Kuriloom poetab pisara

märts 1, 2007 at 10:07 e.l. 3 kommentaari

Võibolla oled sa seda lugenud. Kui mitte, siis palun loe. See lugu tundub sulle ehk igavene pisarakiskuja. Las tundub, peabki olema. Sest vaata:

Mindki jääti kunagi tänavale.

Mul ei olnud kuuti, sest see lükati ehituse käigus kokku.

Mul ei olnud süüa, ainult Aino natuke tõi ja postitädi ja mõned, kes veel juhuslikult palakese poetasid.

Mul ei olnud juua ka. Kui ma esimest korda papa ja mamma juurde sain, jõin, nagu oleks see mu elus esimene kord.  

Ometi valvasin ma seda maja, mis oli olnud mu kodu.

Ja läksin kurjaks ning umbuslikuks ja inetuks.

Mu karv oli tokerjas, tuustiti välja langenud ning rohelise värviga koos. 

Nad ütlesid minu kohta: “Kole koer” ja tahtsid minugi viia varjupaika, kus samuti oleks öeldud “kole koer” ning midki oleks oodanud …

Kui sa lugesid, siis sa taipad, mis.  

Õnneks tulid papa ja mamma, hoolitsesid mu eest, ravisid mind. Nüüd mu karv läigib, saba kähardub uljalt ja mu targad silmad säravad.  

Tänaval öeldakse: “ilus ja armas” ja küsitakse, mis tõugu ma olen.

Mõistagi kõige õilsamat, krantsitõugu. Keegi ei mäleta enam koledat koera. 

Ma tahaksin, et kõigil mahajäätud koertel läheks nii. Ja veel rohkem tahaksin, et ükski koer kunagi tänavale ega varjupaika minema ei peaks.

Seepärast ma palungi, et mine ja loe ja mõtle. Küsi edalt, kas sa tahad kunagi olla mõne koera kari. Ja kui sa tõesti tahad, siis arvesta, et see on kogu eluks. Koera eluks. 

Austusega,

Kuriloom 

PS Mina, kurilooma mamma, ei kujuta seda elukat suuremat sentimentaalsena ette, aga tuleb välja, et on asju, mis meie ülbikul silma vesiseks teevad. Eks tule teda siinkohal mõista.

Advertisements

Entry filed under: koera elu.

Sportlikkus loeb Mida head on abielus?

3 kommentaari Add your own

  • 1. nipitiri  |  märts 1, 2007, 12:15 p.l.

    jah… koer on sõber… ja sõbraga nii ei tehta… ja veel sundida lapsi sõbraga niimoodi käituma… see ei mahu mulle pähe…

    *

    et ma suurem asi kirjutaja pole…
    panen oma koeraloole keldri lingi…
    Kutsikate võlv 254. komm:
    http://www.elfikelder.eu/index.php?nav=kelder&teema_id=541&algus=240

    Vasta
  • 2. Liis  |  märts 1, 2007, 1:06 p.l.

    Mitte ainult koerad – kassid ka!

    Minu kolmekäpaline Kurnjäuskas on varjupaigakass, Allani Fiat oli loomakliinikusse maha jäetud. Maal ema juures elab praegu tont teab kust tulnud noor koer (jooksis hoovi, pool ketti veel taga lohisemas) ja Tartust prügikasti kõrvalt leitud kass, kelle üle ma olen tõsiselt uhke – nädalavanusest äbarikust parasiidte täis vääksust on kasvanud ilus ja terve kõuts, kah nurrloom.

    Kurnjäuskasel on mul omad traumad – igaühte algusest peale ei usalda ja vahel kargab äkitselt säärde kinni, aga minu kaisus magab ta rahulikult ja ma tean, et mitte keegi ei armasta mind nii, nagu see kassloom. Mina ei suudaks teda iialgi jätta.

    Võtavad jah pisara silma sellised lood. Keegi ju oma meest/naist/last niimoodi ei hülga… või siiski.

    Vasta
  • 3. noiaelu  |  märts 1, 2007, 1:40 p.l.

    tänavakasse on mu vanematel paras kari.

    et, jah, muidugi, nemad ka.
    ja neile on varjupaigast veel palju raskem kodu leida, kui koertele.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

märts 2007
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

%d bloggers like this: