Mida head on abielus?

märts 1, 2007 at 12:18 p.l. 14 kommentaari

Sirje küsib enda blogis, miks seda abielu õieti vaja on? Et tüütu korraldada ja puha. 

Meil vanamehega juhtus see kuidagi kogemata. Tähendab, armastus oli muidugi suur ja karvane, aga mingeid hulle pulmaplaane, pika laua igatsemist, orgunni ning rabelemist ei olnud.

Olid hoopis minu vanemad, kes meelsasti oleks oma tütrekese mistahes mehe eest seitsme luku taha sulgenud. Vanematekodu trepil tuli päris tõsiselt ette stseene, kus Arni tiris mind üht ja proua ema teist kätt pidi oma poole. Pärast tuli sõpradelt öömaja küsida, ja põgeneda piisavalt vara, et bussijaama stseene tegema ja last, st mind, autosse pakkima ei tuldaks.   

Oi, kui romantiline! No siis tegelikult nii ei tundunud ning ametlik abielusse heitmine saigi peamiselt ette võetud selleks, et panna vanemad fakti ette – see hirmus meesinimene ongi nüüd minuga seotud.  

Nüüd on seda sotsiaalset eksperimenti jätkunud varsti pea viieteistkümneks aastaks (vanemadki ammuks maha rahunenud) ja mulle tundub aina enam, et abielul ikka on voorusi. 

Esiteks, see on mugav. Eeskätt just majanduslikus mõttes. Jube lihtne oli näiteks korteriostu ja laenuvõtmise asju ajada. Eks saanuks muidu ka, aga asjaajamist oleks olnud kõvasti rohkem. Ja igasugu volitusi on näiteks mugav teha. Ei pea ema korteriühistu koosolekule saatma, kui ise minna ei viitsi/saa või midagi. (: 

Teiseks, see on turvaline. Nii majanduslikult kui emotsionaalselt. Kui emma-kummaga midagi juhtub (üle õla sülitamise koht, eksju), siis teine ei pea näiteks kodunt välja kolima, sest vara pärib tont teab kes.  

Või näiteks, kui emb-kumb haiglasse peaks sattuma, on selge, kellele esimesena teatatakse ja kes voodi servale istuma lastakse. Ei pea siblima ja selgitama.  

Ja kolmandaks, on mu meelest lihtsalt aus ja lugupidav, kui inimesed, kes nii ehk naa pereelu elavad, seda ka avalikult ja ametlikult tunnistavad.

Loomulikult ei tee paber suhet ja paberita suhted ei ole tegelikult halvemad, ent see, kui üksteisele antakse teada, me oleme nüüd koos ning ei pea jätma mingeid tagauksi ja põgenemisteid lahti, on vist abielu suurim voorus, kui praktiline külg kõrvale jätta. Selle, mitte pulmapeo, pruutkleidi või kuldsõrmuste pärast, tasuks vastav asjaajamine ette võtta. Pealegi, see polegi siis nii kole tülikas. (: 

Mõistagi ei peaks ega tohikski riik abiellumist peale sundida, aga võimaldama peaks ta seda soovijatele küll. Ka homodele, otse loomulikult, kui tulla tagasi sinna, kust Sirje jutt algas.

Esiteks, neil on sellele ometi sama palju õigus, kui mul, näiteks. Ja teiseks, neil on seda ehk enamgi vaja. Muuhulgas  selleks, et panna koosolemise fakti ette mitte lihtsalt üks pirtsakas ema, nagu tuli teha mul, vaid palju enamad inimesed ümberringi.  

*

Noored, romantilised ja tulipäised, kes nüüd tunnevad, et kops läks üle maksa ja neile juba mingit paberit perekonnaseisuametist kaela ei määrita, annavad ehk seniilse nõiamoori targutused andeks. (:

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta), sotsiaalne närv.

Kuriloom poetab pisara Ütle selgesti “jah” ehk PR-vihjeid sotsidele

14 kommentaari Add your own

  • 1. Larko  |  märts 1, 2007, 1:45 p.l.

    Mind jälle omal ajal takistas selle naisega formaalselt abiellumast, kelle mees ma sisuliselt olin ja keda ka ühiskond näiteks üürilepingu sõlmimisel mu naiseks tunnistas, selline pisiasi, et tal oli oma endisest mehest lahutamise formaalne külg veel pooleli. Kui see asi valmis menetletud, ei viitsinud me vaevleda ja pisut hiljem juba läksimegi hoopis teistel põhjustel lahku.

