Õnne ei ole olemas?

Kuna ka kõige parimates välistes oludes võib elu olla peaaegu taluvuse piiril olev kannatus, ei aita väliste olude parandamine mitte midagi, aitab vaid see kui inimest õpetada õnnelik olema.

All is only in our heads and to change things we have to change minds. 

Arvab Ramloff Arni juures. Ja, ai, ma tahaks nüüd praegu vaielda. Ühe kui teise lausega.   

Esiteks, “Ka rikkad nutavad” kuulutas küll juba kunagine popp mehhiko seep. Aga mehhiko vanasõna lisab sellele lausele teisegi poole. Nimelt: “Õndsam on nutta limusiinis, kui trammis.”  Tramm trammiks ja limusiin limusiiniks, jätkem nad, et keegi ei süüdistaks mind kohe hirmsas limusiiniomanike kadetsemises.  

Aga on siiski vahet, kas sa elad hästi, sul on tööd, sa saad palka, võid iga kell arsti juurde minna, saadad lapsed hommikul kenasti kooli ja maksad pangale järgmise jupi autoliisingut või kodulaenu ning su ainuke probleem on isiklik depressiivsus, millega sa võid ka iga kell viie psühholoogi juurde abi küsima jalutada.  

Või siis elad sa ilma mingite sotsiaalsete tugisüsteemideta, vaatad, kuidas su laps sureb nälga või AIDSi, tead, et hambavalugi võib osutuda surmavaks, sest abi sa ei saa. Depressioon on sul sealjuures nii kui nii, aga psühholoogist sa ei oskagi unistada, ja kui oskakski, poleks visiidiks pappi kuskilt võtta.  

Ei, see kõik ei pea juhtuma (ei juhtugi) ainult kusagil Aafrikas. See juhtub (teinekord) ka kodutuga, kes magab sinu kõrvaltrepikojas, näiteks. Või (pool)asotsiaalse noorega Narvast, näiteks. 

Esimesel juhul ei ole ühiskonnal asja ega võimalust inimesele putru suhu toppida. Õnn (rahulolu) on inimese isiklik asi ning vägisi õnnelikuks ei saa tõesti kedagi teha. 

Teisel juhul aga pole küsimus mitte teps subjektiivses õnnes, vaid inimväärse elu võimalikkuses ja inimväärikuse säilitamises.

Nõrgemat toetada, kukkujale käsi anda, lamaja püsti tõsta, praegu tugevailegi kukkumiseks pehmemat pinda valmistada, lõppeks püüda inimestel võimalusel üldse mitte kukkuda lasta, seda ühiskond saab. Õigemini, see ehk ongi inimühiskonna esmane, peamine, võibolla ainus eesmärk.  

Sestap meil on, minu arvates, kohustus inimeste elutingimusi (vähemalt teatava mõistliku määrani) parandada, ilma et meil oleks üldse mingit asja küsida, kui õnnelikuks keegi isiklikult seejuures saab.   

Ja nüüd teiseks see “all is only in our heads” lugu. On ja ei ole ka.   

Hinnangud sündmustele, plussid ja miinused, annab inimene tõesti oma peas. Sealjuures on hinnanguid või pigem nende andmise viise, mis aitavad eluga paremini edasi minna ja sitastki lõpuks välja tulla. Ja on neid, mis elamist pigem segavad.  

Siinkohal käib nüüd vist näiteks see anekdoot optimistlikust juudist, kelle jaoks ei olnud kõik perses mitte siis, kui ta koonduslaagrisse saadeti, vaid siis, kui ta oli juba paberiks keedetud ning sellega eest tahapoole tagumikku pühiti. 

Aga, paraku, meie hinnangud või arvamused ei muuda siiski objektiivset reaalsust. Paldiski raudteejaam ei muutu Kadrioru lossiks, sest mina nii ette kujutan, eks ole. 

Või võttes rämedamaid näiteid. Kui sind narkoosita opereeritakse, võid sa ju valu vähendamiseks vilistada. Ja ilmselt see aitabki sind enam, kui nutmine ja värisemine. Aga see ei muuda fakti, et sind a) opereeritakse, b) seda tehakse ilma narkoosita, c) sul on valus, d) sa võid ikkagi valušokki ära surra. 

Või, minnes veel räigemaks, kui sind üles puuakse, võid sa ju seda õudust ratsionaliseerida öeldes, et ise oledki süüdi, või et kaitsed oma vaateid lõpuni ja see poomine on sinu vaba valik, või et kohe saad paradiisi, aga see kõik ei muuda fakti, et su koolev keha hetk hiljem tõmbleb ja end täis pasandab. Ega vähenda see ka tõsiasja, et sinuga on ette võetud midagi jälki ja ebainimlikku.  

Ja, et mitte enam nii verine olla, siis lihtsalt kokkuvõtteks: päike ei hakka tõusma solgiämbrist ega minu riidekapist, lihtsalt seepärast, et mulle nii mõelda meeldiks. Ilmub, raisk, ikka igal hommikul taevasse.

Jutt sellest, et me loome kogu reaalsuse oma pisikestes peades, on seega paremal juhul lihtsalt naiivne ja halvemal juhul kuritegelik, öeldes justkui, et inimesetele polegi inimväärset kohtlemist tarvis, mõelgu aga parem ja ilusam maailm välja.

Ja sõber Ramloff ei pea nüüd seda kõike isiklikult võtma, eks (: