgenud. Vanematekodu trepil tuli päris tõsiselt ette stseene, kus Arni tiris mind üht ja proua ema teist kätt pidi oma poole. Pärast tuli sõpradelt öömaja küsida, ja põgeneda piisavalt vara, et bussijaama stseene tegema ja last, st mind, autosse pakkima ei tuldaks.   

Oi, kui romantiline! No siis tegelikult nii ei tundunud ning ametlik abielusse heitmine saigi peamiselt ette võetud selleks, et panna vanemad fakti ette – see hirmus meesinimene ongi nüüd minuga seotud.  

Nüüd on seda sotsiaalset eksperimenti jätkunud varsti pea viieteistkümneks aastaks (vanemadki ammuks maha rahunenud) ja mulle tundub aina enam, et abielul ikka on voorusi. 

Esiteks, see on mugav. Eeskätt just majanduslikus mõttes. Jube lihtne oli näiteks korteriostu ja laenuvõtmise asju ajada. Eks saanuks muidu ka, aga asjaajamist oleks olnud kõvasti rohkem. Ja igasugu volitusi on näiteks mugav teha. Ei pea ema korteriühistu koosolekule saatma, kui ise minna ei viitsi/saa või midagi. (: 

Teiseks, see on turvaline. Nii majanduslikult kui emotsionaalselt. Kui emma-kummaga midagi juhtub (üle õla sülitamise koht, eksju), siis teine ei pea näiteks kodunt välja kolima, sest vara pärib tont teab kes.  

Või näiteks, kui emb-kumb haiglasse peaks sattuma, on selge, kellele esimesena teatatakse ja kes voodi servale istuma lastakse. Ei pea siblima ja selgitama.  

Ja kolmandaks, on mu meelest lihtsalt aus ja lugupidav, kui inimesed, kes nii ehk naa pereelu elavad, seda ka avalikult ja ametlikult tunnistavad.

Loomulikult ei tee paber suhet ja paberita suhted ei ole tegelikult halvemad, ent see, kui üksteisele antakse teada, me oleme nüüd koos ning ei pea jätma mingeid tagauksi ja põgenemisteid lahti, on vist abielu suurim voorus, kui praktiline külg kõrvale jätta. Selle, mitte pulmapeo, pruutkleidi või kuldsõrmuste pärast, tasuks vastav asjaajamine ette võtta. Pealegi, see polegi siis nii kole tülikas. (: 

Mõistagi ei peaks ega tohikski riik abiellumist peale sundida, aga võimaldama peaks ta seda soovijatele küll. Ka homodele, otse loomulikult, kui tulla tagasi sinna, kust Sirje jutt algas.

Esiteks, neil on sellele ometi sama palju õigus, kui mul, näiteks. Ja teiseks, neil on seda ehk enamgi vaja. Muuhulgas  selleks, et panna koosolemise fakti ette mitte lihtsalt üks pirtsakas ema, nagu tuli teha mul, vaid palju enamad inimesed ümberringi.  

*

Noored, romantilised ja tulipäised, kes nüüd tunnevad, et kops läks üle maksa ja neile juba mingit paberit perekonnaseisuametist kaela ei määrita, annavad ehk seniilse nõiamoori targutused andeks. (:

märts 1, 2007 at 12:18 p.l. 14 kommentaari

Kuriloom poetab pisara

Võibolla oled sa seda lugenud. Kui mitte, siis palun loe. See lugu tundub sulle ehk igavene pisarakiskuja. Las tundub, peabki olema. Sest vaata:

Mindki jääti kunagi tänavale.

Mul ei olnud kuuti, sest see lükati ehituse käigus kokku.

Mul ei olnud süüa, ainult Aino natuke tõi ja postitädi ja mõned, kes veel juhuslikult palakese poetasid.

Mul ei olnud juua ka. Kui ma esimest korda papa ja mamma juurde sain, jõin, nagu oleks see mu elus esimene kord.  

Ometi valvasin ma seda maja, mis oli olnud mu kodu.

Ja läksin kurjaks ning umbuslikuks ja inetuks.

Mu karv oli tokerjas, tuustiti välja langenud ning rohelise värviga koos. 

Nad ütlesid minu kohta: “Kole koer” ja tahtsid minugi viia varjupaika, kus samuti oleks öeldud “kole koer” ning midki oleks oodanud …

Kui sa lugesid, siis sa taipad, mis.  

Õnneks tulid papa ja mamma, hoolitsesid mu eest, ravisid mind. Nüüd mu karv läigib, saba kähardub uljalt ja mu targad silmad säravad.  

Tänaval öeldakse: “ilus ja armas” ja küsitakse, mis tõugu ma olen.

Mõistagi kõige õilsamat, krantsitõugu. Keegi ei mäleta enam koledat koera. 

Ma tahaksin, et kõigil mahajäätud koertel läheks nii. Ja veel rohkem tahaksin, et ükski koer kunagi tänavale ega varjupaika minema ei peaks.

Seepärast ma palungi, et mine ja loe ja mõtle. Küsi edalt, kas sa tahad kunagi olla mõne koera kari. Ja kui sa tõesti tahad, siis arvesta, et see on kogu eluks. Koera eluks. 

Austusega,

Kuriloom 

PS Mina, kurilooma mamma, ei kujuta seda elukat suuremat sentimentaalsena ette, aga tuleb välja, et on asju, mis meie ülbikul silma vesiseks teevad. Eks tule teda siinkohal mõista.

märts 1, 2007 at 10:07 e.l. 3 kommentaari


Kalender

märts 2007
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031