    Elus tuleb igasugu asju ette, mida varem eriti arvestadagi ei suutnud. Teised asjad jälle jäävad toimumata, mida üsna tõenäoliseks peetud. Sakslastel on selle kohta hea sõnakäänd: alles darf, nichts muss.

    Vasta
  • 2. noiaelu  |  märts 1, 2007, 2:17 p.l.

    see on muidugi õigus, et elu suudab olla ikka ootamatum, kui mistahes seebiseriaal.

    aga, muide, käib rahavasuus ringi mingi teooria, et kui pikalt niisama koos elanud inimesed lõppeks abielluvad, kipub suhe varsti otsa saama.

    jumal teab, on sel tõepõhja või on niisama kuulujutt. ise ei saa järgi ka proovida, kui just vanamehest vahepeal ei lahutu, millist plaani aga pole 🙂

    Vasta
  • 3. Ivar Sild  |  märts 1, 2007, 3:54 p.l.

    Väga hea vastus Sirje pärimisele! Ja positiivne, et just n.ö kõrvalseisja (mitte siis abielu mõttes…muix) selle esitab. Mõtlesin algselt, et kukun kohe hooga postitama kui ekspresist seda va küsitlust lugesin, aga siis läks võhm muudele asjadele. Üldse on tore kui räägivad ka need inimesed mingis küsimuses, kellele see pole elu ja surma küsimus. On vähemkallutatud ehk…

    Aga ise mõtlen siiski abielust emotsioonide tasandil küll nõnda, et mingi ilus usk võib ju inimesele jääda, sellest n.ö igavesti koos nii enda kui teiste silmis. Ehkki reaalsus on hoopis karmim ja suhteliselt abieluvaenulik, siis ositi on ikkagi teatud tüüpi inimesel kundlam tunne, kui kooselu on seaduslik. Ei kõrvaltvaatajate ega enese jaoks ei tundu enam see suhe nii kergekaaluline… Ikkagi on uksed lukku pandud, mis siis et võtmed on tegelikult olemas… aga nad on just niiparasjagu sellises kohas, et sunnivad inimesi tunduvalt rohkem küsima, et kas ma tahan ikka neid uksi uuesti avada ja minna tõmbetuulte kätte. Ehk ka abiellumise puhul ikkagi küsitakse rohkem, et miks ma õigupoolest just selle isikuga tahan oma ülöejäänud elu jagada. Vabaabielu puhul jääb alati õhku rippuma n.ö jokk variant, et seaduse ees pole ju lahkuja milleski süüdi etc. etc. Olen igatahes monogaam ja partnerluse pooldaja. Abieluks ei pea ma seda siis mitte nimetama kui see inimestele tõesti ei meeldi. Minu jaoks loeb reaalsus, mitte mingi nokitsemine termini kallal.

    Vasta
  • 4. Mari  |  märts 1, 2007, 4:10 p.l.

    Minu jaoks on abielu armastuse ülim avaldus ja sellega on kõik öeldud. Igasugu agad ja kuid, et abielluda võib ka muil põhjustel, kui armastusest, siin ei loe. Muidugi, kui see abielu osutub nädal või kuu hiljem lahutatuks, siis ma ei räägigi, aga kui koos elatakse 20-30 aastat ja enamgi ja kumbki pool ei taha/suuda ära minna-ju nad siis vajavad teineteist ja pakuvad teineteisele sellist arenguvõimalust elus nagu ei keegi teine. Ainult abielu on võimeline kandma koosolemist, kui tunded seda ei kanna. Aga tunded teadupärast on ju muutlikud…(Ja siit ei peaks sugugi välja lugema, et ma pooldan poolsurnuna-poolkeedetuna eluõhtusse tüürimist).

    Vasta
  • 5. ahaa  |  märts 1, 2007, 7:32 p.l.

    minu jaoks on ka abielu armastuse avaldus ja kinnitus. ja oleks ka abielus, kui saaks…

    Vasta
  • 6. noiaelu  |  märts 2, 2007, 11:00 e.l.

    mari,
    see, mis kannab, on ilmselt siiski hoolimine ja ühised kogemused jms.

    abielu ise (formaalselt) on, või peaks olema, selle hoolimise ja hea tahte manifest.

    küll on ivaril eespool õigus, et üht teatavat lukuvõtit haarates ikka mõtled tiba, kas sa seda tegelikult tahad. nii sisse kui välja astumisel.

    Vasta
  • 7. a-muri  |  märts 2, 2007, 11:06 e.l.

