Kuriloom poetab pisara

Võibolla oled sa seda lugenud. Kui mitte, siis palun loe. See lugu tundub sulle ehk igavene pisarakiskuja. Las tundub, peabki olema. Sest vaata:

Mindki jääti kunagi tänavale.

Mul ei olnud kuuti, sest see lükati ehituse käigus kokku.

Mul ei olnud süüa, ainult Aino natuke tõi ja postitädi ja mõned, kes veel juhuslikult palakese poetasid.

Mul ei olnud juua ka. Kui ma esimest korda papa ja mamma juurde sain, jõin, nagu oleks see mu elus esimene kord.  

Ometi valvasin ma seda maja, mis oli olnud mu kodu.

Ja läksin kurjaks ning umbuslikuks ja inetuks.

Mu karv oli tokerjas, tuustiti välja langenud ning rohelise värviga koos. 

Nad ütlesid minu kohta: “Kole koer” ja tahtsid minugi viia varjupaika, kus samuti oleks öeldud “kole koer” ning midki oleks oodanud …

Kui sa lugesid, siis sa taipad, mis.  

Õnneks tulid papa ja mamma, hoolitsesid mu eest, ravisid mind. Nüüd mu karv läigib, saba kähardub uljalt ja mu targad silmad säravad.  

Tänaval öeldakse: “ilus ja armas” ja küsitakse, mis tõugu ma olen.

Mõistagi kõige õilsamat, krantsitõugu. Keegi ei mäleta enam koledat koera. 

Ma tahaksin, et kõigil mahajäätud koertel läheks nii. Ja veel rohkem tahaksin, et ükski koer kunagi tänavale ega varjupaika minema ei peaks.

Seepärast ma palungi, et mine ja loe ja mõtle. Küsi edalt, kas sa tahad kunagi olla mõne koera kari. Ja kui sa tõesti tahad, siis arvesta, et see on kogu eluks. Koera eluks. 

Austusega,

Kuriloom 

PS Mina, kurilooma mamma, ei kujuta seda elukat suuremat sentimentaalsena ette, aga tuleb välja, et on asju, mis meie ülbikul silma vesiseks teevad. Eks tule teda siinkohal mõista.