    Mis parata, et hing ihkab paljude eelkõnelejatega nõustuda. Siin ilmas on igasugu juhuslikku ja liba isegi nii palju, et miks tuleb siis kõigele lisaks veel liba-abielu mängida, st elada mingis nn vabaselus või elukaasluses, kui abielu ometit olemas ja kättesaadav on (see privileeg üldiselt kehtib siin ja praegu küll heteroseksuaalide kohta, ent ka siin on loodetavasti muutusi tulemas)? Mis siin karta on? Keegi ei sunni isegi mitte abikaasa nime võtma, ammugi mitte seniilsele suguvõsale kulukat süldilauda korraldama või ja isiklike rõivastumiseelistustega sügavas vastuolus olevat valget kleiti või ülikonda ja lipsu kandma. Kui käsitella mitte-abiellumist kui protesti ülalkirjeldet stampettekujutuse vastu abiellumisest, siis palju suurem protest väikekodanliku konnatiikluse vastu olekski selline abiellumine, kus peale abiellumise fakti ja selle tähenduse asjaosaliste jaoks ei ole midagi muud välist ja vormikohast, kellelegi ei pea midagi kombetäitmise pärast korraldama, mida ise ei taha ja vajalikuks ei pea.

    Ma ei saa mitte midagi parata sinna, et seesama kiidetud vabaduse element, mida mõni vabaabielu pooldaja nii ülistab, mind kui sellise suhte üht osalist häiriks ja solvaks, sest abielu minu jaoks tähendabki seda, et kumbki pool on tunnistanud, et nad ei ole enam vabad, et nad on üksteise jagu. St nad tunnistavad, et teine pool ongi see ainus ja õige, see, kelle juurest vabatahtlikult minema ei kõnni. Uskugu nad siis ise seda kuitahes üürikest aega, veendunud mitte-abiellujad ilmselt aga ei usu seda kunagi.

    Mida halba on abielus, mida kooselus ei ole? Mitte kui midagit. Vastutada pead julgema nii ametliku kui mitteametliku kaasa ees ja seda moraalset kohustust ei vähenda abielutunnistuse puudumine mitte üks törts. Kes nii mõtleb, on lihtsalt siga ja mott. Ühe eelkõneleja isiklikku kogemust kokku võttes – lõhki võib minna nii abielu kui kooselu, siin pole vahet. Minu jaoks on väga tähtis, millest ja kuidas see algab, sest kuidas lõpeb, ei tea keegi kunagi, see selgub pärast ja varem või hiljem lõpeb iga kooselu, abielu nagu elu üldse ühegi paberi olemasolu või puudumine seda ei muuda. Küll aga tunnet, millega see elu elatud saab.

    Vasta
  • 8. Mari  |  märts 2, 2007, 5:22 p.l.

    Jah, eks see jagatud elu ja kogemused olegi armastuse maine väljendus. Ma pidasin silmas rohkem seda, kui tunded on sellised, et ei hooli või on ükskõik vms.

    Vasta
  • 9. ahaa  |  märts 2, 2007, 8:58 p.l.

    kui tundeid ei ole ja on ükskõik, siis mida ja mismoodi see abielutunnistus kannab???

    Vasta
  • 10. ahaa  |  märts 2, 2007, 9:00 p.l.

    a-muriga üsna sama meelt

    Vasta
  • 11. märtsijänes  |  märts 3, 2007, 10:57 e.l.

    kati jutt on selline, et ma peaaegu korraks isegi hakkaks uskuma mõnedesse asjadesse. et mõnd ilu võib olemas olla.

    Vasta
  • 12. Mari  |  märts 3, 2007, 12:06 p.l.

    Ahaa, eks ta sellepärast kannabki, et ta pole pelgalt paber, kuigi arvatakse, et on. Temas on see, mida inimene selles hetkes ei tunne aga mis on seal ometi olemas. Kõik see, mis teeb nii raskeks ja ebameeldivaks selle asjaajamise…Aga tunnetel on omadus muutuda. Seesinane kogemus pärineb küll rohkem filmivallast, aga nii mõnedki lahutuspaberid jäävad lõpuks alla kirjutamata…

    Vasta
  • 13. ahaa  |  märts 5, 2007, 12:39 p.l.

    ei tea… ma arvan, et suhe on see, mis kannab.

    Vasta
  • 14. Mari  |  märts 5, 2007, 1:23 p.l.

    Minu puhul vist küll. Aga vahel on hea maalida suurt pilti ja siis vaadata, kus ise asud. 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

märts 2007
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

%d bloggers like this: